Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
välja valgustatud, ning ehkki kell oli juba üle südaöö, pani lossi ümbritsev soe merevaigukarva kuma neid peaaegu uskuma, et päike on alles loojumas. Oma paljude sakiliste servadega tornidega, mis selge musta taeva taustal esile kerkisid, tundus palee pärinevat justkui „Tuhandest ja ühest ööst”.
Käe alt kinni hoides jätkasid nad jalutuskäiku, minnes vaikides mäest alla. Tumedapäine ja väärikalt pikk Maggie astus tavalisest lühemate sammudega, et tabada Sonia sammurütmi. See oli kahe lähedase, kuid igas mõttes teineteisele vastanduva sõbra peaaegu eluaegne harjumus. Neil ei olnud vajadust rääkida. Kivisillutisel klõbisev sammude kaja, justkui flamenkotantsijate käteplaksud ja kastanjettide trummeldavad löögid, oli hetkel meeldivam kui inimhääl.
Oli veebruarilõpu kolmapäev. Sonia ja Maggie olid kohale jõudnud kõigest mõne tunni eest, kuid juba lennujaamast linna sõites oli Sonia Granada lummusesse langenud. Talvine päikeseloojang valgustas linna ereda valgusega, jättes taamal lumiste tippudega mäed dramaatiliselt varju, ning kui takso mööda kiirteed linna poole sööstis, nägid nad esimest korda põgusalt Alhambra geomeetrilisi piirjooni. Tundus, nagu valvaks palee kogu ülejäänud linna.
Viimaks vähendas taksojuht kiirust, et pöörata kesklinna suunduvale mahasõidule, ning nüüd puhkasid naiste silmad kuninglikel väljakutel, paleetaolistel hoonetel ja juhuslikel suurejoonelistel purskkaevudel, kuni juht pööras kõrvale ja sõitis edasi mööda kitsaid munakividega kaetud linnatänavaid.
Olgugi et Sonia ema oli pärit Hispaaniast, oli Sonia seda maad varem üksnes kaks korda külastanud, mõlemal korral Costa del Soli rannakuurorti. Seal oli ta peatunud sätendava mere äärsel šikil rannikuribal, mida reklaamiti karjakaupa saabuvatele inglastele ja sakslastele aastaringi paistva päikese ja päev läbi pakutava inglise hommikusöögiga. Naabruses paiknevad asumid, mis koosnesid külluslikult kaunistatud sammaste ja uhkete sepistatud piirdeaedadega villadest, olid siinsele linnale oma segasevõitu tänavavõrkude ja mitmete sajandite eest ehitatud hoonetega ühtaegu lähedal ja samal ajal äärmiselt kaugel.
See paik oli täis võõraid lõhnu, vana ja uue kakofooniat, kohalike inimestega üleujutatud kohvikute vaateakendele olid kõrgetesse kuhjadesse laotud väikesed läikivad koogikesed, mida serveerisid oma ameti üle uhked tõsised mehed, päevinäinud luukidega korterite rõdudel välgatasid kuivama riputatud linad. See koht oli ehe, mõtles Sonia, siin ei olnud midagi võltsi.
Nad pöörasid siia- ja sinnapoole, vasakule ja paremale, paremale ja vasakule ja taas vasakule, justkui võiksid jõuda välja täpselt samasse kohta, kust olid alustanud. Kõik need väikesed tänavad olid ühesuunalised ja aeg-ajalt põrkasid nad peaaegu kokku mõne mopeediga, mis liikusid tänaval vales suunas ja lähenesid neile suure kiirusega. Jalakäijad, tajumata ohtu, astusid kõnniteelt neile tee peale ette. Üksnes taksojuht suudab taolise keeruka labürindi edukalt läbida. Tahavaatepeegli külge riputatud palvehelmed kõlksusid vastu tuuleklaasi ja Neitsi Maarja kuju auto armatuurlaual jälgis kõike rõhutatud tagasihoidlikkusega. Kuna ühtegi õnnetust sel teekonnal ei juhtunud, siis tundus, et ta sai oma ülesandega hakkama.
Läila imalmagusa õhuvärskendaja lõhn ja tormiline teekond oli mõlemal naisel südame pööritama pannud ning nad tundsid kergendust, kui auto viimaks aeglustas ja kuuldus käsipiduri kriginat. Kahetärnihotell Santa Ana asus väikese räpasevõitu väljaku ääres, mille ühes servas asusid raamatupoed ja teises kingsepatöökoda ning kõnniteel seisid reas müügiletid, mida hetkel just kokku pandi. Parajasti pakiti kokku kuldseid siledaid pätse ja lapikute oliivisaiade kogukaid viile ning vahapaberisse keerati viimased allesjäänud lõigud puuviljakookidest, mis algselt olid ilmselt vankriratta suurused.
„Ma olen pööraselt näljane,” ütles Maggie ja vaatas, kuidas müügilettide omanikud oma väikseid kaubikuid täis laadisid. „Krahman neilt midagi enne, kui nad kaovad.”
