Pea suu! Tõmba uttu!. Helga Nõu
tundub Tiinale, nagu kuuleks ta tuule kohinas pahaennustavat või ähvardavat häält. Või ehk hoiatavat? Kas peaks täna midagi erilist juhtuma? Ei, see on kindlasti ainult ettekujutus, otsustab Tiina. Ja seal ees seisabki juba Anna oma uue rohelise palituga. Anna on alati õigel ajal kohal. Tema hoolas sõbranna Anna, kel on raamatud korralikult koolikotis ja mitte toidupoe plastkotiga näpu otsas nagu Tiinal.
Annal on kord ka oma koolikapis ja kodus laual ja raamaturiiulis. Kogu tema tuba on korras nagu nukutuba. Õieti tundub see Tiinale natuke kunstliku ja ebaloomulikuna. Nagu muuseum. Nagu oleks see ainult vaatamiseks ja mitte elamiseks. Niimoodi kohutavalt korras on kogu Anna vanemate villa. Muidugi, neil pole ühtki Kallet, kes oma kambaga kõik asjad välja tirib ja segamini ajab. Ja Anna ema küürib, nühib ja pühib tolmu vist päevad läbi. Nojah, õieti Tiina ei teagi, kas ta päriselt Annaga vahetada tahakski. Tema enda tuba, kus kingad lebavad segamini tolmurullidega voodi all ja kõrged paberite ja raamatute virnad laual ähvardavad põrandale kukkuda, on igal juhul palju kodusem.
„Hei,” ütleb Anna. „Kui pika sa selle ingliskeelse kirjandi kirjutasid?”
„Ingliskeelse … mille?” kohkub Tiina.
„Me pidime ju tänaseks tegema.”
„Isver Jeever!” Alles nüüd tuleb Tiinale meelde, et neil oli tänaseks ülesandeks kirjutada ingliskeelne kirjand lihavõttepühadest. Õpetajatel ei ole üldse fantaasiat. Kui on suvi, tuleb kirjutada suvest, kui on jõulud, peab kirjutama jõuludest ja nüüd saabuvad varsti lihavõtted … Tiinal on see asi täiesti meelest ära läinud. Pealegi ei oska ta midagi lihavõtetest kirjutada, ei inglise ega üheski teises keeles. Talle ei meeldi isegi keedetud munad.
„Ma unustasin ära,” oigab ta. „Ei tea, mis nüüd Praks ütleb?”
Praks on inglise keele õpetaja Roland Brage, punase näo ja paksude kulmudega vanamees, nii neljakümne ümber.
„Ütle, et olid haige,” paneb Anna ette.
Haige, jah loomulikult võis ta eelmisel õhtul haige olla. Võib-olla oligi. Võib-olla on ka täna, kui järele mõtleb. Ja jälle tuleb Tiinale selline imelik ebamäärane paha tunne mingisugusest ootavast varjatud hädaohust sellel eelseisval päeval. Pärast tagantjärele mõeldes hakkas päris kõhe, et ta seda niiviisi ette sai tunda. Ometi oli see kõik alles algus …
Nad rühivad vastutuult kooli poole. Tiina astub aeglaselt ja pikal sammul, kuna Anna, kes on Tiinast tublisti lühem, sibab kiiresti, et kaasa jõuda. Anna õnnetuseks on ta paksud ja töntsakad jalad. Muidu on tal üsna kena välimus lapselikult ümmarguse näoga, roosa näonaha ja paksude meevärvi juustega. Tiina tahaks hea meelega ära vahetada oma pikkuse, oma kartulinina ja rotikarva juuksed Anna omade vastu. Aga muidugi mitte jalgu. Ehk saab opereerida, on ta Annat korduvalt trööstinud.
Kooli hallid müürid tervitavad neid süngelt. Keskmine suur välisuks on hommikuti pärani lahti ja neelab endasse õppimisorje, poisse ja tüdrukuid, suuri ja väikeseid, pikki, lühikesi, pakse ja peenikesi, üksikult, paaris ja trobikondade kaupa. Neid, kes õppetööd ette valmistanud, ja neid, kes ei ole. Mõned neist on selle unustanud, teised lihtsalt ei hooli. Tiina otsustab, et ta oli eelmisel õhtul haige. Mitte kopsupõletikus ega plekilises tüüfuses, aga niisama, süda paha ja peavalu. Võib-olla isegi, et oksendas.
Kooli välisuksest sisse astudes jõuab kohe hiigelsuurde punaka kivipõrandaga eeskotta. Riidenagide ja kapiridade abil on see jaotatud mitmeks väiksemaks lahtriks. Teatavasti on keegi napakas isik Rootsi koolivalitsuses mõelnud välja süsteemi, kus õpilastel peale kuuendat klassi enam ei tohi olla oma pinki ega klassituba. Iga aine tunnid peavad toimuma ainele määratud ruumis. Mõnel ainel on kaks või isegi kolm ruumi. Ja vahel on tunnid ühes kohas ja vahel hoopis teises. Ustel ei seisa ka, mis on kus, vaid ainult „saal 173” või „saal 149”. Siis vahel vahetatakse iga kahe nädala tagant tunniplaani. Rebi endal või juuksed peast! Jookse edasi-tagasi, keel vesti peal, et jõuda tuua järgmise tunni raamatuid alt kapist. Raamatud ja muu vara tuleb nimelt hoida plekk-kapis suures eeskojas sissekäigu juures. Eeskoda ongi nagu mingi pagasi hoiuruum kuskil jaamas. Pikad hallid kappide read väikeste metallist läikivate numbrisiltidega. Kuna koolis on 1300 õpilast, peab vähemalt 1300 kappi olema.
