Kurjuse päevik. David Kinney
lõpu teha. Ta hakkas auditooriumis üliõpilaste peale karjuma, et nood ei säti laudu küllalt ilusasti sõõri, ja tülitses valjuhäälselt oma assistendiga, kelle ta ka sealsamas vallandas. Kui tudengid olid vahejuhtumist ette kandnud, asus ülikooli juhtkond Richardsoni tegevust jälgima ja järgmisel aastal paluti tal minna eelpensionile. „Richardsoni käitumine oli nagu tiksuv aegpomm, mis võis iga hetk plahvatada,” kirjutas toonane usuteaduskonna dekaan.
Professor aga keeldus kõrvale astumast ja palus seeasemel ravipuhkust. Ta oli aastaid tundnud rinnakuvalusid ja arvas nüüd, et on sobiv aeg minna Duke’i ülikooli südant turgutama. Ta rääkis sõpradele, et kui ta jätkaks õpetamist, oleks ta hiljemalt veebruaris surnud. Ta sõitiski Durhamisse, aga jättis programmi kõigest paari nädala pärast pooleli – see olnud liiga kallis, nagu ta hiljem ütles – ning siirdus hoopis mööda Põhja-Ameerikat ja Euroopat reisima. Ta läks Walesi, kus asus Melleni kirjastuse rahvusvaheline üksus, seejärel Kansasesse, kus oli ta isa haud, ja Lõuna-Californiasse, kus ta kaalus, kas mitte tõmbuda elama Borrego Springsi kõrbekommuuni. Ta käis Turksi ja Caicose saartel, kus ta asus rajama Melleni ülikooli, mis hakkas peagi reklaamima 995-dollarilisi akadeemilisi kraade, mida jagati dissertatsioonide ja „elukogemuse” alusel. „Elu on kool,” selgitas Richardson. „Kui inimene elab, siis ta ka õpib.”
Jutt tema rännakutest ja tegudest jõudis Püha Miikaeli kolledžisse ning kui ta naasis, süüdistas ülikool teda „rängas väärkäitumises”. Kuna ta oli ametikohale valitud ja teda ei saanud seetõttu kohe vallandada, anti asi äärmiselt tavatul kombel avaliku vahekohtu otsustada. Ülikooli võimud esitasid Richardsoni vastu hulga süüdistusi alates tühjast-tähjast kuni väga ränkadeni. Peamine väide oli lõppude lõpuks see, et ta oli kuritarvitanud ravipuhkust ja eksitanud ülikooli esindajaid selles, kui palju aega ta kulutas Edwin Melleni kirjastusele.
Richardson andis viis päeva vahekohtu ees tunnistusi. „Säärane avalik alandamine on teinud mulle ja mu perekonnale täiesti enneolematut häbi,” teatas ta. „See tähendab mulle rahalist hävingut ja professionaalset teotust.” Ta esitles ennast akadeemiliste kolleegide tagakiusu ohvrina. Enda sõnul langenud ta tema asjus algatatud juurdlusest kuuldes sügavasse masendusse. „Kõik, millele ma olin viiekümne aasta jooksul oma elu rajanud, oli rünnaku all, ja ma tundsin, kuidas ma hakkan koorma all murduma.” Ta kaotas kohtuasja ning 1994. aasta oktoobris ta vallandati. Vahekohus andis oma otsuses teada, et ei usu Richardsoni tunnistust. „Kärme taip, kõneosavus ja vilgas meelelaad annavad tema ennastõigustavatele pooltõdedele sisendusjõulise vormi.”
Aasta pärast seda tema elu kõige tormilisemat erisoodi kohtas Herbert Richardson Jane Lesterit.
1998. aasta augustis – oli kulunud aasta sellest, kui Mayer ja teised muuseumitöötajad olid käinud Lansdowne’is Kempneri pabereid inventeerimas – kaebas Lipton Kempneri pärijad kohtusse ühe viieteistkümne hektari suuruse tühja maatüki pärast, mille ta oli Robert ja Ruth Kempneriga ostnud 1958. aastal. Kempneri surma järel oli ta andnud Lucianile ja Andréle õiguse see ära müüa ning nood olevat lubanud tulu temaga jagada. Aga 1997. aastal, kui vennaksed sõlmisid 450 000 dollarit väärt müügilepingu, väitis ta, et Kempneri advokaat oli teda tüssanud ja et tegelikult peaks ta saama kogu müügitulu.
Kohtudokumendid näitavad, et Lucian Kempneri arvates oli selle juriidilise manööverdamise taga Herbert Richardson, kel olnud Liptoni üle „kohatu mõju”. Luciani advokaat Kevin Gibson rääkis kohtule, et Lipton oli andnud Richardsonile kõigis oma asjades esindusõiguse ja kolinud ise Lansdowne’ist vanadekodusse, mis jäi Richardsoni kontorist kolmekümne viie kilomeetri kaugusele. Gibson palus kohtunikku lükata Liptoni hagi tagasi ja anda Kempneri pärijatele luba siseneda majja ning viia Kempneri vara ära.
Mayer jälgis holokaustimuuseumis seda juriidilist segadust aina ärevamalt, kuni 1999. aasta 23. juunil toimus läbimurre. Gibsonil oli viimaks ometi võimalik Lipton kõrvale lükata. Naine oli äsja saanud kaheksakümne viieseks ja aastad olid teinud oma. „Ma tõepoolest ei tea, kus ma praegu elan,” möönis ta. Kui talt küsiti, kust ta Richardsoni tunneb, vastas ta: „Ei tule meelde.” Gibson näitas talle 13 000 dollarile kirjutatud tšekki, mis oli tõmmatud Kempneri tšekiraamatust. Selgus, et Lipton oli kirjutanud Luciani allkirja, väites, et tal on juriidilise esindaja õigused. Naine tunnistas, et ei tea sellest tšekist midagi.
