Smaragdsaar. Kim Ryan
kuidas me seda valitsema hakkame: kas leiame ühe inimese, võtame üldisesse haldamisse või kellegagi kahasse. Pidasime Beckyga nõu ja otsustasime, et meil ei ole vaja ei seda maja ega ka saekaatrit, isegi mitte tasuta. Siis otsustasid ema ja Becky, et anname need sulle. Nad loodavad, et sellise kaasavaraga saad sa ükskord ka mehele.”
“Emast saan veel aru, tal on selles suhtes kinnisidee, aga Becky?” pahandas Rosie.
“Üldiselt otsustas seltskond üksmeelselt, et pärandiõigus läheb sinule. Meie kirjutame homme alla notariaalselt kinnitatud loobumisele ja ülehomme lähed sina Dublinisse pärandit vastu võtma. Ongi sulle reis ja üldsegi mitte mahavisatud aeg.”
“Mida ma selle maja ja saekaatriga peale hakkan?” tundis Rosie hajameelselt huvi.
“See on juba sinu probleem. Kui oled omanik, eks siis otsustad.”
“Jason, ma ei taha üksinda sõita.”
“Kullake, sa ei ole enam viie-, isegi mitte viieteistkümneaastane. Ma usun siiralt, et sa ei satu mingisugustesse seiklustesse. Ostan ise sulle lennukipileti ja viin lennujaama. Sobib?”
Rosie jäi mõttesse. Ühest küljest oli ta elevil välja selgitamaks, mis majake see selline on ja mis maa see on. Teisest küljest oli tal hirm kõik niisama heast peast maha jätta ja sukelduda uude, tundmatusse ellu.
Uudishimu aga võitis ja Rosie, raputanud oma nisuvärvi, tuhkja varjundiga juuksepahmakat, teatas:
“Ma sõidan!”
“Tore on,” pomises Jason, “muide, ega sul olnudki valikut.”
Rosie hingas raskelt, mõistes, et jällegi oli keegi teine tema eest otsustanud. Kuid milleks kaevelda, kui ta ise oli ju just ütelnud, et ei suuda seda teha.
“Tegelikult pelgan sind sellele reisile lasta,” ütles Jason. “Oled küll tark, aval, armas naisterahvas, kuid sa oled kuidagi eluvõõras. Sa jagad küll suurepäraselt meditsiini, kuid ei tea isegi seda, kes on praegu meie president. Ma ei tea, mis sinust saab, Rosie, kui sa pediaatriast ja Püha Bartolomeuse haiglast lahti peaksid ütlema. Nüüd on aga saatus sulle võimaluse andnud, kasuta seda siis sajaprotsendiliselt.”
“Püüan,” lubas Rosie ohates, “ja ärge Mike’ile rääkige, kuhu ja milleks ma sõitsin. Ma ei taha, et miski, eriti just mõtted minust takistaksid teda mõtlemast.”
“Ah, unusta see Mike,” vihastas Jason, “ümberringi on nii palju normaalseid mehi.”
“Kas Mike ei ole siis normaalne?” imestas Rosie.
Jason tegi suured silmad ja raputas pead.
“Kui vaadata seda, mida normiks peetakse, siis ka sina ei ole paljude arvates normaalne.”
“Noh, see on juba nende isiklik probleem. Muide, kas oled notariga juba kokku leppinud?”
“Valmistasin isegi kõik dokumendid ette. Sul tuleb ainult õige koha peale allkiri anda.”
“Selline asjale lähenemine sobib mulle täiesti.”
Jason uskus siiralt, et reis teise riiki avab tema õe silmad selle maailma suhtes. Ta nägi, kuidas Rosie muutus normaalsest tütarlapsest sinisukaks ja kartis siiralt, et protsess võib varsti pöördumatuks muutuda. Meditsiin on küll hea asi, keegi ei vaidle vastu, kuid jagada ainult seda ja absoluutselt mitte midagi aru saada tegelikust elust – see on tõesti liig.
“Ära karda, olen juba kolmekümne aastane,” ütles Rosie just nagu venna mõtteid lugedes, “aga president on praegu Bill Clinton!”
2. peatükk
Lennuk maandus Dublini rahvusvahelisel lennuväljal täpselt sõiduplaani järgi, kuid sellest Rosiel kergem ei hakanud. Naine ei suutnud siiani mõista, kuidas ta oli nõustunud täiesti üksinda võõrale maale sõitma. Kuid oli juba hilja meelt muuta. Raskelt ohates suundus ta tolliterminali poole. Midagi, mis võiks tollis huvi äratada, tal kaasas ei olnud, seega läbis ta terminali kiiresti.
