Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis
Don Guido. Helistasin Rooma meie ajalehetoimetusse ja palusin kolleegil Carol Glatzil Telepace käima panna ja jutustada, mis toimub. Carol kirjeldas sündmusi peensusteni. Ta rääkis isegi seda, et noored kandsid kollaseid vihmamantleid, hüplesid joovastuses üles-alla ja tervitasid paavsti rõõmuhõisetega.
„Need vaesed lapsed on läbimärjad. Vihma kallab,” rääkis Carol. Panin kõik märkmikusse kirja.
„Paavst jäi äkitselt vait,” jätkas Carol. „Ta lihtsalt seisab seal ega ütle midagi. Midagi toimub, aga ma ei saa aru, mis.”
Krigistasin hambaid ja kirusin mõttes bussi, liiklust ja kõige rohkem meie reisikorraldajaid. Küsisin Carolilt, kas keegi katkestas paavsti. Kas ta viidi lavalt ära? Kas vihma pärast?
„Ei, nad lihtsalt seisavad seal. Kardinal Schönborn naeratab, järelikult pole midagi tõsist lahti.”
Keegi helistas meie võttegrupile, kes pidi üritust filmima. Ilmselt olid nad juba sündmuskohal ja teadsid, mis seal lahti oli. Selgus, et võttegrupp oli linnaväljakult ära viidud ja nad ei olnud paavsti läheduses. Nad seisid täiesti mõttetult kuskil lausvihmas. Millegipärast ei üllatanud see meid mitte üks raas.
Ülejäänud bussis olevad ajakirjanikud haarasid samuti telefonid. Nad helistasid kontoritesse ja naisele ning lastele. „Pange Telepace käima,” palusid nad.
Selgus, et paavsti mikrofon oli üles öelnud ja tal tuli publikuga žestide abil suhelda, mis ei ole just tema tugevaim külg. Mõne aja pärast andis ta alla.
Kogu selle aja oli meie buss paigal seisnud. Küsisin reisisaatjalt, mida teha annaks. „Mitte midagi. Tavaliselt ei ole olukord nii hull, aga täna on paavst siin,” vastas ta. „Kas me jala ei võiks minna?” küsisin. Ta kaalus ettepanekut mõned sekundid ja hakkas siis tegutsema. Neiu teatas mikrofoni, et võiksime bussi maha jätta ja teekonda metrooga jätkata. Metrooga? See oleks paavsti visiitide ajal esimene kord. Ronisime bussist maha ja kiirustasime läbi saju lähimasse metroopeatusesse. Meie saatja, kes hoidis kollast vihmavarju kõrgel pea kohal, juhatas meid läbi liikluse ja üle sõiduteede nagu algklasside õpetaja, kes on viinud mudilased linnaekskursioonile.
Metroo saabus mõne minuti pärast ja viiskümmend viis Vatikani ajakirjanikku, kõigil pressikaardid kaelas rippumas, sisenesid vagunisse. Kümme minutit hiljem olime juba Hofburgi palees asuvas pressikeskuses. Kui olime metallidetektoritest möödas ja tööruumidesse astusime, oli paavst välietteastetega just ühele poole jõudnud. Vaatasime, kuidas ta auto tagaistmele vajus ja minema sõitis. Võtsime istet ja hakkasime kirjutama kokkuvõtteid paavst Benedictuse esimesest päevast Austrias.
Sündmustest kõrvale jäämine on paavsti lendude ehk volo papale ajal täiesti tavaline asi.
Van Brantegemi plaanidesse mahub enamasti väike korrespondentide grupp, kes paavstiga esinemistel kaasas käib. Sinna kuuluvad mõned teletöötajad, paar fotograafi ja kaks või kolm trükimeedia esindajat. Seda põhjendatakse üldiselt ruumikitsikusega, aga tegelikult on kümne ajakirjanikuga lihtsalt hõlpsam hakkama saada kui kahe- või kolmekümnega. Reeglina peab see meeskond ühe reisi ajal kõikidel üritustel käima, kiirustades ühest sündmuskohast teise. Samal ajal kui paavst saabub ühte kohtumispaika, sätime meie end juba järgmise koha poole teele. Tavaliselt ei näe kohapealsed ajakirjanikud suurt midagi, nende kolleegid pressikeskuses saavad aga kõike teleekraanilt jälgida.
Osad üritused, näiteks jumalateenistused, on avalikud sündmused, kuhu võivad kõik minna, aga meie jaoks pole isiklikult kohal viibimisest eriti mingit tolku. Reporterid kupatatakse tavaliselt kuhugi altari kõrval asuvasse boksi, kust midagi ei näe, ja käsutatakse paigale. Intervjueerida õnnestub ainult koguduse töötajaid, mõnda vabatahtlikku või teisi ajakirjanikke. Mina püüan alati mõneks minutiks end rahva sekka sokutada, et publikuga vestelda ja iga kord tuleb mul selle eest ka kõrget hinda maksta, kui ebaseaduslikult hangitud märkmetega oma kohale tagasi hiilin ja kotkasilm van Brantegem mind märkab.
Paavst Benedictuse esimese välisvisiidi ajal Saksamaal õnnestus mul pressiboksist põgeneda ja vestelda katoliiklikele noortepäevadele kogunenud noorukitega. Kui vargsi tagasi hiilisin, oli van Brantegem mul vastas.
