Saaremaa 1944. Mart Laar
polnud Saaremaale põgenenud eesti sõdurite seas siiski populaarne. Eriti kehtis see soomepoiste kohta, keda mandrilt Saaremaale pääses suhteliselt arvukalt ning kes otsisid siit teed üle mere Rootsi. Soomepoiste seas oli nimelt laialt levinud kuulujutt, et Saaremaale tuleb laev, mis mehed kas Soome või Rootsi toimetab. Paraku puudus sellel jutul alus. Seetõttu sattusid paljud soomepoisid Rootsi asemel hoopis Saksamaale, ehkki nad tundsid Saksa armees võitluse jätkamise suhtes vastumeelsust. Siin sattusid nad tahtmatult 20. eesti SS-diviisi ridadesse. Mõned soomepoisid liitusid Saaremaal kaitseks valmistuvate Saksa üksustega. Nii on teada vähemalt kaks Saaremaal punaväe kätte vangi langenud ning üks võitluses langenud soomepoiss. Kokkuvõttes pole kahtlust, et Saksamaale siirdumine ei tekitanud ei soomepoistes ega teistes Saksa armees teeninud meestes suuremat vaimustust. Esimeseks eelistuseks oli siiski pääsemine Rootsi. Seega tuli Saksa võimudel meeste Saksamaale saatmiseks kasutada jõudu, aga ka kavalust. Nii moodustati Kuressaares registreerimispunkt, kus halastamatult „sikud lammastest eraldati”. See saatus tabas ka Heino Susi, kes pahaaimatult registreerimispunkti sisse jalutas ning koos teiste saatusekaaslastega Saksamaale 20. eesti SS-diviisi saadeti. Kui üldiselt saabusid soomepoisid Saaremaale väiksemates rühmades, siis vähemalt ühel korral tulid nad suurema organiseeritud salgana. Tegemist oli rühmaga soomepoiste pataljonist, mis oli Tartu liinil üritanud punaväe pealetungi pidurdada ning mis oma ülema lipnik Tarmo Undla juhtimisel kõigepealt Emajõelt Tallinna alla oli taandunud. Uluotsa–Tiefi valitsuse kaitseks peetud lahingutesse jäi Undla rühm paraku hiljaks. Edasist on Hans Lebert meenutanud järgmiselt: „Et meie väiksearvulisel soomepoiste salgal ei olnud enam mingit sõjalist kaalu ega võimalust kodumaa kasuks sekkumisel, jäi üle ainult üks tee – pääseda Saaremaale, kus pidi toimuma viimane vastupanu, ja selle nurjumisel üritada sealt pääsu edasi Rootsi. Meid oli umbes 25 meest, nende hulgas ainsa vana kaaslasena Raimond Viik, koolivend Nissi algkoolist. Vänrikki Undla initsiatiivil saime kaubale veoautojuhiga, kes tuli koos autoga meie kampa. Undla oli hankinud endale teel mootorratta ja sõitis nüüd teejuhina ees. Õnne oli meil ka viimasel minutil praamiga üle väina Saaremaale pääsemisel. Seal kukkusime aga kohe Saksa sõjaväe politseile sülle, kes hakkas meid kimbutama väejooksikutena. Nende käest pääsime oma tugevama automootori tõttu põgenema, Undla mootorrattal ikka kõige ees. Öösel kuskil heinaküünis sai Tarmo rannast oma tuttavatelt sõnumi, et nood on leidnud endale paadil koha ning sõidavad öösel üle Läänemere. Nende sõiduauto jäävat randa maha – kui seda vajame, on see meie oma. Et olin segaste aegade saabumisel õppinud igaks juhuks autot juhtima, siis võttis Tarmo mind nüüd mootorrattal kaasa ja hõivasime omanikuta auto. Et aeg läks hiliseks, siis ööbisime Kihelkonna kirikumõisas õpetaja Endel Kõpu juures.” Tagasi pöördudes avastasid mehed aga, et vahepeal on sakslased nende rühma avastanud, arreteerinud ning Saksamaale saatnud. Undlal ja Lebertil õnnestus end siiski oktoobri