Teine katse. Aura Holden
lisas ta.
Estee kortsutas kulmu.
“Kas sinu arust püüab Knoll mulle külje alla pugeda?”
Daisy rüüpas mõtlikult lonksukese kohvi.
“Noh, asi ei ole mitte ammuses loos Laura Wren-chiga – Knoll pöörab erilist tähelepanu ka teistele töötajatele. Näiteks kuulsin ma poole kõrvaga, et viimati kurameeris ta ühe tütarlapsega müügiosakonnast.”
“Tõsi ka või?” võpatas Estee.
Daisy noogutas.
“Kuulduste järgi pidi ka seal varsti vaba koht tekkima ja see ilmselt oligi Knollile tegutsemise ajendiks. Niisiis hakkaski ta tüdrukule külge lööma.”
“Kes ta on, kas mina tean teda?”
“Vera Wellport.”
Estee silmis vilksatas imestus.
“Aga ta ju lasti lahti!”
“Selles asi ongi. Räägitakse, et Vera lükkas Knolli lähenemiskatse tagasi ja selle tulemusel sai vaba koha endale see suure juuksepahmakuga noormees… Mis ta nimi nüüd oligi?”
“Prillidega?”
“Jah.”
“Frankie?”
“Täpselt, just tema!”
“Loodan, et Knoll temalt samu teeneid ei nõudnud, mis Laura Wrenchilt või Vera Wellportilt?” hakkas Estee itsitama.
Daisy raputas muiates pead.
“Ei, mister Knollil selliseid kalduvusi märgatud ei ole. Tal on traditsiooniline orientatsioon.”
Pisut kulmu kortsutades lisas ta:
“Mina sinu asemel nii kergemeelne ei oleks. Suhtu probleemi tõsisemalt, sest asi puudutab sinu tööd. Niipalju kui mina tean, teisi eksisteerimise allikaid sul ei ole, nii et…”
Daisy jäi vait.
“Oota, kas sa mõtled tõsiselt varianti, mille puhul mina nõustun edutamiseks Knollile meele järele olema?”
“No-o..” venitas Daisy kõrvale vaadates ebamääraselt.
Estee Daisyt puuriv pilk oli terav.
“Ei-ei, sõbranna, räägi lõpuni!”
Daisy kehitas õlgu.
“Tegelikult ei ole see minu asi. Ei oleks üldse vaja olnud seda vestlust alustada…”
“Miks sa siis alustasid?”
“Lihtsalt kuulsin, kuidas tüdrukud arutasid sinu võimalikku määramist ja…”
Estee silmis vilksatas ärevus.
“Kas sa ei taha mitte ütelda, et kogu meie osakond naudib ette, kuidas Lesly Knoll mind “harima” hakkab?”
Daisy kohmetus ja hakkas toolil nihelema.
“Naudib – see on liiga kõlavalt öeldud. Valjusti ei räägi sinu võimalikust suhtest Knolliga mitte keegi.”
“Kuid see kõik hõljub õhus?”
“Voh!” rõõmustas Daisy millegipärast. “Väga õnnestunud väljend.”
Estee pigistas hetkeks silmad kinni.
“Õudus! Mina käin tööl ega kahtlusta midagi, aga minu selja taga punutakse intriigi.”
Daisy niheles jälle kohmetult.
“Miks sa liialdad? Mõtlesid välja mingi intriigi. Midagi taolist ei ole kellelgi mõtteski. Inimloomus on juba kord selline, et muutused lähedaste suhetes – sealjuures veel intiimset laadi – kutsuvad esile ümbritsevate elava uudishimu.”
“Sul on hea filosofeerida,” ohkas Estee, “kuna see kõik sind ei puuduta. Aga kuidas mina pean käituma, kui Knoll tegelikult ka otsustab… kuidas ütelda, minu vastupidavust katsetada?”
“Sellest ma sulle ju räägingi!” hüüatas Daisy. “Ja sina solvud. Mõtle parem, kuidas käituda, kui Knoll sind tõepoolest oma kabinetti kutsub ja sulle selle eespool mainitud ebaväärika ettepaneku teeb?”
