Klaastroon. Sarah J Maas
tuikasid veel pärast kinnivõtmist, seda õõvastavat vaikust, mis vallutas keha ning hinge. Ta oli märganud kuningat vaid korra. Sellest piisas, et muuta teda meeletuks, soovida ükskõik millist karistust, mis viiks ta mehest kaugele, kas või kiiresse surma.
„Celaena,” tüdruk pilgutas silmi, põsed tulitamas. Chaoli näojooned leevenesid. „Ta on pelgalt mees. Aga mees, keda peab kohtlema austusega, mida tema staatus nõuab.” Ta jätkas Celaenaga kõndimist, ainult aeglasemalt. „See kohtumine peab lihtsalt meenutama sulle ja teistele kangelastele, miks te siin olete ja mida te tegema peate, ja mida sinul sellest saada on. Sa ei ole kohtu all. Sind ei panda täna proovile.” Nad sisenesid kaugele viivasse koridori ja tüdruk märkas teises otsas suurte klaasuste kõrvale asetatud nelja valvurit. „Celaena.” Chaol peatus paar sammu enne valvureid. Tema silmad olid külluslikud, sulapruunid.
„Jah?” Tüdruku pulss rahunes.
„Sa oled täna päris kena,” ütles ta vaid. Seejärel avanesid uksed ja nad astusid ette. Celaena tõstis lõua, kui nad rahvarohkesse ruumi sisenesid.
10
Esmalt nägi ta põrandat. Punane marmor, valgeid veene valgustas päikese sära, mis haihtus aeglaselt, kui läbipaistmatud klaasuksed oiates kinni vajusid. Kõikjal rippus lühtreid ja tõrvikuid. Ta silmad sööstsid suure, inimesi täis saali ühest äärest teise. Aknaid polnud, üksnes massiivne ning taevasse jõllitav klaassein. Ei ühtegi pääseteed peale ukse tema taga.
Vasakul vallutas kamin suurema osa seinast ja kui Chaol teda ruumis kaugemale juhtis, üritas Celaena seda mitte jõllitada. See oli koletu, vormitud möirgava, kihvadega suu kujuliseks ning seal sees lõõmas tuli. Midagi läikis leekides rohekalt, midagi, mis ta selja sirgu ajas.
Kapten peatus lagedal alal trooni ees ja Celaena koos temaga. Kapten ei näinud märkavat kurjakuulutavat ümbrust või kui märkaski, peitis seda tüdrukust paremini. Celaena tiris pilgu ettepoole ja silmitses muuhulgas rahvast selles saalis. Jäigalt ja paljudest silmapaaridest teadlikuna laskus ta sügavasse kummardusse, seelikud sosistamas.
Celaena tundis jalgu nõrkevat, kui Chaol pani ta seljale käe, et tõusmiseks märku anda. Ta viis tüdruku ruumi keskelt Dorian Havilliardi kõrvale. Teetolmu ja kolm nädalat kestnud karmi rännaku puudumisel oli mehe siledale näole märgatav mõju. Ta kandis punakuldset jakki ning mustad harjasjuuksed kiiskasid. Kroonprintsi näojooni läbistas üllatus, kui ta Celaena uhkeid rõivaid silmitses, ent see ilme sulas isa poole vaadates kiirelt mõrkjaks muigeks. Celaena oleks võinud samaga vastata, kui tal poleks kätevärina peatamisega nii palju tegemist olnud.
Viimaks kuningas kõneles. „Nüüd, kus olete kõik viitsinud kohale ilmuda, saame äkki alustada.”
See hääl, mida Celaena oli kuulnud varemgi, sügav ja käre. See pani tüdruku luud murduma ja killustuma. See tekitas temas hämmastava talvekülma tunde, mida polnud ammu tundnud. Celaena silmad söandasid ronida vaid kuninga rinna kõrgusele. See oli lai, mitte tingimata ainult lihastest koosnev ning näis karmiinpunase ja musta tuunika sees vaevu püsivat. Valgest karusnahast keep rippus õlgadel ja küljele oli kinnitatud mõõgatupp. Selles kõõlus avatud lõugadega, kriiskav lohemadu. Ükski, kes selle mõõgaga kohtus, ei näinud järgmist päeva. Seda mõõka tundis Celaena hästi.
Nothung oli selle nimi.
„Teid kõiki on toodud üle Erilea kohale selleks, et täita oma kohust seda riiki teenida.”
Üsna lihtne oli tunda konkurentide seas ära aadlikke. Vanad ja kortsus aadlimehed kandsid kauneid riideid ja ehismõõku. Kõigi nende kõrval seisis mees – mõned pikad ja sihvakad, teised jässakad, kolmandad keskpärased ning kõigi ümber vähemalt kolm tähelepanelikku valvurit.
Kakskümmend kolm meest seisis tema ja vabaduse vahel. Enamikul jagus piisavalt kopsakust, et väärida teist pilku. Ent nende kraabitud, rõugearmides või lihtsalt koledaid nägusid uurides polnud nende silmade taga sädet, ei ühtki kumavat nutikuseiva. Nad valiti lihaste, mitte ajude tõttu. Kolm koguni ahelates. Olid nad siis tõesti nii ohtlikud?
