Küberfoobia. Edward Lucas
ning teda võlusid reeglid ja nendest mööda hiilimise võimalused. Tema suurimaks tugevuseks polnud mitte tehnilised, vaid suhtlemisoskused, see mida nüüd manipuleerimiseks (social engineering) nimetatakse. Ta oli entusiastlik amatöörist mustkunsti harrastaja, mis andis talle ettekujutuse tajutava ja tegeliku reaalsuse vahest ning sellest, kuidas seda ära kasutada. Ta oli meisterlik telefonihäkker, kes pettis sidesüsteemi vilede ja klõpsudega, saades nii tasuta telefonikõnesid. Mitnicki meetoditest, kuidas arvutivõrku sisse tungida, oli lihtsaim helistada arvutikeskusesse ja teeselda, et ta on komandeeringus olev tehnik. Sõbraliku lobisemise ja veenvatena tunduvate detailide abil suutis ta veenda tüdinenud, hooletut ja alamotiveeritud töötajat andma talle kasutajanimed ja paroolid, mida ta vajas. Kuid tema eesmärgiks polnud ei häving ega rikkused. Enamasti ta lihtsalt nautis õnnestunud sissemurdmist süsteemi. Mõnikord oli saagiks tasuta telefonikõned. Vahel lõbustas ta end sellega, et programmeeris võrgu niimoodi ümber, et sõbra telefoninumber liigitati avaliku, müntidega opereeritava telefoni numbriks. Kui hämmastunud numbriomanik püüdis välja helistada, kuulis ta automaatset sõnumit, kus paluti alustuseks münt sisestada.
Tänapäeval on taolistest rünnakutest saanud relvad poliitikute ja riigimeeste käes, aga ka hiigelsuures ja tulusas kriminaalses äris. Aktivistid kasutavad küberünnakuid kampaaniate osana – näiteks ahne ja salatseva saientoloogide sekti vastu, või et karistada ettevõtteid, kelle tegevus on neid pahandanud. Sony vastu suunatud rünnet kirjeldas üks turvaspetsialist kui ettevõtte õhkulaskmist seestpoolt[3.]. Nagu ma kirjeldan 5. peatükis, käivitas Hiina valitsus laiaulatusliku, riigi sponsoreeritud kampaania lääne ettevõtete intellektuaalse omandi varguseks. Venemaa varastab riigisaladusi oma geopoliitilistelt konkurentidelt. Mõlemad riigid ja teisedki palkavad rünnete teostamiseks eraettevõtteid ja indiviide, samuti nagu varasematel aegadel oleks värvatud palgasõdureid ja piraate.
Kõige selle keskmeks on kübermaailma ja pärismaailma suurim erinevus: meil pole lihtsat meetodit, et tõestada, kes me oleme, või teistpidi, on raske kindlaks teha, kellega täpselt me asju ajame. Meie kõige nõrgemaks kohaks on elektrooniline identiteet: segane, ebausaldatav, kergesti ununev segu kasutajanimedest, paroolidest, turvaküsimustest ja muudest abinõudest, mida me kasutame pea kõige kontrollimiseks ja autentimiseks, mida me veebis teeme. Vaid mõned aastad tagasi moodustas see meie igapäevasest elust vaid väikese osa. Nüüd on kaalukausid paigalt nihkunud. Tänapäeval, kui midagi läheb valesti teie elektroonilise identiteediga, kannatab ka päriselu. Sellele probleemile leidub lahendusi, kuid need nõuavad radikaalset muutust selles, kuidas me arvuteid kasutame.
Meie võrguidentiteet võib tunduda sama kindlana kui lukustatud uks, kuid ründajale on see pärani lahti. Teie ehk pole kuulnud n00d-idest, kuid kui olete naissoost ja kuulus, olete saakloomaks inimestele, kes varastavad ja koguvad alastipilte. 2014. aasta lõpus tuli välja, et fotod kuulsustest, nagu „Näljamängude” täht Jennifer Lawrence’ist, modell Kate Uptonist ja tosinast teisest varastati Apple’i arvutitest ja nendega kaubeldi illegaalsetes veebipoodides. See mõnevõrra õudustäratav (ja anonüümne) postitus teadetetahvlilt veebis, annab teile mingi ettekujutuse.
See pole vaid üks häkk
Seal pole vaid üks lekitaja
Väike põrandaalune alastipiltidega kaubitsejate grupp on tegutsenud juba aastaid.
Miks see varem ilmsiks ei tulnud? Ainus tee grupiga ühineda on ennast sisse osta originaalfotodega („võitudega”, nagu nad neid nimetavad), mis te olete ise hankinud
Need tüübid on ka ahned tõprad. Kui te oleksite ainus inimene maailmas, kelle käes on jlaw [Jude Law] alastipildid, kas te tõesti jagaksite need laiali? Tasuta??
