Mis hundi suus, see hundi oma. Стивен Кинг
lennujaama lähedal, aga kas sa suudad mind näha sedatüüpi töid tegemas? Ma olen kolmekümne naelaga ülekaalus ja kakskümmend aastat vormist väljas. Ma võiksin leida sel suvel midagi kesklinnas – võib-olla poemüüjana või teenindajana –, kui olukord veidi kergemaks läheb… aga taoline töökoht oleks väikese palgaga ja tõenäoliselt ajutine. Nii et me lähme Toddiga keskööl ja seisame järjekorras, kuni uksed homme hommikul lahti tehakse, ja ma luban sulle, et tulen tagasi töökohaga, mis ka tegelikult raha sisse toob.”
„Ja tõenäoliselt mingisuguse pisikuga, mis nakatab meid kõiki. Siis saame toidu pealt kokku hoida, et arstiarveid maksta.”
Just siis sai ta naise peale tõsiselt vihaseks. „Mulle meeldiks, et mind sellises olukorras natukenegi toetataks.”
„Jumala eest, Tom, ma tah…”
„Võib-olla isegi kiidetaks. „Tubli, et initsiatiivi üles näitad, Tom. Meil on hea meel, et sa perekonna nimel pingutad, Tom.” Midagi sellist. Kui pole liiga palju palutud.”
„Ma tahan öelda ainult seda, et…”
Aga köögiuks avanes ja sulgus enne, kui ta jõudis lõpetada. Tom oli läinud õue suitsetama. Kui Pete seekord pea tõstis, nägi ta Tina näol ahastust ja muret. Õde oli siiski ainult kaheksane. Pete naeratas ja pilgutas tüdrukule silma. Tina naeratas talle kahtlevalt vastu, seejärel jätkas oma toimetamisi veealuses kuningriigis nimega Bikini Bottom, kus isad ei jäänud tööst ilma ega tõstnud häält. Ja kus lapsed ei jäänud ilma taskurahast. See tähendab, kui nad just halvad lapsed polnud.
Tol õhtul enne äraminekut võttis Tom tütre sülle, viis ta voodisse ja andis head-ööd-musi. Teise musi andis ta proua Beasleyle, Tina lemmiknukule – ta ütles, et see toob head õnne.
„Issi? Kas kõik saab korda?”
„Kindla peale, kullake,” vastas ta. Tüdrukule jäi see meelde. Kindlus tema hääles. „Kõik saab olema kõige paremas korras. Jää nüüd magama.”
Ta läks toast välja ja kõndis normaalselt. Tinale jäi ka see meelde, sest ta ei näinud teda enam kunagi niimoodi kõndimas.
Marlborough Streetil, City Centeri parkimisplatsile viiva järsu tõusu tipul ütles Tom: „Oeh, pea kinni, jää seisma!”
„Kuule, meie taga on ju autod,” ütles Todd.
„See võtab ainult ühe hetke.” Tom tõstis telefoni ja tegi järjekorras seisvatest inimestest pilti. Neid pidi juba olema sadakond. Vähemalt sada. Hoone uste kohale oli paigutatud loosung kirjaga 1000 GARANTEERITUD TÖÖKOHTA! Ja veel „Me seisame oma linna inimeste eest!” LINNAPEA RALPH KINSLER.
Todd Paine’i roostes 2004. aasta Subaru taga andis keegi signaali.
„Tommy, mulle ei meeldi olla tujurikkuja hetkel, kui sina jäädvustad seda imelist sündmust, aga…”
„Sõida, sõida. Ma sain peale.” Ja kui Todd sõitis parkimisplatsile, kus hoonele lähemad kohad olid juba hõivatud, jätkas: „Ma ei suuda oodata, et saaksin seda pilti Lindale näidata. Tead, mis ta ütles? Et kui me jõuame siia kella kuueks, oleksime järjekorras esimesed.”
„Ma ju ütlesin sulle, mees. Toddster ei valeta.” Toddster parkis auto ära. Subaru mootor seisatus peeretades ja kähisedes. „Hommikuvalgeks on siin umbes paar tuhat inimest. Televisioon samuti. Kõik kanalid. City at Six, Morning Report, MetroScan. Meid võidakse intervjueerida.”
„Mina rahuldun töökohaga.”
Ühes asjas oli Lindal olnud õigus – oli rõske. Õhus oli tunda järve hõngu: seda nõrka roiskveearoomi. Ja oli nii külm, et ta oleks peaaegu näinud oma hingeõhku. Üles olid seatud postid kollase lindiga LÄBIKÄIK KEELATUD, voltides tööotsijate rivi edasi-tagasi nagu inimakordioni. Tom ja Todd võtsid koha sisse viimaste postide juures. Kohe nende järele asusid platsi järgmised, peamiselt mehed, mõned rasketes töömeeste fliiskuubedes, mõned Härra Ärimehe mantlites ja Härra Ärimehe soengutega, mis olid hakanud kaotama oma teravalt lõigatud ranti. Tom arvas, et järjekord ulatub koidikuks parkimisplatsi teise otsa välja, ja see oleks ikkagi veel vähemalt neli tundi enne uste avamist.
