Elujanu. Mati Soonik
eksämma poolt jalga laskma, kui kuulsin, et eksäi tuleb tema poole, aga jäin siia mökutama, vilksatab läbi mu pea, enne kui toimub ebameeldiv kokkusaamine.
„Noh, lontrus, siin sa istud nagu õige mees kunagi, aga mu tütre elu keerasid tuksi!” põrutab Megli köögiukselt tervituse asemel.
„Minu teada elab Tiina rõõmsalt Tartus oma kaaslasega ja ta pole sugugi kehvas seisus,” püüan ennast kaitsta.
„Ära pese ennast süüst puhtaks ühti! Tiinal jäi ju ülikool sinu süü tõttu pooleli. Sina andsid pulmade ajal kindla lubaduse, et lapsetegu järgneb pärast Tiina kooli lõpetamist. Mina olin väga sinisilmne, et uskusin sind. Kas ma pean sind kiitma, et sa ei täitnud oma lubadust?.. Tiina töötaks praegu arstina, kui ta oleks arstiteaduskonna lõpetanud, aga nüüd istub ta sinu häbematuse tõttu Säästumarketi kassas ja saab palgaks sandisente,” jätkab Megli minu süüdistamist.
„Tiina oleks võinud pärast akadeemilist puhkust, mis ta võttis seoses poja sünnitamisega, vabalt ülikoolis õppimist jätkata. Lapse tõi ta Elvile kasvatada, aga õppijat polnud temast ikkagi. Leidis endale hoopis minu asemele Tartust uue mehe, kes pole poisist huvitatud, mistõttu ei saa Tiina Aadut ise kasvatada,” jätkan eneseõigustamist.
„Sina, lontrus, saad väga hästi aru, et Tiinast polnud enam õppijat, kui ta jäi pikaks ajaks koolitööst eemale. Arstiteaduskonnas tuleb tugevasti pingutada ja eriti rasked on esimesed kursused. Oma ühe kursuse haridusega pole tal midagi peale hakata ja nüüd on täitsa kindel, et temast pole enam ülikoolis õppijat, nagu ma juba ütlesin. Elvi ütles õigesti, et kui Tiina katkestab mingil põhjusel kooli, siis jätab ta selle lõplikult pooleli. Praegu on tal üks tolgus elukaaslaseks, kes pole mu tütre õpingutest huvitatud, aga ka Aadust ei taha ta midagi kuulda, rääkimata nägemisest.” Megli ohkab. „Kui sina, lontkõrv, poleks Tiina pead segi ajanud, oleks ta mõne tohtrihärra endale abikaasaks leidnud, sest ta oleks ju vastavates ringkondades liikunud.”
„Kas Tiina tuleb täna Tallinna?” pöördun Elvi poole. „Loodetavasti on ta sulle sellest teada andnud.”
Eksämm raputab pead.
„Ei. Ma ütlesin juba sulle, et vaid Megli on tulemas. Tiina läheb oma elukaaslasega kuhugi grillima. Ta kirjutas, et tema mees vihastaks, kui ta ei läheks temaga sinna, sest see olevat varakult planeeritud.”
„Eks Tiina püüab oma elukaaslasest kogu ihu ja hingega kinni hoida. Võibolla Tiina isegi kardab, et kui ta sinna ei lähe, kuhu Koit sammud seab, leiab see kellegi teise, kellega lustida. Ehk on aga mehikesel isegi keegi teine Tiina asemel juba kaasas, kui ta läheb pidutsema,” oletan.
„Sina, tainapea, ära tee minu tütart maha ühti. Sinu arust on ta rongaema, nagu sa välja pakud. Mina usun, et ta jätab elukaaslase maha, kui see ei lase tal poega kasvatada. Nende kooselu on algusjärgus ja seetõttu tahavad nad seda kahekesi õigetele rööbastele sättida, et edaspidi oleks võimalikult vähe tõrkeid,” Megli põrutab rusikaga vastu lauda. „Mina ei luba, et sina nimetad minu tütart rongaemaks!”
Raputan pead.
„Paistab, et sina ei kuulanud mind üldse, sest muidu ei paneks sa minu suhu selliseid sõnu, mida mina pole öelnud. Mina pole Tiinat rongaemaks nimetanud. Äsja tegid seda sina ise! Elvi võib minu juttu tõendada.”
„Mina ei jälgi, mida teie ütlete või ei ütle. Minul on mure sellepärast, et teie jutuajamine läheb liiga valjuks. Mina sain Aadu suurte raskustega magama uinutada, aga lärm võib tema üles äratada. Täna kuluks tal päevane uni eriti hästi ära, sest ta kukkus ju tiiki,” hädaldab Elvi.
„Mina ei saa aru, mis teil siin toimub, aga seda ma ütlen, et olge mu lapselapsega hoolsad. Veel soovin ma temaga täna siiski ka kohtuda, enne kui siit lahkun,” tasandab Megli häält.
„Minul pole selle vastu mitte kõige vähemat, kui sa oled nii kannatlik, et ootad lapsukese virgumise ära, aga üles ei luba ma teda äratada,” ütleb Elvi vaikselt oma arvamuse.