Paar tükki vastas tema pilgule ja tüdruk põrnitses vastu. Celaena mõtiskles selle üle, kas ta oli nende jaoks konkurent või suvaline õuedaam. Enamiku konkurentide tähelepanu hüppas temast kohe üle. Ta kiristas hambaid. See kleit oli suur viga. Miks Chaol talle sellest kohtumisest eile ei rääkinud?
Küll aga silmitses teda üks keskmiselt nägus, mustajuukseline noormees. Celaena sundis näole neutraalse ilme, kuni võõra hallid silmad teda puurisid. Pikk ja sale, aga mitte kiitsakas mees kallutas oma pead veidi tema suunas. Celaena jälgis teda veel hetke alates sellest, kuidas mees oma keharaskuse vasakule jalale nihutas, kuni selleni, mida ta esimesena märkas, kui pilk edasi rändas ja ta ülejäänud rivaale uuris.
Üks hiiglaslik mees seisis hertsog Perringtoni kõrval ja näis olevat sepistatud lihasest ning terasest – ta näitas seda piinliku hoolega tänu varrukateta turvisele. Tundus, nagu võiks mehe käsivarred vabalt hobuse pealuu purustada. Asi polnud selles, et ta olnuks inetu. Tegelikult tundus mehe parkunud nägu isegi omamoodi meeldiv, aga midagi vastikut oli tema käitumises, tema süsimustades silmades, kui need liikusid ja Celaena omadega kohtusid. Tema suured, valged hambad kiiskasid.
Kuningas kõneles. „Igaüks teist võistleb tiitli eest, et saada mu kangelaseks – minu paremaks käeks maailmas, mis pulbitseb vaenlastest.”
Häbituluke süttis Celaena sees. Mida muud tähendas see „kangelane” kui suurustlevat nime mõrtsukale? Kas ta suudaks üldse seedida töötamist kuninga heaks? Ta neelatas. Ta pidi. Tal polnud muud valikut.
„Järgmise kolmeteistkümne nädala jooksul elate ja võistlete minu kodus. Teete siin iga päev trenni ja kord nädalas pannakse teid proovile – selle proovi käigus kõrvaldatakse üks teie seast.” Celaena arvutas peas. Neid oli kakskümmend neli ja nädalaid vaid kolmteist. Justkui tema küsimust tajudes ütles kuningas: „Need katsed pole kerged, nagu ka väljaõpe. Mõned teist võivad protsessi käigus surra. Lisame kõrvaldamiskatseid vajaduse korral. Kui jääte maha, kui kukute läbi, kui rikute mu tuju, saadetakse teid kohe tagasi mis iganes pimedasse auku, kust te tulite.”
„Nädal pärast talvepühi astuvad neli allesjäänud kangelast üksteisele vastu duellides, millega võidetakse tiitel. Seniks, ja kuigi mu õukond on teadlik võistlusest mu lähimate sõprade ja nõunike vahel, hoiate asja privaatsena. Üks rikkumine ja ma ajan teid väravate ette teibasse.” Ta viipas hiiglasliku armilise käega üle saali.
Kogemata lipsas Celaena pilk kuninga näole ja ta avastas, et mehe tumedad silmad põrnitsevad tema omadesse. Kuningas irvitas. Celaena süda viskus tahapoole ja klammerdus ribikorvi varbade külge.
Mõrtsukas.
Kuningas pidanuks rippuma võllapuul. Ta oli tapnud palju rohkem kui Celaena – kaitsetud inimesi, kes ei väärinud seda. Ta hävitas kultuure ja hindamatuid teadmisi, ta hävitas nii palju sellest, mis oli kord olnud kirgas ja hea. Tema rahvad oleks pidanud üles tõusma. Erilea oleks pidanud üles tõusma – nii, nagu üksikud mässajad seda julgesid teha. Celaena pingutas, et pilku hoida. Ta ei saanud kusagile taganeda.
„On see arusaadav?” küsis kuningas endiselt teda jõllitades.
Celaena pea oli noogutades raske. Tal oli ainult talvepühani aega, et neid kõiki alistada. Üks ülesanne nädalas – või rohkemgi.
„Kõnelge!” möirgas kuningas saalile ja tüdruk üritas mitte võpatada. „Kas te polegi selle võimaluse eest tänulikud? Kas te ei soovigi mind tänada ja mulle ustavust kuulutada?”
Celaena langetas pea ja põrnitses jalgu. „Tänan, Tema Majesteet. Olen üdini tänulik,” pobises ta ning see hääl sulandus teiste kangelaste sõnadesse.
Kuningas pani käe Nothungi käepidemele. „Peaks tulema põnevad kolmteist nädalat.” Celaena tajus endiselt tema pilku oma näol ja kiristas hambaid. „Tõestage usaldusväärsust, saage mu kangelaseks ja teie päralt on igavene kuulsus ja rikkus.”
Ainult kolmteist nädalat, et võita oma vabadus.
„Lahkun järgmisel nädalal