Lumivalgeke peab surema. Nele Neuhaus

      Tobias lõi silmad lahti ning oli hetkeks segaduses. Kongi valgeks lubjatud lae asemel säras talle ühelt postrilt vastu Pamela Anderson. Alles nüüd sai ta aru, et ei olnud enam vanglas, vaid oma vanas toas vanemate majas. Ta lamas liikumatult ja kuulatas läbi praokil akna tuppa tungivaid helisid. Kirikutorni kell lõi kuus korda, kuulutades varast kellaaega, kusagil haukus koer, temaga liitus veel üks, siis jäid mõlemad taas vait. Tuba oli endine: kirjutuslaud ja odavast vineerist raamaturiiul, viltuse uksega kapp. Postrid Eintracht Frankfurdi spordiühinguga, Pamela Andersoniga ja Vormel 1 1996. aasta maailmameistri Damon Hilliga Renault Williamsi taustal. Väike stereosüsteem, mille ta sai vanematelt märtsis 1997. Punane diivan, millel ta … Tobias sirutas end ja raputas tahtmatult pead. Vanglas olid ta mõtted paremini kontrolli all püsinud. Nüüd said painavad mõlgutused ta kätte: mis oleks tookord juhtunud, kui Stefanie ei oleks temast tol õhtul lahku läinud? Kas ta oleks praegu veel elus? Ta teadis, mida oli teinud. Nad olid seda talle ju sadu kordi seletanud – kõigepealt politsei, siis tema advokaat, prokurör ja kohtunik. See oli olnud loogiline, olid tõendid, olid tunnistajad, oli veri tema toas, riietel, autos. Ja siiski oli ta mälust puudu tervelt kaks tundi. Kuni tänaseni haigutas selle koha peal must auk.

      Muus osas mäletas ta 6. septembrit 1997 väga täpselt. Plaanitud kirmaserongkäik jäi ära austusest printsess Diana vastu, kelle matused toimusid Londonis sama päeva hilisel ennelõunal. Pool maailma istus telerite ees ja vaatas, kuidas mööda Inglismaa pealinna tänavaid sõidutati õnnetuses surma saanud Inglise Roosi. Kogu kirikulaata ei tahetud Altenhainis siiski ära jätta. Oleksid nad ometi kõik tol õhtul koju jäänud!

      Tobias ohkas ja keeras end külili. Oli nii vaikne, et ta kuulis oma südamelööke. Hetkeks kujutles ta, et on jälle kahekümneaastane ja kõike vahepealset pole juhtunud. Tema ülikool ootas teda Münchenis. Keskmise hindega 1,1 oli ta õppekoha vaevata kätte saanud. Õnnelikesse mälestustesse segunes jälle valu. Schneidhainis ühe klassikaaslase aiamaal peetud muretul koolilõpupeol oli ta Stefanie’d esimest korda suudelnud. Laura oli vihast peaaegu lõhkenud ja end tema silme all Larsile kaela heitnud. Ikka selleks, et teda armukadedaks teha. Aga kuidas oleks ta suutnud veel Laurale mõelda, kui ta kallistas Stefanie’d! Esimene tüdruk, kelle pärast ta oli tõesti pidanud vaeva nägema. See oli talle täiesti uus kogemus. Tavaliselt jooksid tüdrukud tal sõprade suureks pahameeleks karjade viisi sabas. Ta oli nädalate viisi Stefanie’d püüdnud, kuni neiu oli viimaks teda kuulda võtnud. Järgmised neli nädalat olid olnud ta elu õnnelikemad – kuni kainenemiseni 6. septembril. Stefanie valiti laadamissiks, jabur tiitel, mis oli tegelikult juba aastaid Laurale broneeritud. Seekord oli Stefanie ta troonilt tõuganud. Tobias oli Nathalie ja paari teise kaaslasega telgis joogiletis töötanud ja nägi, kuidas Stefanie teiste tüüpidega flirtis. Ja äkitselt oli tüdruk kadunud. Võib-olla oli Tobias juba siis rohkem joonud, kui oleks hea olnud. Nathalie oli märganud, kui väga Tobias kannatas. Ta oli soovitanud poisile Stefanie’d otsima minna. Tobias oli telgist välja tormanud. Ta ei pidanud kaua otsima, ja kui ta Stefanie leidis, oli armukadedus temas plahvatanud nagu pomm. Kuidas võis Stefanie poisile niimoodi teha, alandada ja solvata teda kõigi silme all? Ainult selle tobeda peaosa pärast veel tobedamas näidendis. Tobias lükkas teki pealt ja kargas püsti, ta pidi midagi tegema, töötama, oma mõtted neilt piinavatelt mälestustelt kuidagi kõrvale juhtima.