esimestel päevadel Rootsi siirduvale laevale kaubelda ning sellega Gotlandile jõuda. Paraku selgus siin Undlale, et tema perekond polnud vastupidiselt lootustele Rootsi jõudnud. See oli Undlale ränk hoop. Hans Lebert on meenutanud, et kui „meie kõik seal Farösundi koolimaja võimlemispõrandal tervitasime uut päeva õndsustundega, oli Tarmo äkki nagu rusude alla jäänud, hootu ja masendatud, endassetõmbunud, nagu oleks ta elu jäänud maha Eesti rannikule, mis meile teistele oli hukatusest pime öö.” Undla ei leidnud muud lahendust kui oma perele Eesti järele sõita. 1944. aasta oktoobris õnnestuski Undlal hankida paat, millega ta Saaremaa poole teele asus. Undla edasisest saatusest on vähe teada. Leberti andmetel langes Undla 1944. aasta lõpus Saaremaal metsavennana armukadeda neiu reetmise ohvriks.
Lisaks põgenikele tõid sakslased saartele 16 000 Punaarmee sõjavangi, keda siit laevadel edasi toimetati. Saaremaale toodud vangide arv kippus ületama kohaliku elanikkonna arvu. Vangide olukord ning nende kohtlemine vapustasid kohalikke sügavalt. Elsa von Güldenstubbe Kaarmalt on meenutanud, kuidas Kaarma mõisa kõrvale põllule aeti sadadest meestest, võib-olla isegi tuhandest mehest koosnev vangidekolonn ning vangid pidid seal lageda taeva all päevade kaupa külmas vihmas seisma. Mõne aja pärast oli maapind nende all nii läbi vettinud, et vangid vajusid sügavale porri ja neid tuli sealt mitme mehega välja kiskuda. Lõpuks aeti vangid Kuressaare poole teele „Vaevalt võis seda enam üldse kõndimiseks nimetada. Kurnatusest ja näljast vankudes, venisid venelased edasi. Ma ei ole kunagi nii väsinud, nälginud ja piinatud inimesi näinud kui need sõjavangid. Mõned neist olid juba nii nõrgad, et nad lihtsalt ei suutnud enam jalul püsida. Nad pakiti siis talunikelt rekvireeritud vankritele, mis aeglaselt kolonni järel sõitsid.”
Kerge polnud otsustada ka kohalikul elanikkonnal ja põgenikel. Arvamusi oli erinevaid. Saaremaal neil päevil ringi rännanud ja põgenemisvõimalust otsinud soomepoisid meenutasid, et nägid talusid, kus põgenikesse õige pilkavalt suhtuti, kui ka talusid, kus ühemõtteliselt kinnitati: meie oma lapsi kommunistide kätte ei jäta. Suur osa kohalikest inimestest oli septembri lõpuks siiski jõudnud arusaamisele, et targem on mitte punaväe kätte jääda. Küsimus oli aga selles, kuhu ja kuidas põgeneda. Ühelt poolt oli põgenikele avatud Saksa sõjaväevõimude pakutud võimalus laevadel Saaremaalt esialgu Vindavisse (Ventspils) ja sealt edasi Saksamaale pääseda. Tuhanded otsustasidki selle variandi kasuks. Kui esialgu ei suutnud Nõukogude õhu- ja merejõud inimeste evakueerimist Saaremaalt takistada, siis oktoobri alguses muutus olukord põgenike jaoks tunduvalt ohtlikumaks. 4. oktoobril 1944 pandi Saaremaal laevadele näiteks 595 põgenikku. Pärast vahepeatust Vindavis saadeti nad kahel laeval edasi Gotenhafenisse (Gdynia). 7. oktoobril jõudis „Nautik” 300 eestlasega pardal õnnelikult kohale, teine laev, „Nordstern”, läks 6. oktoobri hommikul Meemelist (Klaipeda) 50 miili läänes kahe torpeedotabamuse järel paari minutiga põhja. Laeva pardal olevat olnud 310 eestlast, üldse päästeti laevalt 45 inimest. Kui palju oli päästetute seas eestlasi, on teadmata.
