Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin
alale, olemata ei üks ega teine, ning seal see häda peituski. Lore’i seltskonnas viibimine tuletas talle meelde seda, mida tal ei saanud olla.
Lore’i nägu vajus norgu. „Noh, kurat temaga. Ja ma olin sinusse, leitnant, nii kuradima moodi kiindunud.”
„Ma ei tea, mida öelda.”
Naine ohkas ja vaatas teisale. „See vist ei saanudki pikalt kesta. Ma üksnes soovin, et mulle oleks esimesena tulnud pähe mõte sind üle parda visata.”
„Anna andeks. Ma ei oleks tohtinud lasta asjadel nii kaugele minna.”
„Usu mind, see läheb mööda.” Lore kergitas näo lae poole, tõmbas pikalt ja rahustavalt hinge ning pühkis siis riivamisi nägu puudutades silmast pisara. „Põrgu päralt, Peter. Kas sa näed, mida sa minuga teinud oled?”
Peter tundis ennast kohutavalt halvasti. Ta ei olnud seda niiviisi kavandanud. Kõigest minut tagasi oli ta veel lootnud, et nad lihtsalt triivivad kahekesi selle mis-see-nüüd-ongi vooluses, kuni kaotavad huvi või mängu astuvad uued inimesed.
Lore päris: „Küsimus ei ole Michaelis, ega ju? Sest ma rääkisin sulle, et temaga on lõpp.”
„Ma ei tea.” Peter pidas vahet ja kehitas õlgu. „Olgu pealegi, veidike võib-olla on. Kui me jätkame, saab ta sellest teada.”
„Nii et oletame, et ta saab teada – ja mis siis?”
„Ta on minu sõber.”
Lore kuivatas silmi ja tõi kuuldavale vaikse kibestunud naeru. „Sinu ustavus on küll imetlusväärne, kuid usu mind, mina olen kõige viimane asi, millele Michael mõtleb. Tõenäoliselt ta tänab sind selle eest, et sa mu tema käest ära võtsid.”
„See ei ole tõsi.”
Lore kehitas õlgu. „Sa ütled seda ainult selleks, et minu vastu kena olla. Võib-olla just nimelt seepärast sa mulle nii väga meeldidki. Aga sa ei ole kohustatud valetama – me mõlemad teame, mida me teeme. Ma räägin endale kogu aeg, et ma saan ta enda seest välja, aga muidugi ei saa seda iial. Kas sa tead, mis mind tapab? Ta ei suuda mulle isegi tõtt rääkida. Sellest kuradima punapäisest tüdrukust. Mida temas nii erilist on?”
Peter oli viivuks segaduses. „Kas sa räägid… Lishist?”
Lore silmitses teda teraselt. „Peter, ära ole nõme. Mida Michael sinu arvates seal oma tobeda laeva peal siis teeb? Aliciat pole enam juba kolm aastat, aga Michael ei saa teda ikka veel peast välja. Kui Alicia oleks senimaani kusagil siinkandis, ei oleks mul mingeid šansse. Kuid viirastusega ei olegi võimalik võistelda.”
Selle seedimiseks kulus Peteril veel hetk aega. Kõigest minut tagasi ei oleks ta arvanud isegi seda, et Alicia meeldis Michaelile; nad tülitsesid ju teineteisega nii et tükid taga. Kuid Peter teadis, et sisimas nad ei olnudki nii väga erinevad – mõlemad olid ühtmoodi tugeva tuumaga, meelekindlad ja põikpäised ega lasknud ennast käskida, kui neile mingisugune mõte pähe pidama jäi. Ja muidugi oli kõigel selja taga ka pikk ajalugu. Mida see Michaeli laev üldse tähendas? Kas see oli tema viis Alicia kaotamise pärast kurvastada? Nad kõik olid seda teinud omaenda kombel. Peter oli olnud tema peale vihane. Alicia oli nad hüljanud vähimagi selgituseta ja isegi hüvasti jätmata. Aga paljud asjad olid muutunud. Maailm oli muutunud. Nüüd tundis ta enamasti ainuüksi üksinduse valu ning külma ja tühja kohta südames seal, kus oli kunagi seisnud Alicia.
„Mis puutub sinusse,” ütles Lore randmeseljaga silmi kuivatades, „siis ma küll ei tea, kes see tüdruk on, aga tal on vedanud.”
Polnud mõtet seda eitama hakata. „Mul on tõesti kahju.”
„Nii sa oled öelnud jah.” Lore andis piinarikka naeratuse saatel pihkudega laksu vastu põlvi. „Noh, minul on ju mu nafta. Midagi enamat üks tüdruk vist küsida ei tohiks. Tee mulle üks teene ja tunne ennast sandisti, eks ole? Sa ei pea seda pikale venitama või midagi niisugust. Nädalast või kahest piisab.”
„Ma tunnengi ennast praegu sandisti.”
„Tore.” Lore kallutas ennast ettepoole, vajutas tema suule sügava pisarate järele maitsva suudluse ja tõmbus siis järsult eemale. „Üks musi tee peale kaasa. Kohtumiseni, leitnant.”