      Amelie kõndis, pea norus, läbi peene uduvihma. Nagu igal hommikul, oli ta tagasi lükanud kasuema pakkumise viia ta autoga bussipeatusse. Ent nüüd pidi ta kiirustama, kui ei tahtnud koolibussist maha jääda. November näitas oma kõige ebameeldivamat külge, ilm oli udune ja vihmane, kuid Amelie’le meeldis selle kuu sünge troostitus. Talle meeldis üksildane jalgsimarss läbi magava küla. Tema iPodi kõrvaklappides kõmises trummikilesid purustava valjusega Schattenkinderi muusika, mis oli üks tema lemmik dark wave ansambleid. Amelie oli poole ööni ärkvel olnud ja mõelnud Tobias Sartoriusest ning mõrvatud tüdrukutest. Laura Wagner ja Stefanie Schneeberger olid tookord olnud seitseteist, sama vanad kui tema praegu. Ja ta elas täpselt selles majas, kus olevat varem elanud üks mõrvaohvritest. Ta pidi tingimata saama rohkem teada selle tüdruku kohta, keda Thies oli nimetanud Lumivalgekeseks. Mis oli tookord Altenhainis juhtunud?

      Tema kõrval pidurdas auto. Kindlasti kasuema, kes suutis ta oma masendava sõbralikkusega hullumise äärele ajada. Ent siis tundis ta ära Claudius Terlindeni, oma isa ülemuse. Too oli kõrvalistme küljeakna alla lasknud ja viipas tüdrukut lähemale. Amelie pani muusika kinni.

      „Kas ma tohin su peale võtta?” küsis mees. „Sa saad ju päris märjaks.”

      Vihm õigupoolest ei seganud Amelie’d, kuid ta sõitis hea meelega Terlindeni autos. Talle meeldis see heledate nahkistmetega võimas must Mercedes, mis lõhnas veel päris värskelt. Amelie’d lummasid ka auto tehnilised peensused, mida Claudius Terlinden talle liigagi meelsasti esitles. Seletamatul põhjusel meeldis naaber talle, kuigi too oli oma kallite ülikondade, võimsate autode ja uhkeldava villaga õigupoolest just sellise dekadentliku tengelpunga kehastus, milliseid oli Amelie koos kaaslastega kodus südamest põlanud. Siin oli midagi veel. Vahel küsis Amelie endalt, kas ta oli ikka normaalne, sest iga meesolendi puhul, kes tema vastu pisutki sõbralik oli, mõtles ta viimasel ajal kohe seksile. Kuidas härra Terlinden küll reageeriks, kui tüdruk talle käe reiele paneks ja ühemõttelise pakkumise teeks? Ainuüksi sellele mõeldes suutis ta hüsteerilist kihistamist vaevu tagasi hoida.

      „No tule juba!” hüüdis mees ja viipas käega. „Istu peale!”

      Amelie toppis kõrvaklapid jakitaskusse ja võttis juhi kõrval istet. Luksustõlla raske uks sulgus mahlase matsatusega. Terlinden sõitis mööda Waldstraßet alla ja naeratas Amelie’le.

      „Mis sinuga lahti on?” küsis ta. „Sa oled nii mõtlik.”

      Amelie kõhkles hetke. „Kas ma tohin teilt midagi küsida?”

      „Loomulikult. Lase käia.”

      „Need kaks tüdrukut, kes tookord ära kadusid. Kas te tundsite neid?”

      Claudius Terlinden heitis talle kärme pilgu. Ta ei naeratanud enam. „Miks sa seda teada tahad?”

      „Ma olen lihtsalt uudishimulik. Sellest räägitakse nüüd nii palju, kuna see mees jälle tagasi tuli. Minu jaoks on see kuidagi põnev.”

      „Hmm. See oli tookord kurb lugu. Ja on siiani,” vastas Terlinden. „Muidugi tundsin ma neid tüdrukuid. Stefanie oli ju meie naabri tütar. Ja Laurat tundsin ma ka lapsest saadik. Tema ema töötas meie juures teenijana. See on vanematele lihtsalt kohutav, et tüdrukuid kunagi üles ei ole leitud.”

      „Hmm,” oli Amelie mõtlik. „Kas neil olid hüüdnimed?”

      „Keda sa silmas pead?” Tundus, et Claudius Terlinden imestas selle küsimuse üle.

      „Stefanie’d ja Laurat.”

      „Ma ei tea. Miks … Ah jaa, Stefanie’l oli hüüdnimi. Teised lapsed hüüdsid teda Lumivalgekeseks.”

      „Miks?”

      „Võib-olla