Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6. Karl Laane
puudub. Kõige raskem on teadmatus omaste pärast. On’s nad veel oma endises asukohas, on asunud kuhugi teele ja sattunud hätta, või on tundmata tee kandnud neid hoopis kaugele.
26.9.44 – Täna öösel nägin nägemuslikku und. – Pidin minema nagu oma naiseisa38 juurde, kes pidi lõikama mul juust. Astusin ruumi, kus naiseisa lamas voodis ja tema kõrval oli väikene Lauri, otsmik marliga seotud, nägu valge. Ja laps sirutas oma käed mulle vastu ning hüüdis rõõmuga: «Isa, ometi tulid sa viimaks oma väikest s-ta-vankat vaatama!» Siis aga ärkasin ja mul oli nutt kurgus. – Kas tõesti on juhtunud midagi hirmsat?! Peatselt aga oli äratamine.
Täna käisin Benešaus. Tulime tagasi läbi vihma, kompsud käes. Ligunesime. Mõne kilomeetri saime ka veoautol sõita. Olin väsinud ja märg, kuna ka eelmise päeva marssimine oli oma mõju avaldanud.
Tagasi jõudes anti käsk koos mõne teisega kaaslastest minna väljakäigukohta puhastama. Põhjus: ühel hommikul olin pisut aega pärast äratamist viibinud veel voodis. Kord varem oli inspektsiooni ülem meile rääkinud, et meid kui ohvitsere selliseks tööks sundida ei saa. Tuletasime seda meelde. Saime sõimata. Niikaugel on siis eesti ohvitseride auga saksa sõjaväes.
Homme hommikul vara, kell 3 tuleb asuda uuele matkale, üle 20 kilomeetri kaugusele, jälle mingi asutusega tutvuma.
On sügis.
On teadmatus omaste ja kodumaa saatuse suhtes.
On teadmatus ka enda tuleviku suhtes. Teadmatus süveneb isegi veelgi: üleeile korjati meilt ära kõik raadiovastuvõtjad. Meenub samalaadne toiming bolševike poolt üle 3 aasta eest Eestis. Meilt võeti ära ka relvad; anti küll juurde tulnud noorematele.
Meestel pole huvi muuks, kui et tuleks vaid rahu.
27.09.44 – On pöördunud täielikult sügisele. Sellega üheaegselt on tulnud sügis ka olukordadesse ja meeleoludesse… Oleks nagu keegi surnu sulle väga lähedal. Aga siiski just sellest on see tunne, et pikk vahemaa, mis seni lahutas lähimaist inimesist, on muutunud järsku nii kohutavalt suureks ja ületamatuks, et ei tea enam midagi omastest, kes Eesti järsu vallutamisega Nõukogude poolt on jäänud hoopis teadmatusse. Ikka rohkem kerkib esile hirmus küsimus: on’s nad jäänud sinna või asusid siiski kuhugi liikuma, viimsel hetkel? On’s nad veel elus? Ja, mis saab edasi?
Täna tuli tagasi Leidale Lehtse, siit 20. aug adresseeritud kiri märkusega: Keine Postverbindung.39 Tähendab suur osa mu viimasel ajal saadetud kirjadest jääb tal saamata ja ka tema kirju pole pärast 2. sept siia jõudnud. (Niisiis, mina olen saanud temalt hilisemaid kirju. Ka naudin veel tema saadetud võid. Nii kahju, et isegi seda, mis olen püüdnud hoida Leidale ja oma pojule siin, ei saa kuidagi neile edasi anda. Need jääksid kui väärisasjad minu juurde ega raatsiks neist lahkuda, ära anda neid ka siis, kui kord tuleb vaeva näha oma pampude edasi toimetamisega.)
Millegi pärast meenub mulle ikka meie väikene Laurikene oma elurõõmuga ja lapseliku terasusega.
Praegu on kanda vaid leina südames: kõige pärast – oma naise ja lapse, ema ja teiste omaste pärast, kes nüüd viibivad kõik teadmatuses, ja oma palju kannatanud kodumaa pärast… – Kas kunagi saab neid veel näha ja millistes oludes? Jumal vaid kaitsku neid ja hoidku, mõistku ise õigust, vähemalt elamisekski, neile, kes on süütud!
Mis aga saab meistki siin? Praegu elame teadmatuses. Teateid välismaailma sündmusist saame napilt vaid saksa ajalehekese kaudu. Raadiot pole ruumis enam häälitsemas ega silmi lahti hoidmas.
Milleks kasutatakse meid? Eksamid on läbi. Nüüd peaks peatselt ju algama kodumaale sõit. Seda ei saa enam juhtuda. Arvatakse mitmeti. On isegi arvamisi, nagu võidaks meid kasutada vaid tööjõududena.