„Kes sul jalutama lubas minna?” müristas van Brantegem mind altkulmu põrnitsedes.
Kehitasin õlgu ja manasin näole kahetseva ilme, aga Vik sai sellest ainult hoogu juurde.
„Te olete nagu lapsed. Arvate, et reeglid on ilmaasjata paika pandud ja neist polegi vaja kinni pidada. Sulle on altari kõrval istekoht kinni pandud. Kas sellest ei piisa? Kas sa arvad, et mul oli lihtne ajakirjanikele altari juurde kohad saada? Aga ei, sa pead ikka kuhugi mujale minema. See on ebaprofessionaalne käitumine. Kas sa arvad, et turvameestele meeldib, kui ajakirjanikud ringi hulguvad? Kui käitute nagu tited piknikul, siis käitume meie teiega ka vastavalt.”
Victori kohta oli see noomitus võrdlemisi leebe, kümne punkti skaalal umbes 3,2. Nägu küll punetas, aga otsmikul olevad veenid ei tuksunud, neid polnud õieti nähagi ja suunurgas võis midagi naeratusetaolist märgata. Sellepärast me kõik Viki armastamegi.
Kõiki neid piiranguid ja kitsendusi arvesse võttes pole sugugi üllatav, et paljud ajakirjanikud paavsti esinemistele ei lähe ja püsivad kogu visiidi vältel pressikeskuses, aga vahel on tegemist ajalooliste sündmustega ja siis lihtsalt peab kohale minema. Või vähemalt proovima kohal olla.
2001. aastal pidi paavst Johannes Paulus Süüria visiidi ajal külastama iidset Umayyadi mošeed, mis asus Damaskuse kesklinnas. See oli paavsti esimene visiit islami pühakotta ja mina olin üks neist vähestest õnnelikest, kes teda sellel ajaloolisel reisil saatsid.
Oli pühapäeva pärastlõuna ja van Brantegemi käsiraamatu järgi pidime kogunema kell 15.45 Damaskuse Sheratoni hotelli fuajeesse, kus pidime saama pressikaardid. Vik hõikas meid nimepidi ja ulatas igaühele plastkaardi, mis pidi tagama meile sissepääsu üritusele, mida ta ise salapäraselt CE/SI-08-ks nimetas (tema koodnimetuste süsteem on meile tänaseni suureks mõistatuseks). Seejärel asetas Vik käed seljale ja jalutas meie ees edasi-tagasi nagu sõjapealik, kes rügementi lahingusse hakkab saatma. Ta kontrollis, kas läbipääsuload on õigesti kettide külge kinnitatud. Nähtuga ilmselt rahule jäädes käsutas ta meid bussi.
Jõudsime mošeesse kaks tundi enne paavsti saabumist. Esimesed märgid lähenevatest probleemidest ilmnesid siis, kui kohalikud ninamehed nõudsid, et võtaksime kohad sisse mošee ees asuval väljakul. Nad ei tahtnud meid mošeesse lasta. Van Brantegem turtsus ja paukus ning kadus kuhugi – ilmselt läks ta nõudma, et meid ikkagi sisse lastaks. Mõne aja pärast lubati meil mošee väljapääsu juurde koguneda. Hetkeks tundus, et isegi Umayyadi mošee administratsioonile avaldas meie volo papale staatus mingit muljet. Siis nägime meie poole kõndivat Viki. Tema nägu oli vihast hall ja huul veritses. Lähemal uurimisel selgus, et verd tuleb hoopis ninast ja tema otsmikul oli korralik muhk. Ta viipas meile, et läheksime tagasi väljakule. Ilmselgelt oli toimunud midagi katastroofilist.
Toimunust kuulsime täpsemalt alles hiljem. Van Brantegem oli Umayyadi turvameestega tülli läinud. Meid hämmastas, et Vik ajakirjanike õiguste eest võitles, aga konflikti tegelik põhjus peitus mujal. Van Brantegem märkas, et turvamehed keeldusid kardinal Walter Kasperit mošeesse laskmast. Van Brantegem leidis, et see on Vatikani au rüvetamine ja nõudis, et kardinal sisse lubataks. Üks turvameestest tahtis mošee ust Viki nina ees kinni lüüa, aga õnnetuseks tabas see Viki nägu.
Vatikani ajakirjanikud rääkisid erutatult van Brantegemi veritsevast ninast ja paistis, et tema ninaluu võis vabalt murdnud olla. Meil sellest kõigest muidugi mingit kasu ei paistnud olevat. Seisin CNN-i korrespondendi Jim Bittermanni kõrval, kes murelikult pead vangutas. „Midagi head siin loota pole,” ütles ta. Otsisime silmadega väljakult mõnda teleekraani, aga ei näinud ühtegi. Kõigele lisaks puudus mobiililevi.
„Lähme kõnnime natuke,” tegi Bittermann ettepaneku.
Lahkusime vaikselt mošee juurest ja pöörasime iidse linna tolmusele kõrvaltänavale. Kortermaja keldrikorrusel oli majapidamistarvete kauplus. Astusime sisse ja nägime poeomanikku. See oli nooremapoolne mees, kes kassaaparaadi taga istudes teed rüüpas. Tema pea kohal oli seina külge kinnitatud