Vahetundide ajal on seal igavene jooksmine. Alati on keegi oma võtme ära kaotanud või logistab vale ukse juures. Tihti on mõne kapi uks lahti murtud või jalaga sisse taotud. See kuulub juba peaaegu normaalse koolielu juurde.
Kui aga Tiina ja Anna sel tuulisel aprillikuu hommikul natuke hingeldades suurest kooliuksest sisse astuvad, märkavad nad kohe, et on juhtunud midagi, mis normaalse koolielu juurde ei kuulu.
8b klassi kapirea juures tungleb suur hulk teiste klasside õpilasi. Uusi uudishimulikke tuleb järjest juurde.
„Mis on juhtunud?” küsitakse.
„Mis on?”
Tiina ja Anna trügivad teiste vahelt läbi oma kappide juurde ja näevad peagi, mis on juhtunud. Kapi nr 455 uksele on maalitud suurte mustade tähtedega:
SA PEAD SUREMA! Selle all must rist.
Tiina tõmbab sügavalt hinge ja tunneb, kuidas keegi või miski oleks nagu külmade sõrmedega ta südame ümbert kinni võtnud ja pigistanud.
„Kelle kapp …?”
Kapp nr 455 on Sven-Allani oma. Sven-Allan ise pole aga veel tulnud. Imelik küll, sest ta tuleb muidu harilikult ikka peaaegu esimesena. Teised ümberringi vahivad rumalate nägudega ja õlgu kehitades Sven-Allani kappi ja teadet selle uksel. Mõni katsub näpuga: värv on kuivanud. Peab olema maalitud juba eelmisel õhtul.
„Ah, mõni loll, kes on tahtnud naljakas olla,” arvab Erik pead raputades. Ta silmad on aga tõsised ja natuke mures nagu teistegi omad. Pealtnäha ei leia keegi, et see temp kuidagi naljakas oleks. Hirmus lapsik õieti. Nagu mõnes kahekümne viie öörises kriminullis või röövliromaanis. Ähvardus: SA PEAD SUREMA! Aga samaaegselt on see natuke kohutav ka. Sest koolielu kirjutamata seaduste kohaselt ei ähvardata kunagi surmaga. Tehakse igasugust muud pätti. Öeldakse, et ma löön su hambad kurku või annan sulle vastu tatti või teen su vaeseomaks. Aga mitte kunagi ei kasutata sõna „surm”. Jah, muidugi, naljaks võib seda teha, kui miski on kohutavalt naljakas, võib naerdes kõhtu kinni hoida ja öelda: „Oo, ma suren!” Aga siis loomulikult keegi ei mõtle seda tõsiselt.
Surm on veel tegelikult peaaegu kõigil väga kaugel. Ajalehtede ja päevauudiste õnnetusteated jäävad teoreetiliseks lugemisharjutuseks, ka siis, kui on kuskil maavärisemisel hukkunud 10 000 inimest. Selles arvus on liiga palju nulle ja nullid on ju kõigest nullid. Ja juhtunu on ju nii hirmus kaugel. Palju hullem oli näiteks lugu toorkord, kui üks mees sai surma siinsamas linnas selle läbi, et talle kukkus pähe jääpurikas. Siis käis paljudel värin läbi südame – see oli nii lähedal. See oleks võinud juhtuda minuga … Kord möödunud aastal jäi üks tüdruk siit Valberga koolist koju minnes auto alla ja sai surma. See oli keegi väike hall tüdruk kuskilt nooremast klassist ja enamik kooli õpilastest ei teadnud üldse, kes ta oli olnud. Aga kui teada saadi, et oli surnud ja lipp lehvis kooliõuel pooles vardas, siis nutsid nii paljudki. Ja mõnel oli süda paha. Surm oli tulnud liiga lähedale.
„Jõle mage!” lisab Mikael ja näpib plaastrit oma vasakul põsel. Arvatavasti katab see mõnd järjekordset vihast ja veel vihasemaks pigistatud vinni.
„Ah, tule lähme ära!” kutsub Anna Tiinat.
Jah, see on tõesti mage nali. Isik, kes need sõnad sinna kapile maalis, ei ole kinni pidanud nalja reeglitest. Aga kes see oli? Kas keegi nende endi seast? Ja miks? Ja kus on siis õieti Sven-Allan? Kell heliseb ja Sven-Allan ei ole veel ikka tulnud. On ta täna haige? Või …?
Esimene tund on inglise keel ja Praks ootab juba kindlasti, vihast sinine. Ometi seisab veel pool klassi nõutult Sven-Allani kapi ees, kuna teine pool üsna vastumeelselt trepist üles venib. Vahitakse ikka välisukse poole. Äkki on Sven-Allaniga midagi juhtunud …?
Aga seal ta viimaks ometi tuleb! Jumal tänatud, seal ta lõpuks tuleb! Kas oli keegi midagi kartnud?
Sven-Allani lühike kogu ruttab läbi suure eeskoja kappide suunas. Ta on tundi