Rohkem paistab siiski tõenäolisena, et meid tahetakse rakendada ikkagi kuskil rindel. Aga kuidas. Igatahes sõdimiseks näib enamusel meestest puuduvat tahe. Aga siiski, eile õhtul hilja kutsutud ülemuse ette need junkrud, kes siin (Neveklaus) olid varem, ja nõutud, et nad ikkagi alla kirjutaksid sooviavalduse- ja kohustuslehele SS-i astumise suhtes. Näib, et millekski peetakse seda tarvilikuks. Mitmedki olid pealekäimisele järele andnud, kuid mõnikümmend oli sellest siiski ka sel korral keeldunud. Minult seda küll veel küsitud pole. Mõneti on huvitavgi, kuidas areneb meie edaspidine kohtlemine. Kuid kõige selle juures on kõik see väga tume, perspektiivitu. – Kuhu? Kuidas? Miks? Millega see kõik ometi kord lõpeb? Kas ja millal saame jälle kord tagasi oma loomuliku elu, oma kodud ja kodumaa ning õiguse elada normaalse inimesena ja töötada?
Täna oli pikem matk, üle 20 km kaugusele Gradeškosse, Moldau40 ilusasse orgu. (Loodus oli seal tõesti väga ilus, kusjuures kõrged Moldau kaljused kaldamäed on praegu pidulikult ehitud sügisvärviliste puudega.) Meie külastasime pioneeride kooli. Oli mõnda, mis illustreeris sel alal õpitut, kuid üldiselt, arvavad mehed, oli õppida uut siiski vähe.
Selle päevaga ühenduses üks väike seik minu toakaaslaste suhtes, millest, nagu mitmetest teistest tähelepanekutest, teeksin järelduse, et erakordsed sõjameheolud mitte ainult ei või lähendada kõrvuti olevaid inimesi, vaid siin isegi koorub tihti üsna alasti välja inimeste egoism, hoolimatus ja isegi häbematus. Oli see nimelt selles, et mul kui vanemal oli määratud õigus sõita jalgrattal (neid ei jatkunud kõigile). Eile õhtul, kui tulin mulle määratud, mind solvanud väljakäigutühjendamise töölt, seletas üks toakaaslasi (minust 4 a noorem), et meil tulevat kahekesi kasutada üht jalgratast. (Tegelikult anti igale asjaosalisele üksinda ratas kasutada ja K. ei oleks pidanud nooremana selleks õigustatud olema.) Olles mulle määratud halvustavast tööst solvunud, ütlesin meelepahas, et ma parem juba lähen jalgsi. Ja nõnda tegingi: tõusin teiste jalameestega kell 2 öösel (rattamehed magasid kella 5-ni) ja sooritasin matka sihtkohta. Vahepeal aga tuli saapatald alt ära, mida ka K. nägi. Teatasin talle, et kavatsen siiski mulle antud õigust kasutada ja rattaga tagasi sõita. (Otsustasin seda eriti seetõttu, et ma ei näinud olevat mõtet nii ohvrimeelne olla inimese vastu, kes isegi poole sõnaga oma kaasatundmist ega ka tänu ei avaldanud.) Ja, nagu võis arvata, ta keeldus mulle ratta andmisest tagasisõiduks. Palusin selleks luba ülemuselt, kuna saapa olukorra tõttu oleks mul olnud raske jala käia. Sealtpoolt siis tuldigi vastu. …Näib, et mehi pole igas mehes.
Ja paljudele on hoopis tänamatu mingil määral vastu tulla. Sellele järgneb tihti arusaamatusi. Elu õpetab, eriti säärane ebanormaalne elu, nagu on kodust lahti rebitud sõduritel, hoolimatust teiste vastu. Peenetundelisus, abivalmidus ja muu säärane pole paljudele üldse omane säärastel aegadel ja oludes. Seepärast – peab mõõtma sääraste suhtes samaga. Siis peetakse ka sinust lugu.
Olgu selle vahepalaga, kuidas ka ei ole, see on muide vaid üks tänasel päeval enesetunnet solvanud vahepala. Kuid selle tegelik väärtus pole ju suur, olgu see vaid üks näide, mis minu arust on mõneti siiski iseloomustav.
Selle kõrval aga, mis on toonud olukord kodumaal, teadmatus koduste suhtes, on see vaid pisiasi. Pole ime, et säärases olukorras inimesed muutuvad ka närvilisemaks ja okkalisemaks… Ajaveski aga jahvatab. Ehk on tal tulevikus varuks siiski veel midagi mõistlikumatki!
1.10.44 – Juba 1. oktoober. On siiski sügiseselt ilus, päikesepaistene päev. Kuid see päikesepaiste ja värvikaiks muutuvad puud teevad siiski kurvaks, nukraks meele. – Suvi on sedapuhku läinud. Ja koos temaga otsekui viimsed lootusedki, milliseid ikka veel oli: pääseda, ükskõik millises olukorras, jälle kord kodumaale, näha omakseid ning võtta osa nende edaspidise saatuse kujunemisest. Nüüd on, juba üle nädala eest, selleks järsk otsus langenud, kuigi selle sisu seisab ikka veel raske ja läbipaistmatu katte all. Ning see teadmatus rõhubki ja muutub veelgi painajalikumaks, mida enam möödub aega ja kaugemaks saab ajavahemik selle aja vahel, mil veel tuli teateid sealt. Ka siit saadetud kirju tuleb tagasi ainult üksikuid. Nii tuli täna tagasi vend Jaanile41 6. aug saadetud postkaart märkusega: Kein Postverkehr.42 Ent nüüd, vähem kui 2 kuud
Gustav Truumann.
Vltava (saksa Moldau) on jõgi Kesk-Euroopas, mis voolab läbi Tšehhimaa.
Jaan Laane.