Ruubeni liblikad: Kirsipiia. Kiiri Saar
ja mulle küsivalt otsa vaatas, oli selge, et just seda ta plaaniski.
Teistel, kes olid märksa varem kohale jõudnud, oli enamvähem pool soojendusringi juba tehtud, kui me alustamas olime, minul muidugi nördimuspisarad kurgus. Nüüd saab Ruuben minu üle paraja kõhutäie naerda, mõtlesin endamisi ja valmistusin alandust väärikalt taluma.
Aga ta ei naernud, kaugel sellest, kõigest võttis mu käest kinni, tumedate silmade pilk kindlameelne ja julgustav. Võpatasin tahtmatult, kuna ta käsi oli tavatult soe, justkui oleksid mu külmast kanged sõrmed tulist radiaatorit puudutanud.
Ruuben vaatas mulle tähelepanelikult otsa ja päris vaikselt:
„Valmis?”
Muidugi olin selleks haledaks ürituseks nii vähe valmis, kui üldse olla andis. Mis, kas ta mõtles nüüd tõepoolest, et tal õnnestub mu seitsmekümnekilost kogu kättpidi terve ring enda järel lohistada või? Tahtsin kätt ära tõmmata, aga Ruuben ainult naeratas mulle ega lasknud lahti. Ja muidugi olin sedavõrd argpükslik idioot, et ei suutnud niipaljukestki otsustavust üles näidata, et kindlameelselt ja otsesõnaliselt keelduda.
Nii me siis startisimegi käsikäes – muljetavaldav sportlane ja higistav paksuke.
Vaevalt olime jõudnud mõne sammu teha, kui juhtus midagi sootuks kummalist. Mu jalad oleks justkui tiivad saanud ja enne kui ma midagi taibatagi jõudsin, olime kõigist mööda tuhisenud ning lõpetasime esimesena. Mul oli tunne, nagu oleks me lihtsalt läbi õhu lennelnud. Ma polnud sugugi väsinud, mis oli lausa ebatavaline, sest enamasti olin ma ikka väsinud, isegi kui ma niisama lösutasin.
Lasin rabatult Ruubenil käest lahti ja hõõrusin segaduses nägu. Ruuben naeratas mulle säravalt, paljastades oma terved valged hambad.
„Ma ei teadnudki, et sa nii hea jooksja oled,” nentis ta tunnustavalt ja kadus järgmisel hetkel nõrgalt muiates klassikaaslaste summa, kes alles nüüd lõpusirgele jõudma hakkasid. Vahtisin talle hämmeldunult järele.
Kuidas ma ka püüdsin, ei saanudki ma tookord sellele pihta, mis pagan seal staadionil üldse toimus. Hulga hiljem muidugi sain.
Aga siis oli juba liiga hilja.
Järgmine veider sündmus juhtus paar päeva hiljem ühes vahetunnis. Ruuben seisis parasjagu klassi ees, tahvlipühkimiskäsn käes, ja rääkis üsna elaval moel Martiniga, olles hetkeks tahvlipühkimise pooleli jätnud. Siis tormas Angeelika oma plikadepundiga uksest sisse ja kogemata kombel tekkinud rüseluses lendas Ruubenil käsn käest ja maandus kõrge kaarega klassi teises otsas põrandal. Kuid selle asemel et käsnale järele jalutada, juhtus midagi sootuks enneolematut. Ma nägin täiesti selgelt, kuidas käsn korraga end maas liigutas ja vaikselt mööda põrandat Ruubeni poole tagasi libisema hakkas. Hõõrusin segaduses silmi ja mõtlesin, kas ma mitte und ei näe – no see ei saanud ju lihtsalt võimalik olla! Ruuben ei vaadanud käsna poolegi, vaid jutles elavalt Martiniga edasi. Lõpuks jõudis kriidine nutsakas Ruubeni jalge ette ja hüppas kergelt õhku, maandudes otse ta sõrmede vahel. Poisid vestlesid veel veidi ja siis asus Ruuben uuesti tahvli kallale, nagu polekski midagi ebaharilikku juhtunud. Kõige veidram kogu asja juures oli aga see, et mitte keegi peale minu ei pööranud juhtumile vähimatki tähelepanu, justkui oleksid mööda klassipõrandat ringi jalutavad asjad tõepoolest midagi täiesti igapäevast.
Järgmisel kolmapäeval juhtus sama kummaline asi. Ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli üldse kuidagi Ruubeniga seotud või mitte, kuna teda polnud tookord läheduseski. Koukisin parasjagu jopetaskust nätsupakki välja, kui poiste garderoobi poolt hakkas korraga kostma hirmsat lärmi. Tüüpiline – Argo ja Janar, kes teineteist silmaotsaski ei sallinud, olid järjekordselt kaklema läinud. Rüselus jätkus, ja mina, tohman, nagu ma kord juba olin, kohe pidin sealsamas passima ja ammuli sui pealt vahtima. Korraga haaras Argo maast oma ketsi ja läkitas selle – ise suurest vihast näost lõkendades – Janari poole. Kuna ma seisin üsna Janari läheduses, sain muidugi sekundi murdosa vältel aru, et ilmselt kostitatakse nüüd poolkogemata hoopis mind paraja obadusega.