Megli pistab sõrmed tasku ja õngitseb sealt pakikese välja.
„Mul on Aadule kingitus üle anda. Selles karbis on sõiduauto mudel. Ma loodan, et ta ei tee seda katki. Selle nimi on Reveli Mini RC Car.”
Mina osutan puust mänguveoautole põrandal.
„Sellest kolakast on Aadul raske jagu saada. Kui ta kavatseb aga õhtuni magada, siis olen ma täitsa kindel, et täna me ei kohtu. Sellest pole midagi katki, sest järgmisel korral on mul ehk rohkem õnne.”
„Mina pakun teile seniks kohvi, kui teil selle vastu midagi pole,” on Elvi abivalmis.
Megli suunab pilgu minule.
„Mis sa keksid oma suure veoautoga! Mina oleksin võinud sünnipäevalapsele kümme puust veoautot tuua, aga mulle tundus, et väike filigraanne mudelsõiduauto sobib väiksele poisile paremini kui kolakas veoauto. Mis puutub aga kohvisse, siis tassikese võiksin praegu ära juua küll.”
„Seda pead sa saama.” Elvi pöördub minu poole. „Kas sina oled samuti kohvist huvitatud? Mina olen täna juba kaks tassitäit pruukinud ja seetõttu ei julge ma praegu kolmandat endale lubada.”
Megli põrnitseb mind.
„Kas sa, lontrus, ka tead, et ma uskusin sind, et pead oma lubadusest kinni, mis sa pulmade ajal andsid. Et sa seda ei teinud, siis tekib mul alati tahtmine sulle vastu lõugu anda, kui sind näen.”
„Aadu on juba seitsmene, aga sina oled ikka selles kinni, mis juhtus ligi kaheksa aastat tagasi. Mina usun sellesse, et Aadust kasvab tubli mees ja tema elu pole sugugi mõttetu. Kogu aeg soiguda, et ta poleks pidanud sündima, häirib iga normaalset inimest. Hea muidugi, et laps ei kuule seda hala oma sünni ümber. Ma loodan, et sa ei räägi talle kunagi sellist juttu,” sõnan pahaselt.
„Sina, kollanokk, ära tule mind õpetama, mida ma tohin ütelda ja mida mitte. Sa võid kindel olla, et mina ei häiri poissi, aga see ei vabasta sind vastutusest. Sina rikkusid ju minu tütre elu ära, mis on fakt. Mulle on teadmata, kas sa tead seda, aga mina toetasin Tiinat esimesel kursusel korraliku summaga. Mul polnud rahast kahju, sest see oli investeering tulevikku. Ma kujutasin ette, et mu tütar on kunagi edukas arst, kelle poole võin oma tervisemuredega pöörduda. Ma olen kindel, et nii oleks ka läinud, kui sina poleks tema teele sattunud. Sa võrgutasid Tiina ära, meelitasid ta abielluma, sigitasid talle lapse, kuigi olid lubaduse andnud seda mitte teha.” Megli raputab minu suunas rusikat. „Vanasõna ütleb, et meest sõnast, härga sarvest. Mina olen peaaegu kakskümmend aastat sinust vanem, aga ma olen alati sellest vanasõnast kinni pidanud. Kui ma oleksin aimanud, et sinusuguse tolguse pärast jääb Tiinal ülikool pooleli, oleksin kõik teinud, et sinu abielu minu tütrega poleks sündinud.”
„Vabandust, aga mulle meenus, et mul pole enam mahti teie seltsis viibida.” Pöördun Elvi poole. „Poiss magab ja kes teab, millal ta ärkab. Ma loodan, et Meglil veab ja ta saab Aaduga aega veeta.”
„Ma sain aru, et sa jood meiega kohvi, aga kui soovid lahkuda, siis ei pea ma sind kinni,” nõustub Elvi minuga üllatavalt kiiresti ja ma lausa torman eksämma majast minema.
Megli sõimusõnad jäävad mind saatma:
„See on väga hea, et sa, igavene lontrus, kaod mu silme alt!”
Loomulikult olen ma väga nördinud, kui vuran bussis number 33 kodu poole. Eksäi sõimas mind ju nii, et küll sai. Kui ma oleksin teadnud, et me kohtume tema endise abikaasa pool, poleks ma üritanud poega seekord külastada, ehkki tal on just täna sünnipäev. Väga hästi oleksin võinud seda ka homme teha. Kindel see, et ma poleks mingil juhul oma nägu eksämma kodus näidanud, kui oleksin teadnud, et Megli tuleb täna Aadut õnnitlema. Ma kohtan õnneks eksäia harva, kuid alati ründab ta mind räigete sõnadega, nagu oleksin ma tema tütre elu ära rikkunud. Ma oleksin pidanud Elvi käest eelnevalt uurima, kas Megli tuleb ka täna sinna ja mis kell. Ma lootsin, et saan eksämma pool rõõmsalt oma armsa pojukese sünnipäeva tähistada, kuid ei näinudki hällilast. Mul mõlkus ka mõttes, et Elvi kostitab mind kohvi ja koogikestega, mille tegemises on ta suur meister. Huvitav, et ma ei näinud Megli