Seitse õde. Lucinda Riley
kui olin ukse meie selja taga sulgenud, ta elutuppa viinud ja diivanile istuma pannud, puhkes ta kogu südamest nutma.
„Maia, mida me temata peale hakkame?” päris ta ning vastust oodates oli tema säravates merevaigukarva silmades anuv pilk.
„Me ei saa teha midagi, et tema kaotusega kaasnevat valu leevendada, aga ma loodan, et nüüd, mil me jälle koos oleme, võime vähemalt üksteisele tröösti pakkuda,” laususin riiulilt pabertaskurätikute karpi haarates ja tema kõrvale diivanile asetades. Ta tõmbas karbist ühe taskurätiku ja pühkis silmi. „Sellest hetkest alates, kui Ma mulle teatas, olen ma vahetpidamata nutnud. Ma lihtsalt ei suuda seda taluda, Maia, ei suuda.”
„Keegi meist ei suuda,” olin temaga nõus. Teda vaadates ja väljapääsu leidnud nuttu kuulates mõtlesin tema pilkupüüdva sensuaalse välimuse ja hinges pesitseva pisikese haavatava tüdruku vahelisele vastuolule. Olin sageli näinud ajakirjades Elektra pilte, kus ta mõne filmitähe või rikka playboy käevangus seistes nägi välja nagu muinasjutuprintsess, kellest kiirgab enesekindlust, ning endalt küsinud, kas tõesti on tegu sellesama naisega, keda mina tunnen emotsionaalselt plahvatusohtliku õena. Aja jooksul olin hakanud uskuma, et Elektra ihaldab aina uusi armastus- ja tähelepanuavaldusi sellepärast, et need rahuldavad temas sügaval peidus olevat loomupärast ebakindlust.
„Kas ma toon sulle midagi juua?” küsisin, kui nuuksumisse tekkis põgus paus. „Näiteks brändit? See aitab sul rahuneda.”
„Ei, ma pole juba mitu kuud alkoholi tarbinud. Mitchil on samuti taastumisperiood.”
Mitch on Elektra praegune kallim: ülejäänud maailm tunneb teda kui maailmakuulsat Ameerika lauljat Michael Dugganit, kelle rahvusvaheliste kontserttuuride piletid on välja müüdud ja hiiglaslikud kontserdisaalid seinast seinani kiljuvaid fänne täis.
„Kus ta praegu on?” küsisin lootes, et teemamuutus viib Elektra mõtted järgmiselt pisaraterohkelt tundepurskelt eemale.
„Chicagos ja esineb järgmisel nädalal Madison Square Gardenis. Maia, palun ütle, kuidas Pa Salt suri! Ma pean seda teada saama.”
„Oled kindel, Elektra? Sa oled endast väljas ja sul on seljataga pikk lend. Võib-olla tunned end pärast korralikku und paremini.”
„Ei, Maia.” Elektra raputas pead ja pingutas silmanähtavalt, et end kokku võtta. „Palun ütle kohe!”
Seega kordasin kolmandat korda kõike, mida olin Marinalt kuulnud, libisedes üle nii paljudest üksikasjadest, kui vähegi suutsin. Elektra istus vaikides ja kuulas tähelepanelikult iga mu sõna.
„Kas te olete juba jõudnud mõelda, kuidas matuseid korraldada? Mitch arvas, et kui need toimuvad järgmisel nädalal, võib tal õnnestuda siia lennata ja mulle toeks olla.”
Esimest korda tundsin tõelist kergendust, et Pa oli eelistanud eramatust. Mõte meediatsirkusele, mis oleks järgnenud Elektra megastaarist kallima Pa matustele ilmumisele, tekitas minus külmavärinaid.
„Elektra,” alustasin, „me mõlemad oleme väsinud ja …”
„Räägi, milles asi, Maia!” päris Elektra mu ebalevat hoiakut tajudes. „Palun.”
„Olgu, ma räägin, aga proovi rahulikuks jääda.”
„Ma luban, et hoian end vaos.”
Selgitasin talle, et teatud mõttes on matused juba aset leidnud. Ja talle tuleb au anda, sest ehkki suurest pingest tugevalt rusikasse surutud käte sõrmenukid tõmbusid valgeks, ei puhkenud ta uuesti nutma.
„Miks ta pidi seda tegema?” küsis ta. „Kas temast polnud mitte julm jätta meid kõiki ilma võimalusest endaga hüvasti jätta? Muide …” Elektra kollakaskuldsetes silmades välgatas viha, „… see on täiesti tema moodi. Minu meelest on selline tegu üpris isekas.”
„Mis parata, meil jääb üle vaid uskuda, et tema soovis vastupidist ja tahtis meid säästa hüvastijätuvalust.”