Gibson küsis Liptonilt mitu korda, kas tal on midagi selle vastu, et Kempneri paberid viiakse Lansdowne’i majast kindlasse hoiukohta, ja ta vastas eitavalt. „Mulle meeldiks rohkem, kui see juhtuks pärast mu surma,” ütles ta, „aga kui seda tuleb teha nüüd, siis küllap saab see tehtud.” Veel rääkis ta, et tal ei ole plaanis sinna majja tagasi kolida ja ta ei ole mingil moel selle müümise vastu. Lõpuks loobus Lipton ka Kempneri poegade vastu esitatud krundihagist.
Advokaat võttis otsekohe ühendust muuseumiga, kus otsustati astuda kiireid samme. „Asi pole ainult selles, et preili Lipton muutis meelt,” kirjutas Mayer kolleegidele, „vaid ka maja on tühi ja seetõttu on sisustus ohtlikus seisus.” Nädal pärast Liptoni taandumist oli Mayer jälle Lansdowne’is. Seal ootas teda advokaat Gibson lukksepa ja politseinikuga, kes pidi tagama, et kõik läheks ladusalt.
Esimene asi, mida nad sisse astudes märkasid, oli köögiriiulil lebav revolver. Seejärel avastasid nad, et enamik pabereid, mida nad olid siin kahe aasta eest näinud, olid nüüd kadunud. „Maja oli täitsa tühi,” rääkis Bush, sõjakuritegusid uurinud teadlane, kes oli toona aidanud Mayeril maja üle vaadata. Keldris olid raamaturiiulid puhtaks tehtud. Kempneri kabinetis olid kapid tühjad. Kadunud oli ka suurem jagu teisel korrusel olnud dokumente. Kõndides 1997. aasta dokumendinimistuga mööda maja, märkisid Mayer ja ta abilised iga sissekande taha „kadunud” ja „kõik on kadunud”. „Koguni kirjutuslaud on kadunud,” mainis keegi.
Gibson kutsus kohale Lansdowne’i politsei, et see asja uuriks, samal ajal kui Bush ja teised koputasid naabermajade ustele. Naabrid olid näinud nädal varem Kempneri maja ees veoautot.
Politsei küsitles Kempneri kauaaegset majaabilist Magnus O’Donnellit – Kempneri perekonnas tunti teda Nifty nime all –, kes rääkis, et seitse kuud tagasi oli Richardson koos Lesteri ja Liptoniga majas käinud ja kogu kraami läbi vaadanud. Nad pakkisid neid huvitanud asjad kokku ja saatsid need New Yorki. Kaks prügikonteinerit vanade riiete, mööbli ja majapidamistarvetega visati ära.
Uurijad ajasid Lewistonis Richardsoni jälgi ja said teada, et kadunud paberid olid viidud Robert Kempneri kolleegiumi, kus olid kliimaseadmega varustatud ja lukustatavad ruumid. Politseinikud rääkisid Richardsonile, et nad uurivad, kuidas ta oli käitunud Liptoni rahaga, ja nõudsid, et ta tagastaks materjali holokaustimuuseumile. Ta oli lahkesti nõus.
3. augustil läks Mayer politsei saatel Lewistoni kolleegiumi Kempneri pabereid sortima ja pakkima. Ees ootas vihane Jane Lester advokaadiga, Richardsoni ei paistnud aga kusagil.
1997. aastal oli Lesteri telefonikõne andnud tõuke, et muuseum omandaks Kempneri kogu. Kaks aastat hiljem oli naine asjade seisu pärast raevunud. Jah, nad olid dokumendid ära viinud, ütles ta, aga ainult nende kaitsmise huvides ja kindlustamaks, et muuseum ei võta ära midagi, mis ei ole Kempneri vara.
Viimaks mindi ülakorrusele kogu üle vaatama. Muuseumi esindajad olid nõus tegema vaevarikast tööd ja uurima eraldi iga dokumenti, et selgitada välja, mis kuulub Kempneri paberite hulka ja mis Lesterile või Liptonile.
Töö edenes visalt. Lester kurtis, et muuseum sekkub tema eraellu. Ta ütles Mayerile, et tahab ta näo meelde jätta, sest kord ta veel kirjutab kõigest, mida mees talle teinud on. Alati, kui nad jõudsid mõne kirjani, mille ta oli Kempnerile saatnud, keeldus ta seda ära andmast. Sääraseid kirju oli sadade kaupa, kuna 1960.–1980. aastatel kirjutasid Lester, Lipton ja Kempnerid peagu iga päev, kui nad sattusid üksteisest eemal olema. Mayer väitis, et Kempnerile saadetud kirjad moodustavad tema kollektsiooni osa, ja püüdis neid võimalikult palju kätte saada.
Kõike kokku võttes oli Kempneri kogu suurim seni muuseumile kingitud kirjalik vara: 85 kasti Nürnbergi kaustadega, 117 köidet kohtudokumente, 68 kasti Kempneri era- ja töödokumente, 39 helisalvestist ning ligikaudu tuhat raamatut ja ajakirja.
Kui nad olid viinud materjali Washingtonist põhja