Teiseks võimaluseks oli põgeneda Rootsi. See oli aga riskantne ettevõtmine, mis võis kergesti lõppeda Saksa vangistuses või koguni merepõhjas. Organiseeritud ülevedu oli praktiliselt lõppenud, enamik merekindlamatest paatidest juba läinud. Ilmar Talve on meenutanud oma rännakuid Saaremaal ning asjatuid katseid leida võimalust Rootsi põgeneda. Korra õnnestus tal end ühele Rootsi siirduvale laevale kaubelda, kuid paraku osutus see merekõlbmatuks ning pidi peaaegu põhja minema. Kokkuvõttes võisid põgenikud õnnelikud olla, kui Saksa valvelaevad neid märkasid ning Saaremaale tagasi toimetasid. Järgnes sundevakueerimine Saksamaale, mis Rootsi pääseda üritanud inimestes küll mingit vaimustust ei tekitanud. Üldiselt üritasid sakslased Rootsi põgenemist takistada, ent vahel aitasid sellele siiski koguni kaasa. „23. septembri õhtul olid mitmed paadid Soela rannas täis põgenikke. […] Kõik peale minu olid paadis ja onu võttis mind parajasti kukile, kui kõlas käsklus: „Halt!” Sakslased ranna piirivalvest jooksid randa. Sakslane kamandas kõik paadist maale, paat tõmmati kaldale ja lukustati. Meid kõiki kästi minna koju, sest oli tulnud tormihoiatus. Meil oli paadis ka viienädalane beebi ja sakslaste sõnul oli sellise paadiga merele minek täielik enesetapp. Hakkasime oma pampudega tagasi kodu poole kõmpima. Meile ruttas järele aga saksa piirivalve kordoniülem Kebel ja sosistas vaikselt mulle: „Tule homme hommikul kell kümme koos onuga päästekuuri juurde.” Olin varem tõlgina neile abiks käinud, seepärast ta siis pöörduski minu poole. Järgmisel hommikul olime aegsasti päästekuuri juures. Varsti tuli ka Kebel. Ta selgitas, et Soela väinast ei tohi keegi enam mootorpaadiga merele minna. Küll on aga rand alates Asuka külast vaba ja avamerele avatud. Ta keeras lahti päästekuuri ukse ja lausus: „Võtke see Punase Risti päästepaat, sõudke Asuka randa. Katsuge mingi mootor sisse monteerida ja siis puldan kate ka paadist üle – ja õnn kaasa reisiks Rootsi!” Tema lahkusest julgustatuna tegime onuga talle ettepaneku – me anname talle erariided ja võtame ta Rootsi kaasa! Seepeale võttis Kebel rinnataskust väikese karbi ja ütles: „See siin on minu viimane võimalus … Hamburgi pommitamisel said surma mu omaksed – naine ja kaks last – mul pole enam mingit sihti mille jaoks elada ja võidelda. Pealegi olen Saksa armeele andnud sõdurivande, millest ma ei taha taganeda. Kui läheb väga halvasti, aitab mind see mürgikapsel selles karbikeses.” Veel samal päeval lükkasid mehed päästepaadid vette ja algas sõit Asuka randa. Ka Kebel seisis kaldal ja lehvitas sõbralikult lahkuvatele paatidele.” Vello Rattur on meenutanud, et enne lahkumist rulliti paadis lahti sinimustvalge lipp. Kaldale põgenikke saatma tulnud rahvale hüüti: „Püsige Eestis, me tuleme tagasi!”
Teekond