„Aga kuidas ma saan edaspidi uskuda, et ta on igaveseks läinud? Kuidas me saame olla kindlad, et see on nii? Los Angeleses räägitakse pidevalt „leina lõpetamise” tähtsusest. Kuidas peaksime meie antud juhul leinaga toime tulema?”
„Kui nüüd päris aus olla, Elektra, siis ma ei usu, et armastatud inimese kaotusega seotud lein üldse kunagi lõpeb.”
„Võib-olla tõesti, aga sellest teadmisest pole abi.” Elektra vaatas mulle üksisilmi otsa. „Tegelikult ei jõudnud me Pa Saltiga kordagi enamiku asjade suhtes üksmeelele. Selles mõttes, et päris kindlasti ei kiitnud ta heaks minu elatise teenimise viisi. Minu meelest oli tema ainus inimene, kes uskus minu aju olemasolusse. Mäletad, kui kurjaks ta sai, kui ma koolis eksamitel läbi põrusin?”
Mäletasin vägagi selgelt Pa Salti töötoas kajanud tuliseid etteheiteid, kui Pa Elektra kohutavaid kontrolltöid nägi, ja teisigi Elektra eluvaldkondi puudutavaid pahaseid märkusi, kui mu õde suureks sai. Elektra oli alati arvanud, et reeglid on rikkumiseks, ning tema oli meie hulgast ainus, kes suutis Pa’ga lahinguid lüüa ja neist võitjana väljuda. Ühtlasi olin märganud Pa silmis ka imetlust, kui ta oma ägeda loomuga nooremast tütrest rääkis.
„Südikusest tal juba puudu ei tule,” oli ta mulle rohkem kui korra maininud, „ja seetõttu torkab ta massi hulgas alati silma.”
„Elektra, ta jumaldas sind,” rahustasin õde. „Võib-olla tahtis ta tõesti, et sa kasutaksid rohkem mõistust, aga milline isa siis seda ei soovi? Kui tõele näkku vaadata, siis oled praegu just sina meist kõige edukam ja kuulsam. Mõtle oma elu üle järele ja võrdle seda minu omaga. Sinul on kõik olemas.”
„Ei, selles ma kahtlen,” ohkas ta äkitselt. „See kõik on lihtsalt suitsukate, millel pole tegelikku sisu, aga just selline mu elu praegu on. Ma olen väsinud, Maia, ja kui sul midagi selle vastu pole, jääksin meeleldi täna ööseks sinu juurde Paviljoni.”
„Muidugi mitte. Vaba voodi on juba valmis seatud. Maga end homme välja, sest kuni Ally pole tagasi helistanud, ei saa me teha muud kui oodata.”
„Suur tänu! Ja anna andeks, et ma nii emotsionaalseks muutusin. Mitch tutvustas mind terapeudile, kes aitab mul meeleolukõikumistest jagu saada,” tunnistas ta. „Kas ma tohin sind kallistada?” küsis ta tõustes.
„Loomulikult.”
Võtsin ta käte vahele ja hoidsin tugevalt kaisus. Seejärel võttis ta oma väikese reisikohvri ja sammus elutoa ukse poole, aga jäi enne väljumist seisma. „Mul on kohutav peavalu,” lausus ta. „Ega sul kodeiini ei juhtu olema?”
„Kahjuks mitte, küll aga paar paratsetamooli.”
„Olgu siis peale.” Elektra naeratas kurnatult. „Homseni.”
Kustutasin Paviljonis tuled ja mõtisklesin oma magamistoa poole minnes selle üle, et kui kõigepealt üllatas mind oma vaoshoitud käitumisega Tiggy, siis nüüd pakkus mulle samapalju mõtteainet Elektra. Sellel õhtul näis tema kohal hõljuvat hästi varjatud meeleheite vari ja see tegi mulle muret.
Teki all mugavamat asendit otsides – Claudia oli minu unetu öö järel voodi täiuslikult üles teinud – tabasin end mõttelt, et Pa Salti surm võib osutuda meie kõigi tõetunniks.
Kui ma järgmisel hommikul Marina üles otsisin ja temalt pärisin, ega Ally pole endast märku andnud, polnud mu õed veel ärganud.
„Ei,” vastas Ma abitult.
„Pa oleks teadnud, mida teha. Tema teadis alati kõigile küsimustele vastust.”
„Jah,” nõustus Marina. „Kuidas Elektra end tunneb?”
„Ta on šokeeritud, löödud ja maruvihane, et jäi ilma võimalusest Pa’ga korralikult hüvasti jätta, aga oma tunded õnnestus tal siiski kontrolli alla saada. Peaaegu.”
„See on hea. Georg Hoffman helistas veel kord ja tahtis teada, kas me oleme Ally juba üles leidnud, aga ma olin sunnitud vastama eitavalt. Mida me peaksime tegema?”
„Mitte