Estee surus hambad kokku.
“Ma klohmin ta läbi.”
“Ja tema ei anna sulle osakonna juhataja kohta!” pareeris Daisy. Mõne hetke jälgis ta Estee näoilmet, seejärel venitas imestunult:
“Kas sind ei ahvatle edutamine?”
“Mitte sellise hinnaga!” ütles Estee õlgu kehitades tormakalt.
“Selle järgi otsustades, et sa vastuse andmisel isegi ei mõelnud, ei taha sa tõepoolest osakonda juhatada,” konstateeris Daisy.
Seekord kortsutas Estee sügavmõtteliselt laupa ja juurdles mõne aja, enne kui vastas:
“Ei, miks mitte? Tahan. Juhi staatus annab mulle rohkem vabadust ja kätkeb endas häid loomingulisi väljavaateid.”
“Ah nii, tähendab, sul ikkagi ei ole midagi selle vastu, et see koht hõivata?” naeratas Daisy.
Estee kergitas kulmu.
“Ütlesin sulle ju, et mitte sellise hinnaga.”
Mõne aja vaikisid mõlemad, seejärel poetas Daisy ohates:
“Sinu mõttekindlust tuleb küll kadestada…”
“Jäta,” lõi Estee käega, “võiks arvata, et kõik naised saavad oma kasulikud ametid šefi voodist läbi käinuna!”
“Loomulikult mitte. Kuid… Ühesõnaga, sul on lihtne rääkida, sina oled meil andekas. Aga mida vähemandekad tegema peavad?”
“Ja ikkagi ei ole mina üksi sellisel arvamusel,” vaidles Estee. “Vera Wellport mõtles ju samuti.”
“Ja millega see lõppes?” mühatas Daisy.
Estee kiristas hambaid.
“Lesly Knoll ei julge mind vallandada! Olgu ta pealegi tippjuht, kuid on temast veelgi kõrgemal astmel olevaid inimesi. Näiteks peadirektor. Või lõppude lõpuks büroo omanik ise.
Kui on vaja, siis pöördun kellegi poole neist. Räägin, millega Lesly Knoll tegeleb.”
Daisy raputas aeglaselt pead.
“Sul ei tule sellest midagi välja.”
“Miks siis?”
“Mõtle ise: noh, jutustad kellelegi neist selle loo, kuidas Lesly Knoll sind võrgutada püüdis. Ja edasi?” Estee naeratas kättemaksuhimuliselt. “Edasi kutsub juhtkond ta vaibale ja korraldab suurejoonelise peapesu.”
“Arvad sa nii?” vaatas Daisy talle kaheldes otsa.
“Loomulikult. Siin ei ole midagi arvata.”
“Minu meelest ei ole kunagi ülearune pisut mõelda.”
Estee vaatas tähelepanelikult sõbrannale otsa.
“Kuhu sa tüürid?”
“Võiksid ise arvata,” pomises ta. “Oled ju meil tarkpea.”
“Ära venita!” sõnas Estee kannatamatult. “Räägi, mis sul mõttes on?”
Daisy kehitas õlgu.
“Kõik on nii lihtne, et ei vajakski selgitamist.”
“Ikkagi, ütle mulle, palun!”
“Noh, lähed sina meie kõrgete ülemuste juurde ja räägid Lesly Knolli tegudest. Juhtkond kutsub ta välja, et ole mees ja räägi, aga tema: ma ei tea midagi, see kõik on väljamõeldis. Estee Dagobertile viirastus, et mina teda taga ajan. Mul ei ole midagi taolist pähegi tulnud, olen korralik inimene. Ja üldse – ta esitab soovitut tegelikkuse pähe. Mõistad? Keda juhtkond uskuma peab – sind või Knolli? Tekib tupikolukord: sinu sõna Knolli oma vastu. Kumb teist valetab, on võimatu kindlaks teha juhul, kui sul ei ole just tunnistajat või veel parem kahte. Kuid