Kui Peter mööda treppi tammi harjale ronis, oli päike parajasti tõusmas. Pohmelus kündis endiselt oma pikka vagu, ja haamriga vehkides lõõskavkuumal katusel mööda saadetav päev ei tõotanud asja paremaks muuta. Veel üks tunnike magamist oleks marjaks ära kulunud, kuid pärast seda jutuajamist Lore’iga tahtis ta pea enne tööle ilmumist selgeks saada.
Üleval võttis teda vastu algav päev, mida leevendav madal pilvekiht pidi lähima tunni jooksul olematuks kõrbema. Pärast Peteri lahkumist lähetusjõududest oli tamm omandanud tema mõtetes tootemliku tähtsuse. Saatuslikule Kodumaa suunas teele asumisele eelnenud päevadel oli ta toonud siia oma vennapoja. Midagi iseäranis märkimisväärset siin aset ei leidnud. Nad olid silmitsenud avanenud vaatepilti, kõnelenud Peteri retkedest lähetusjõudude koosseisus ja Calebi vanematest Theost ja Mausist ning läinud siis alla jahutustiiki ujuma, mida Caleb ei olnud varem kordagi teinud. See oli tavaline jalutusretk, kuid ometigi oli päeva lõpuks miski muutunud. Peteri südames oli avanenud üks uks. Tollal ta seda ei taibanud, aga selle ukse taga oli uudne olemisviis, milles tuleb oletatavasti võtta enda kanda poisi isa kohustused.
See oli üks elu ja oli see elu, mida teadsid inimesed. Lähetusjõudude eruohvitser Peter Jaxon, kellest on saanud puusepp ja isa ning kes on Texase Kerrville’i linna kodanik. See elu oli nagu iga teisegi inimese elu oma rahulduste ja vaevade, tõusude ja mõõnade ning kodus ja väljaspool kodu veedetud päevadega ja ta elas seda rõõmuga. Caleb oli äsja kümneseks saanud. Erinevalt Peterist endast, kes teenis juba kaheteistkümneselt valves käskjalana, elas see poiss läbi lapsepõlve. Ta käis koolis, mängis sõpradega, tegi oma töökesi ilma erilise taganttõukamiseta ja üksnes vahetevahel kurtes ning vajus igal õhtul pärast seda, kui Peter ta magama pani, lohutavatesse unenägudesse täis teadmist, et järgmine päev tuleb täpipealt samasugune kui eelmine. Ta oli oma vanuse kohta pikka kasvu nagu Jaxonid ikka; pisipoisi pehmus oli hakanud näolt kaduma. Ta nägi iga päevaga järjest rohkem oma isa Theo moodi välja, kuigi tema vanemate teema ei olnud enam kordagi jutuks tulnud. Mitte et Peter oleks seda vältinud; poiss lihtsalt ei küsinud midagi. Kui Peter ja Caleb olid pool aastat koos elanud ja ühel õhtul malet mängisid, ütles poiss järgmise käigu juures kõheldes lihtsalt ja mitte sugugi suurema tunderõhuga kui näiteks ilma kohta järele pärides: „Kas ma tohin sind isaks kutsuda?” Peter ehmus; ta ei olnud osanud märgata, et see on tulemas. „Kas sa tahad seda teha?” küsis Peter ja poiss noogutas. „Mõhõh,” kostis ta. „Minu arvates oleks see hea.”
Ja mis puutub teise ellu, siis ei osanud Peter päris hästi öelda, mis see on, vaid teadis üksnes, et see on olemas ja leiab aset öösiti. Tema unenäod talust hõlmasid tervet sarja päevi ja sündmusi, kuid olid alati ühesuguse tonaalsusega – see oli kuulumise ja kodu tunne. Need unenäod olid niivõrd elavad, et ärgates oli tal tunne, nagu oleks ta tõepoolest teise kohta ja aega reisinud ning nagu oleksid ärkvel ja unes veedetud tunnid ühe ja sellesama mündi kaks eri külge, millest kumbki ei ole ehtsam kui teine.
Mis need unenäod on? Kust nad tulevad? Kas nad on tema enda aju toodang või pärit mõnest välisest allikast – kas või Amylt endalt? Peter ei olnud kellelegi rääkinud sellest esimesest Iowast evakueerumise ööst, mil Amy tema juurde tuli. Tal oli palju põhjusi vaikida, kuid eelkõige ei võinud ta olla kindel, et kogu lugu leidiski tegelikult aset. Ta ärkas sellesse hetke sügavast unest, Sara ja Hollise tütar oli väljas külma käes tema süles, nad mõlemad olid paksult riidesse panduna Iowa pakases taeva all, mis oli tähtedest niivõrd tulvil, et talle tundus, nagu hõljuks ka tema ise nende keskel, ja seal see Amy oligi. Nad ei kõnelnud teineteisega, aga seda polnudki vaja. Käte puudutusest piisas. Too hetk kestis terve igaviku ja samas möödus ka välkkiirelt; järgmine asi, mida Peter mõistis, oli see, et Amy oli läinud.
Kas ta nägi ka seda unes? Tõendid viitasid, et nägi. Kõik uskusid, et Amy hukkus staadionil plahvatuses, milles said surma Kaksteist. Temast ei leitud ainsatki jälge. Kuid ometigi tundus see hetk nii