Ellujääja. Valentine Nõlvak
teisel pool otsas lööb korraks kahtlema: „Sa vist ei jaksa?”Vastan: „Pole viga,” ja sikutan edasi.
Teisel päeval, kui töö käib täie hooga ja Põrsaku küla igast talust kostab tuulamismasina rütmilist huugamist, tõstame järjekordselt Jaaniga masinat. Äkki tunnen, kuidas seljast nõksak läbi käib, lasen masina käest ja talun vaevaga valu. Masinat ma enam ei tõsta. Järgmisel päeval ei saa ma voodistki välja, iga liigutus kutsub esile teravaid pisteid. Jaan saab külast abilise ja tuulamine jätkub, nagu polekski midagi, ainult Juuli on pahur. Lõunaajal, kui ta mulle süüa toob, algas see, mida ootasin:
„He-he-hee!” alustab ta kiusliku naeruga, „eks ma ütlesin Jaanile kohe, et mis abi sa linnast otsima lähed, ei leia sa sealt õiget inimest maa jaoks, parem vaata siitsamast kusagilt, need ju ikka maast-madalast talutööd teinud, no nüüd näed isegi – ainult see tuulamismasin! Olen mina seda eluaja tõstnud ja häda midagi, kuidas meie Jüriga siis teisiti saime? Ei visanud mina voodisse pikali ühti, et hakake mind nüüd tohterdama ja poputama.”
Juulil on raske, see on õigus, loomad laudas ja suur kari sigu, tööd ühe inimese jaoks liiga palju. Aga ma ju ei pääse! Kui Juuli oma tigeda naeruga kööki või lauta kaob, tihun tasakesi teki all nutta.
Aga arsti? Kes seda enne on näinud? Kunagi, kui Jaan veel haige oli, tuli arstidest juttu. Juuli avaldas oma arvamust tookord nii: „Mis need arstid? Rahaneelajad, muud ei kedagi, kui on surmahaigus, ei aita sind ükski tohter, ja kui ei ole, siis paraned ilma nendetagi.” Aga kui laudas loomale tõsine haigus kallale kipub, siis millegipärast sellisest loogikast kinni ei peeta, vaid otsitakse üles veterinaar. Miks siis nõnda? Arvan sellele leidvat loogilise vastuse: looma lõppemise korral tabab talu majanduslik kahju, inimest võib hõlpsasti asendada teisega, seda enam, kui tegemist pole oma perekonnaliikmega. On see oletus õige või kõver, süüdlast ei maksa siin otsida, töö pressib peale, igaüks, kes suudab, see aina rabab ja halvustab kõike, mis sealjuures segab või ette jääb.
Ja tõepoolest, ma paranen „ilma nendetagi”, ainult et kahenädalase voodis lamamise järel. Kui Juulit lähedal ei ole, käib Jaan tervist küsimas. Ei, vaja pole midagi, saaks vaid välja!
Saan Elsalt Tallinnast kirja: Lalko, pea vastu! Sina oled mul alati meeles, sinu pärast on pidev mure, sinu raske töö pärast. Mõtlen meie rasket saatust, kuidas ta rõhub…
Aga keegi tuleb siiski mind vaatama – see on üleaedse peremehe õde, vanatüdruk Maali. Kui palju rõõmu toob mulle see südamesoojus! Juuli arutab köögis: „Ei noh, täna proovis juba tõusta, aga on teine ikka nõrk, näost puhta valge nagu sein, ei mina noorest peast küll sihuke ei olnud, ega siis Jüri oleks mind võttki, temal tööinimest vaja, ei niruga oleks midagi teha olnud, ja ehitama hakkasime ka kohe.”
„Ära nüüd, Juuli, kohe sedamoodi ka ütle, ega haigus mööda kive-kände ei käi, ikka mööda inimesi. Vaata, täna oled terve, aga homset ei tea keegi. Mina kohe, kui seda kuulsin, et Valliga nii läks – ja näha ka pole teist ju nõnda kaua – siis mõtlesin, et kuidas ta selle tulekahju ajal rabas, eks meie maja see kõige ligemal oligi. Ma proovisin ka, aga kuumus hakkas silmi põletama, aga tema, näe, muudkui hoovab aga Jaanile vett üles, pärast arutasime et ei need inimesed küll lihast ja luust ole. Aga näe, haigeks jäi!”
Maali tuleb tahatuppa, kaenla all pambuke oma pererahva poolt saadetud „kosutusega”. Ta silmist voolab lausa sädelevat headust, mis tõepoolest kosutab, jõudu annab. „Saa siis terveks,” surub ta mu kätt ära minnes.
Maali läks ära, aga mina pühin vargsi jälle pisaraid, seekord teistsuguste tunnete pärast.
Ma mõtlen ikka veel sageli Kristjanist. Ta meenub mulle ikka siis, kui mu süda on millegipärast raske. Miks ma seda inimest unustada ei saa, sellest ei saa ma isegi aru, aga nõnda see on, ja alati täidab mõte temast mind valusa nukrusega. Hea siiski, et mõtlemiseks on vähe aega.
Aastavahetus 1935–36. Seatapmise ajal võtab Jaan suure kruusi ja joob sooja seaverd, tapjad aga ei vaata, kas siga on ikka surnud ja valavad ta keeva veega üle. Siga võpatab ja röhatab, mehed naeravad.