Talle jäi silma üks naine, kelle kõhul rippus väike laps. Nood olid paari siksaki jagu kaugemal. Tom mõtles, kui meeleheitel pidi olema, et tulla siia keset külma ja niisket ööd nagu see naine koos lapsega. Beebi oli Papoose’i kõhukotis. Naine rääkis ühe suurt kasvu mehega, kelle õlal rippus magamiskott, ja imik vaatas kord ühele, kord teisele otsa nagu maailma kõike väiksem tennisefänn. Päris koomiline.
„Tahad väikest soojendust, Tommy?” Todd oli võtnud kotist pindise Belli ja sirutas seda tema poole.
Tom oleks peaaegu keeldunud, mõeldes Linda viimastele sõnadele – Et te napsilõhnadega koju ei tule, härra –, ja võttis siis pudeli vastu. Oli külm ja üks klõmakas ei teeks paha. Ta tundis, kuidas viski alla voolas, tehes kõri ja kõhu kuumaks.
Loputa suud, enne kui sa mõne tööandja boksi sisse astud, tuletas ta endale meelde. Tüüpe, kes haisevad viski järele, ei palka mitte keegi.
Kui Todd pakkus talle teist lonksu – see oli kella kahe paiku –, Tom keeldus. Aga kui sõber pakkus uuesti kella kolme ajal, võttis Tom pudeli vastu. Kontrollides, palju veel jooki järel on, näis talle, et Toddster oli end külma vastu üsna mõnuga kindlustanud.
Olgu, mida kuradit, mõtles Tom, ja võttis palju rohkem kui lihtsalt lonksukese. See oli terve punnsuutäis.
„Tubli poiss,” ütles Todd, keel vaevumärgatavalt pehme. „Är’ karda kiusatusele järel’ anda.”
Tööotsijaid saabus aina juurde, nende autod ilmusid nähtavale alt Marlborough Streetilt läbi tiheneva udu. Järjekord ulatus nüüd kaugele, postidest edasi ega moodustanud enam siksakki. Tom oli arvanud, et mõistab maad hiljuti tabanud majanduslike raskuste olemust – kas polnud ta isegi töökoha kaotanud, väga hea töökoha –, aga sedamööda, kuidas autosid üha juurde tuli ja järjekord aina pikemaks venis (ta ei näinud enam, kus see lõppes), hakkas ta silme ette kerkima uus ja hirmutav väljavaade. Võib-olla ei olnud raskused õige sõna. Võib-olla oli õige sõna katastroof.
Temast paremal, pimeda hoone juurde viiva postide ja lindi labürindis hakkas laps nutma. Tom vaatas ringi ja nägi, kuidas magamiskotiga mees hoidis külgedelt naise kõhukotti, nii et noor ema (jumal, mõtles Tom, tundub, et ta pole veel kahekümnenegi) sai lapse välja tõmmata.
„Mis krradi värk see on?” küsis Todd, keel juba täiesti pehme.
„Üks laps,” ütles Tom. „Lapsega naine. Lapsega tüdruk.”
Todd vaatas. „Issanda vits,” ütles ta. „Mina nimetaksin täitsa vastut… vastut… tead küll, tundetuks.”
„Oled sa purjus?” Todd ei meeldinud Lindale, naine ei näinud tema paremat poolt ja sel hetkel polnud Tom kindel, et ka tema seda näeb.
„Õig’ pishut. Kui uksed lahti tehakse, olen korras. Mul siin pastille ka kaasas.”
Tom kaalus, kas küsida Toddsterilt, kas tol on äkki ka Visine’i2 kaasas – tema silmad tundusid üsna punased –, ja otsustas siis, et ei taha seda vaidlust sel hetkel pidama hakata. Ta pööras tähelepanu tagasi sinna, kus oli seisnud nutva imikuga naine. Algul ta arvas, et nad on ära läinud. Siis vaatas ta allapoole ja nägi, kuidas naine libistab end turske mehe magamiskotti, hoides last rinnal. Turske mees hoidis naisele kotisuud lahti. Laps – olgu siis poiss või tüdruk – kisas endiselt täiest kõrist.
„Kas te ei saaks sellel lapsel suud kinni panna?” hõikas üks mees.
„Keegi peaks sotsiaalametisse helistama,” lisas üks naine.
Tom mõtles Tinale selles vanuses, kujutas teda ette selles külmas ja uduses koidueelses hommikus ning hoidis end tagasi, et mitte käratada mehele ja naisele, et nad suu kinni paneksid… või veel parem, olla mingil moel abiks. Lõppude lõpuks olid nad kõik selles
Visine – teatavad silmatilgad. – Tlk