Ent oma suureks jahmatuseks märkasin, et minu suunas lennanud kets peatus millegipärast otse mu näo ees ja langes siis joonelt mu jalge ette maha, nagu oleks viimasel hetkel meelt muutnud. Kõik see tundus toimuvat otsekui aegluubis, nii et ma jõudsin märgata iga detaili – ketsi vihisemist ja keerlemist läbi õhu, nööride laperdamist, seejärel jalanõu tardumist ja maha potsatamist.
Põrnitsesin mõne viivu jahmunult Argo puna-valgetriibulist käimat ja andsin sellele siis paraja jalahoobi, nii et see uuesti poiste juures maandus. Nood klaarisid oma arveid muidugi edasi, märkamatagi, et oleks mu möödaminnes äärepealt uimaseks löönud. Jube imelik igatahes.
Pikapeale ja kuidagi märkamatult said minust ja Ruubenist head tuttavad. Mul pole tegelikult õrna aimugi, kuidas see üldse juhtus, kuid ilmselt ei olnud selle ajendiks minupoolne aktiivsus, kuna sellist asja lihtsalt pole olemas. Ruuben tavatses nii mõnigi kord vahetunni ajal pooljuhuslikult minu laua juures seisatada ja nagu muuseas mõnest tähtsusetuna näivast asjast juttu teha. Algul vahtisin teda nagu vasikas uut aiaväravat, oskamata jahmatusest silpigi kuuldavale tuua, aga pikapeale hakkasin sellega ära harjuma ja inimese kombel vastu rääkima. Märkamatult venisid meie vestlused, hoolimata ülejäänud klassikaaslaste hämmeldunud pilkudest, üha pikemaks ja haaravamaks. Mind võlus Ruubeni juures lisaks sellele, et ta oli nii põrgulikult nägus, ka asjaolu, et ta ei halvustanud mind mitte kunagi, nagu tegid teised meie klassi poisid, vaid kohtles mind alati ülima viisakuse ja lahkusega. Loomulikult olin säärasest ootamatust ja teenimatust tähelepanust üksjagu meelitatud. Kes siis ei oleks?
Eliis ei olnud. Teda näis lausa marru ajavat, et ma Ruubeniga sõbrustasin.
„Hoia temast eemale, eks?” esitas ta mulle ühel vahetunnil veidra ultimaatumi.
Vaatasin Eliisile hämmeldunult otsa. Ta suvetaeva karva silmad näisid tõepoolest lausa vihased.
Kehitasin ükskõikselt õlgu. „Mina pole tema seltsi otsinud. Mine ütle talle ise.”
Aga Eliis ei läinud, võimalik, et ta pelgas. Kuidas sa niisugust asja siis ikka otsesõnu ütled, eks ole?
„Palun,” näis Eliis lausa tungiv.
Mühatasin pisut pahaselt. „Einoh, kui sa temaga käia tahad, anna aga minna,” lubasin lahkelt. Hoolimata kõigest ei võtnud ma vähimalgi määral tõena, nagu võiks Ruuben minust sisse võetud olla. Paljas mõtegi sellest ajas mu naerma.
Eliis põrnitses mind veel hetke ja vuhises siis nördinult minema. Nagu oleksin talle mingi väga ebameeldiva ettepaneku teinud.
Aga imelikud asjad jätkusid. Ühe vahetunni ajal arutlesin endamisi, kas mul oleks viitsimist jope selga ajada ja nurgapealsest ajalehekioskist läbi hüpata, et endale pudel Fantat tuua. Aga loomupäraselt laisk ja otsustusvõimetu, nagu ma olin, loobusin sellest plaanist juba eos, otsustades kergema vastupanu teed minnes lihtsalt kooli sööklasse kõmpida ja seal pisut vett juua. Ent kui ma kraani lahti keerasin, pidin jahmatusest pikali kukkuma, sest vee asemel voolas sealt tuttav kihisev ja hästi lõhnav jook. Vahtisin tükk aega täiesti tummaks lööduna, kuidas Fanta lihtsalt äravoolutorusse valgus, ja mõtlesin, kas ma olen ogaraks läinud või ei.
Kahjuks ei viibinud sel hetkel mu läheduses ainsatki hinge, kelle käest oleksin saanud järele uurida, kas tegemist on pelgalt mu enda hallutsinatsioonidega või omab neid peale minu veel keegi. Arvatavasti hakkas kogu see arutu magusasöömine juba veidike mu ajudele, muud midagi.
Kastsin sõrmed Fanta sisse ja vaatasin, kuidas kihisev ja mullitav jook mu sõrmede vahel pritsis, ning mõtlesin, kui suur võiks olla võimalus, et karastusjookide tootjatehas on mingil seletamatul põhjusel oma torustiku meie kooli veetrassiga ühendanud. Muidugi sain suurepäraselt aru, et see võimalus oli üsna nullilähedane, et mitte öelda olematu. Ega nad peast hullud olnud, ilmselt olin seda vaid mina.
Ja kuna mind endiselt janu vaevas, kehitasin lõpuks mõttes õlgu ja kummardusin jooma, olemata kardetavasti ei esimene ega ka viimane, kes oma luuludele eales järele on andnud.
Jook tundus täiesti ehtne – jahe, kihisev ja karastav. Ma jõin niikaua, kuni kell viimaks vahetunni lõpust teatas, muidu