Liigun toa poole segaste tunnetega – inimesed ootavad jõule, rahu- ja rõõmupühi, kus süda peab täituma millestki suurest ja üllast. Valmistuvad selle vastu. Siin on ikka jälle midagi viltu, kohe päris viltu.
Jõululaupäeval, kui Juuli verivorsti teeb ja mauke (verikäkke) keedab, leian tuppa astudes meie noore kassi keset lauda „toormaterjali” revideerimast. Sööb toorest vorstiputru otse kausist. Äkilises vihahoos haaran kassil turjast ja viskan õue hüüdega: „Pimbu, võta koolita teda!” Kass ees, koer taga, jooksevad nad aeda, kust Pimbu kohe tagasi tuleb, lakkudes oma lõugu.
Aga kass tuli mulla alt välja alles järgmisel kevadel. Kes võis seda arvata, et oma koer… Mispoolest olen ma nüüd Jaanist ja meestest parem?
On saabunud aasta 1936. Jaan võtab selle vastu kusagil külas. Juuli magab.
Minul ei ole und, südant valdab raske nukrus, ja nagu siis tavaliselt, mõtlen Kristjanile.
Minu hinges eksisteerib kogu aeg mingi vastuvaidlematu, seletamatu pidur rõõmule, ja ikka see Kristjan! Melanhoolikut pole ta minust just lausa veel teinud, kuid aeg-ajalt annab midagi taolist ennast valusalt tunda.
Kevad 1936. Kustast oodatakse koju. Ma ei tea, miks, kuid mind teeb see rahutuks, ma aiman endale sellest midagi halba. Kas jään jälle kodutuks? Näen ühel hommikul Kubja-Antsu Leidat. Elmar olla ta juba maha jätnud (Jaani jutu järgi) ja tüdruk näibki morn.
„Leida, milline see Jaanimardi Kustas on, on ta hea poiss?”
„Ah Kustas?” ütleb Leida ja elavneb: „Jaa, Kustas on tore poiss, hoopiski mitte niisugune kui Jaan, teda vahivad kõik tüdrukud, jaa, Kustas on tore poiss,” lisab ta veel kord nagu oma sõnade kinnituseks ja lisab: „Eks tal ole ju nüüd kaitseväeteenistus läbi saamas, siis ongi tore – Põrsakul jälle üks tore poiss rohkem, ega kõik Jaani-sugused ole”
Miks ikka Jaani-sugused? Mina ei leia tänini Jaanil mingit viga, nojah, see seavere joomine, aga palk on alati ausalt käes ja õige need maainimesed, need igavesed töörügajad, üldse keegi na hellahingelised on?
Kustas tuleb koju. Selge, et esimese asjana jääb ära koogitegemine. Aga varsti selgub veel, et Kustas on kaitseväes tutvunud tütarlapsega ja kavatseb abielluda, ütleb, et enne on ainult vaja natuke „kosuda”. Ilmselt mõtleb ta selle all asja materiaalset külge.
See uudis ei raba ainult mind, selge, et see riivab ka Jaani. Juuli käib väga rahulolevalt ringi: „Nojah, kui Kustas naise võtab, ega siin siis kahel vennal midagi teha ole, ega võõrastki tööjõudu ole vaja pidada, noor naine majas, saab oma jõuga hakkama, eks Jaan peab siis ennast mujale vaatama.”
Juuli on talu valdaja ja tal on õigus anda talu, kellele tahab. Eks siis vist on nõnda, et see lemmikpoeg Kustas maksab kokkuleppel Jaanile, päris ilma ei peaks Jaan jääma. Aga Jaan on põline põllumees, oma 10 aastat rohkem siin rühkinud kui Kustas, jäta nüüd oma töö ja kodu ja hakka astuma laia maailma. Jaan kui vanem poeg on olnud siiani peremehe kohal, nüüd mine teise juurde sulaseks või hakka kusagil uut kodu rajama. See on väga raske.
„Jaan, miks ema sind ei salli, miks ta Kustast eelistab, mis sa temaga teinud oled?”
„Ei ole mina temale midagi teinud,” vastab Jaan viivu pärast nagu vastu tahtmist, „see ju lapsest peale sedasi – mis Kustas teeb, olgu või narristi tehtud, see on kõik hea, aga mis mina teen, see ei kõlba kuhugi. Mina teistmoodi ei mäletagi. Ükskord sõitis Kustasega kuskilt Tallinna poolt, Kustas oli siis väike, vist aastane, siis rongis oli üks naine teda ja Kustast vahtinud ja siis kukkunud ennustama – sellest pojast kasvab sulle ükskord suur, kuulus mees! Nüüd ta seda ühtevalu korrutabki.”
Jaan jääb mõttesse ja lisab: „Ega mul Kustasega küll mingit tüli pole olnud, aga kui ema vahel hakkab – Jaan nii ja Jaan naa – noh, siis võtab Kustas ka vahel vänta ja nohiseb, aga ütlemist sellepärast küll pole midagi olnud.”
Jaan jääb vait. Mis ütelda oli, on öeldud. „Aga Jaan,” ei jäta ma teda veel