Talle iseloomuliku spontaansusega jooksis Maggie üle tee, jättes Sonia taksojuhile arvet maksma. Ta tuli tagasi piraka saiatükiga, mida ta juba tükkideks rebis, läbemata nälja kustutamisega oodata.
„See on imemaitsev. Näe, proovi.”
Ta pistis osa krõbeda koorikuga pätsist Soniale pihku ja nad mõlemad seisid kõnniteel oma kottide kõrval, sõid ja puistasid heldelt raasukesi kivist kõnniteeplaatidele. Oli paseo4 aeg. Inimesed hakkasid tulema tänavatele õhtusele jalutuskäigule. Mehed ja naised koos, naised üksteise käe alt kinni hoides, mehed paarikaupa. Kõik olid kenasti riides ja ehkki nad lihtsalt nautisid jalutamist, tundus neil olevat mingi kindel siht.
„See tundub päris ahvatlev, eks ole?” ütles Maggie.
„Mis asi?”
„Elu selles linnas! Vaata vaid neid!” Maggie osutas väljaku nurgal asuvale klientidest tulvil kohvikule.
„Mis sa arvad, millest nad oma veiniklaaside taga räägivad?”
„Kõigest, ma oletan,” vastas Sonia naeratades. „Pereelust, poliitilistest skandaalidest, jalgpallist…”
„Tead, läheme ja registreerime end hotelli sisse,” ütles Maggie oma saia lõpetades. „Seejärel võime välja minna ja ühe dringi võtta.”
Klaasuks avanes heledalt valgustatud vastuvõturuumi, millele andsid suursuguse ilme magusilusad kunstlilleseaded ja mõned rasked baroksed mööblitükid. Kõrge leti taga naeratav noormees ulatas neile registreerimislehe ja kui ta oli passidest koopiad teinud, andis teada hommikusöögi serveerimise kellaaja ja ulatas võtme. Võtme külge kinnitatud elusuuruses puust apelsin garanteeris, et nad ei lahku kunagi hotellist jätmata võtit vastuvõttu, kus see riputatakse leti taha konksu külge rivisse.
Peale fuajee nägi kõik muu selles hotellis välja odav. Nad sõitsid ninad vastakuti tillukeses liftikabiinis üles, pagas üksteise otsa torni laotud, ning väljusid kolmandal korrusel kitsasse koridori. Nad kolistasid pimeduses oma kohvritega edasi, kuni suutsid vaevu näha suurt tuhmunud numbrit „301”.
Nende toal oli isegi vaade. Kuid mitte Alhambrale. Vaade avanes seinale ja iseäranis õhukonditsioneerile.
„Nagunii me ei kavatse kulutada kuigi palju aega aknast välja vaatamisele?” kommenteeris Sonia, kui ta õhukesed kardinad eest ära tõmbas.
„Ja isegi kui siin oleks oivalise mööbliga rõdu, millelt avaneksid kauged vaated mägedele, siis me ju ei kasutaks seda,” lisas Maggie naerdes. „Ongi selleks väheke varane aastaaeg.”
Sonia paiskas oma kohvri kiiresti lahti, surus paar T-särki väiksesse öökapi sahtlisse ja riputas ülejäänud riided kitsasse riidekappi; metallist riidepuude kriipimine vastu riputustoru käis talle närvidele. Vannituba oli sama säästlike mõõtmetega nagu magamistubagi ja Sonia, kes oli küll väike, pidi ukse sulgemiseks end kraanikausi taha pressima. Kui ta oli hambad puhtaks pesnud, viskas ta hambaharja ainsasse neile eraldatud klaasi ja läks tagasi magamistuppa.
Maggie lebas veinipunase voodikatte peal, tema kohver oli põrandal, ikka veel avamata.
„Kas sa ei kavatsegi asju lahti pakkida?” uuris Sonia, kes teadis varasemast kogemusest, et Maggie võiks tõenäoliselt nädal aega elada lahtipakkimata kohvriga, millest kobrutavad välja flirtivad pitsiribad ja rüüsidega pluuside puntrad, ning ta ei riputa tegelikult ühtegi asja üles.
„Mis on?” küsis Maggie hajameelselt, olles süvenenud millegi lugemisse.
„Lahti pakkimine?”
„Ah jaa. Ma teen seda vist hiljem.”
„Mida sa seal loed?”
„See oli laua peal reklaamlehtede hunnikus,” vastas Maggie flaieri tagant, mida ta näo ligi hoidis, üritades nii sõnu välja lugeda.
Nõrk valgustus hajutas tumebeeži toa hämarust õige pisut ja selle valgel oli vaid hädavaevu võimalik lugeda. „Siin reklaamitakse mingis Los Fandangose-nimelises kohas toimuvat flamenkoetendust. See asub mustlasrajoonis, nii palju kui ma hispaania keelest aru saan. Kas lähme?”
„Jah. Miks mitte? Nad peaksid hotelli vastuvõtus oskama öelda, kuidas sinna kohale jõuda, eks ole?”
„Ja
paseo – jalutuskäik (hisp)