Need sellid korraldavad kuulsustele individuaalseid rünnakuid, kasutades segu sotsiaalsest manipuleerimisest ja (eriti kättesaamatute sihtmärkide puhul) otsesest häkkimisest
Nad kauplevad omavahel oma kollektsioonide täiendamiseks
Siseringi võetakse väga harva kedagi juurde – väga vähesed kuulevad sellest ja veel vähesematel on n00de, et ennast sisse osta …
Välja arvatud isehakanud „rikkur” … näib, et ta ostis paar näidispilti ja paljastas kogu tegevuse, jagades neid esimest korda väljaspool suletud ringi
Mõistes, et n00dide kollektsiooni olemasolu on ilmsiks tulnud ja nähes oma võimalust, tulid paar teist kutti kapist välja ja pakkusid osa oma kollektsioonist välja
Lihtne on sellised inimesed kuulutada pervertideks ja väärastunuteks, kuid nende ohvritele pole see naljaasi. Ka kõige energilisem ja kallim juriidiline lahend ei kustuta varastatud fotosid internetist. Sama kiiresti, kui teil õnnestub veenda mõnd saiti pilte maha võtma, paneb mõni muu need üles. Te ei saa kunagi kindel olla, et need uuesti välja ei ilmu – kusagil, kellegi arvutis on need olemas ja nende ülespanekuks kulub vaid mõni hiireklõps. Üks esimesi arvutiajastu õppetunde oli see, et arvuti võib üles öelda. Seetõttu meeldib kasutajaile oma andmetest koopiaid teha ja neid eri kohtades hoida. Kuid üht tüüpi probleemi vältimine tekitas teise. Ülalpool nimetatud ründe kuulsustest ohvrid ei hoidnud oma hinnalisi fotosid vaid ühes arvutis või telefonis, sest koos turvalisusega soovisid nad ka mugavust. Materjali pilve (paljudest arvutitest koosnev võrk, mille haldamisega tegeleb keegi kaugemalt, näiteks Google või Apple) laadimine tähendab, et pääsete sellele ligi igalt poolt ja igal ajal, kui soovite.
Mugavus on tõepoolest eelis. Aga turvatunne oli vaid illusoorne. Sissetungijad said fotod kerge vaevaga kätte, sest Apple, üks suuremaid arvutifirmasid maailmas, oli teinud kasutajakontodesse sissemurdmise hämmastavalt lihtsaks.
Apple eitab seda. Ta ütleb, et oli vargusest kuuldes nördinud, ja väitis, et rünnak oli „väga täpselt suunatud” kasutajanimede, paroolide ja turvaküsimuste varguseks. Ükski juhtum ei olnud Apple’i väidetel põhjustatud „nõrkusest üheski Apple’i süsteemis”. See on tõsi. Häkkerid ei kasutanud kavalaid häkkimistehnikaid, et Apple’i arvutivõrku sisse murda. Selle asemel kasutasid nad ära mitmeid vigu ettevõtte turvaprotseduurides. Esimeseks sammuks oli ära arvata ohvri meiliaadress. See pole eriti raske, kui teil on kasutada niipalju katseid, kui soovite. Te võite proovida luua endale Apple’i kontot mistahes meiliaadressiga, kui meiliaadress on aga juba kasutusel, on teil käes esimene infokild. Näiteks, kui suur Humphrey Bogart oleks veel elus, võiksite proovida luua Apple’i konto nimega [email protected] või mõne muu lihtsalt tuletatava variandiga nagu [email protected], [email protected] jne. Kui te sattute meiliaadressile, mis töötab (st, mille kohta Apple ütleb, et see on kasutajanimena juba olemas), olete te leidnud luku, mida tõenäoliselt tahaksite avada. Nüüd läheb teil vaja ainult võtit.
Võtme leidmiseks proovite nüüd sisse logida Humphrey Bogartina, kasutades meiliaadressi, mille kohta Apple teile ütles, et see on kasutusel, ning öelda, et olete parooli „unustanud”. Seejärel pakub Apple teile välja kaks võimalust. Esiteks, saata teie meiliaadressile sõnum lingiga. Pärast lingil klõpsamist saate parooli uuesti sisestada. Ka see ei ole küllalt turvaline, sest ründaja (nagu me hiljem näeme) võib olla saanud kontrolli teie meilikonto üle. Kuid teine võimalus on isegi lihtsam. Kui te ei ole tarvitanud erilisi ettevaatusabinõusid, lubab Apple salasõna muuta veebis igaühel, kes teab teie sünnikuupäeva (mis kuulsuste puhul on kerge vaevaga hangitav) ja suudab vastata paarile üsna lahjale turvaküsimusele (näiteks pereliikmete nimede kohta). Igaüks, kellest on sissekanne Vikipeedias, või kellel on Facebooki konto, on need andmed juba avalikuks teinud. Pisut detektiivitööd internetis lubab neid lihtsalt hankida ka muudest allikatest. Niipea, kui ründaja on parooli ära muutnud, saab ta sisse logida ja pääseb ligi ohvri fotodele ja muule privaatsele infole.[5.]
Karistada inimesi, kes naudivad teiste eraelu – ja privaatsete kehaosade – üle irvitamist ja ilkumist, on pea võimatu. Kui keegi varastab teie võtmed, siseneb teie koju ja vehib magamistoast sisse fotod, saab politsei otsida sõrmejälgi, tunnistajaid ja isegi DNA-d. Kuid rünnak teie magamistoale internetist, eriti kui kasutatakse teie oma kasutajanime ja salasõna, jätab väga vähe, kui üldse, mingeid jälgi.
Identiteet kaitseb palju enamat kui meie eraelu. Päriselus