Rosie seisis keset sumisevat lennujaama ega teadnud, mida peale hakata. Ta mõistis, et tuleb leida hotell ja Conan Trumble’i, sellesama sugulase usaldusisik. Kuid ta ei suutnud end kuidagi liikuma sundida. Ta ei kartnud, pigem valdas teda mingi ärevus, tegelikult isegi mingi eelnauding, nagu seisaks ta mingi suurepärase saladuse lahendamise lävel.
“Kas te ei tea, mida edasi teha?” kostis järsku Rosie kõrva meeldiv meesterahva hääl.
“Ah!” hüüatas ta ehmunult ja pöördus ringi.
Rosie mõistis, et intuitsioon ei olnud teda petnud – tema ees seisis maailma kõige nägusam mees. Pikakasvuline, laiaõlgne ja lihasemügarikega, mis isegi varrukatega särgi alt hästi silma hakkasid. Meeldivat korrapärast nägu raamisid tumedad kastanivärvi juuksed, mis ulatusid pisut allapoole kõrvu. Tundmatu hallides silmades oli tardunud hall veebruaritaevas.
“Vabandust, ma vist ehmatasin teid.”
Mees naeratas armsalt, tema põskedele ilmusid vapustavad lohukesed.
“Pole hullu,” lalises Rosie juba raskustega taibates, kus ta viibib. Kogu tema tähelepanu oli suunatud tundmatule jumalikult kenale mehele.
“Mulle tundus, et te olete kuidagi nõutu ega tea, mida edasi teha. Mina olen põline dublinlane ja seetõttu arvasin, et minu abi kuluks teile ehk marjaks ära. Loomulikult juhul, kui olete nõus seda vastu võtma.”
“Olen praegu rõõmus igasuguse abi üle,” pomises Rosie. “Tulin just lennukilt maha, mul ei ole siin ainsatki sõpra või lihtsalt tuttavat. Ma ei tea isegi seda, kus peatuda.”
“Sellisel armsal tütarlapsel on kõige õigem leida endale tuba mõnes pansionaadis Liffey lõunakaldal. Elamine on seal küllaltki kallis, kuid see-eest on see puhas ja korralik rajoon. Usun, et seal on teil kõige vähem võimalust mingisse jamasse sattuda.”
“Räägite täpselt nagu minu vend,” naeratas Rosie, “ta palus mind olla võimalikult korralik, “et mitte mingisse jamasse sattuda”.”
“Kui tahate, võin teid kohale viia,” pakkus tundmatu.
Rosie jäi toppama: üks asi on nõu pidada, aga usaldada täiesti tundmatut inimest, pealegi meesterahvast…
“Minu nimi on Devlin Mallet.”
“Mina olen Rosie Trumble.”
“Küllaltki levinud nimi Iirimaal,” märkis Devlin. “No nii, nüüd, kui me oleme tutvunud, võite mind enam mitte karta.”
“Tõepoolest, see lihtsustab asja,” nõustus Rosie ja naeratas.
“Minu auto on pargitud lennuvälja parklasse siinsamas lähedal. Kui nõustute minuga kaasa tulema, hoiate ühtlasi takso pealt kokku.”
“Mul on piinlik teile tüli teha.”
“Mis te nüüd! Viia kohale selline veetlev tütarlaps ja näidata talle, mis sellest, et auto aknast, oma armast linna – see on ju sulaselge õnn. Ärge kõhelge, Rosie, minuga ei ole teil midagi karta.”
Naine ohkas. Lõppude lõpuks oli ta ju puhkusele tulnud ka selleks, et leida mingi romantiline seiklus, võib-olla ehk alustada romaanigi. Kui seiklused ja romaan sind lausa esimesel minutil ise üles leiavad, miks siis vastu punnida?
“Hea küll, sõidame!” hüüatas ta ja hakkas rõõmsalt naerma.
Devlin naeris koos temaga ja pomises midagi, millest Rosie aru ei saanud. Ta vaatas imestades mehele otsa.
“Kas te iiri keelt ei mõista?” küsis Devlin. “Oodake, aga kust te üldse tulete?”
“Bostonist.”
“Oo, sel juhul olete ameeriklanna.”
“Muudab see kuidagi asja?”
Rosie tõmbus turri, sest oli kuulnud, et ameeriklannasid kogu maailmas, pehmelt öeldes, eriti ei sallita.
“Olen iiri emigrantide perest. Minu vanavanaisa emigreerus enne Teist maailmasõda.”
“Kui