Ütlemata sõnad. Heli Künnapas
kui pärast ajalugu mööda koridori järgmisse klassi suundume.
„Sa ehmatasid mind!” tõstab Katrin käe rinnale.
Mina lihtsalt ehmatasin, kuid ei öelnud midagi. Ma pole kunagi kiire reageerija olnud. Eriti kui on vaja kellelegi midagi öelda. See on veel üks põhjus suurte masside ja võõraste inimeste vältimiseks.
„Vabandust, see polnud mul plaanis. Aga tulge laagrisse,” kordab Martin oma sõnu ja vaatab meile korda mööda otsa. Oma rohelise kapuutsiga pusa, teksade ja heledate tossudega ei erine ta kuidagi viimaste klasside poistest. Martin on ülikooli alles hiljuti lõpetanud, nii et viimase klassi poistega on tal ilmselt vanusevahet ka kõige rohkem umbes neli või viis aastat. Eelmisel aastal töötas ta osalise tööajaga meie koolis, ise samal ajal ülikoolis õppides. Sel aastal juhitakse meie huve aga täiskohaga ja näeme Martinit iga päev koolis ringi sagimas. Juba eelmisel aastal hakkas ta näiteringi tegema. Me mõlemad Katriniga hakkasime seal kohe käima ja nii tunnebki Martin meid tegelikult päris hästi.
„Mis laagrisse?” saan lõpuks sõnad suust välja.
„Omakultuuri laagrisse,” tõmbab Martin käega õhku kujutletava pealkirja.
„Ja see tähendab, et… ?” küsin.
„Ah, igasuguseid asju seoses meie kultuuriga. Noored üle Eesti on koos. Võrreldakse, kuidas üks ja sama traditsioon eri kohtades võib olla muutunud ja millised on meie kultuuri seosed naaberriikidega… Te käite näiteringis, laulukooris ja loete raamatuid – see on piisav ettevalmistus selliseks laagriks. Ma usun, et te olete nii intelligentsed tüdrukud küll, et teil seal igav ei hakka. Homme hommikul peale esimest tundi sõidame ära.”
„Ja kui me nii sobilikud oleme, siis miks me sellest alles viimasel minutil kuuleme,” norib Katrin edasi. „Miks sa sellest eile proovis ei rääkinud?”
„No… kaks tüdrukut jäid haigeks ja mul pole nii kiiresti kedagi teist asemele panna. Kooliaasta on alles alanud ja ma ei tunne uusi õpilasi veel peaaegu üldse. Vanadest on aga paljud ära läinud.”
„Aa, me oleme nagu mingi aseaine siis? Viimane variant, kui kedagi teist pole võtta,” teeb Katrin teeseldult solvunud nägu ja paneb käed jonnivalt rinnale risti.
„Ah, ärge hakake pihta! Te olete lihtsalt toredad. Teiega läheks luurele küll… või noh – laagrisse,” selgitab Martin naerdes. „Sellepärast ma teid kaasa kutsungi. Algselt oli igal klassijuhatajal võimalik välja pakkuda oma klassi tegusamad ja tublimad õpilased ja nende seast siis ühiselt valiti, et kes võiks osaleda. Mul pole aega uuesti kõigi õpetajatega läbi rääkida ning uurida, et kes ikka oleks väärt sinna laagrisse tulema ja nii edasi. Pole vaja teie klassijuhatajalt kuulda, et teie sobite, kui ma võin seda ka ise kinnitada. Vot nii pädev ja hea inimestetundja olen küll! Seda ma mõtlesin.”
Huvijuht vaatab meile võidukalt naeratades otsa, nagu mõistaks isegi, et keerutas ennast olukorrast päris ilusti ja usutavalt välja. Ma olen alati imetlenud inimesi, kes seda teha suudavad.
„No selge-selge,” vastan leebunud häälel. „Vabandasid ennast välja.”
„Ja koolist saame ilma probleemideta ära?” küsib Katrin kavalalt.„Otseloomulikult,”vastabMartin.
Vaatame Katriniga teineteisele otsa ning noogutame kordamööda vaevumärgatavalt.
„Selge, homme peale esimest tundi olge oma kodinatega siis koolimaja ees!” lõpetab Martin konkreetselt ning lahkub sama äkitselt, kui oli saabunud.
Me ei jõua salapärase laagri kohta veel midagi välja mõtlema hakata, kui heliseb kell ja peame kiirelt kaks korrust kõrgemale õigesse klassi jooksma.
Järgmisel hommikul kokkulepitud ajal bussi eesosas seistes näen, et pooled pingid on juba istujatega täidetud. Tunnen, et kõhus hakkab keerama, nagu vaataksid nad kõik mind, justkui oleksin võõrkehana teiste territooriumile trüginud. Kõigi silmad oleksid justkui minule pööratud, pilgud tulitavad mu keha ja kuuldamatud hääled nagu küsiksid, mida mina siin teen. Tahan vaid kiiresti istuma saada.
Katrin näeb bussi keskosas Alice’it ja Dagmarit 10.b klassist, kellega koos näiteringis käime ning sikutab mind käisest nende poole. Nende ees on vaba pink. Oh, kuidas ma tahaks lihtsalt maha istuda ja mitte enam tunda endal kõigi pilke.
Ohkan kergendatult, kui tunnen seljatuge oma selja vastas. Surun käed sülle kokku, et need enam ei väriseks. Katrin lobiseb juba millestki Alice’i ja Dagmariga, kuid mina vaatan hoopis aknast välja ega pane nende juttu tähele. Jah, näiteringis tuleb samuti avalikult esineda. Aga see on hoopis midagi muud – siis esitan ma kellegi teise sõnu, olen keegi teine. Ma saan täpselt selgeks õppida, mida pean tegema ja ütlema ning mida teevad teised minu ümber. Seal ei tule ette ootamatusi. Näideldes ei pea ma midagi kohapeal välja mõtlema. Kui ka mõnikord läheb endal või teistel midagi valesti, siis tuleb improviseerida tegelase mõtetest tulenevalt. Nii et ka sel juhul ei pea ma reageerima enda tunnetest lähtuvalt ega oma sisemust võõrastele reetma. Seega saan näitlemise ja esinemisega väga hästi hakkama. Nii ei teagi tegelikult vist keegi, kui väga ma avalikult reageerimist vajavasse olukorda sattumist kardan – seda, kui ma pean avalikult midagi tegema või ütlema iseenda eest.Enne kui buss liikuma hakkab, kostub üle bussi vali nõudmine: „Võta nüüd pill välja!”
Mõne hetke pärast laulavad kõik Joeli mängitud lugusid kaasa. Ma olin nii ametis istekoha leidmisega, et ei pannud tegelikult üldse tähele, kes veel laagrisse sõidavad. Nüüd on siis selge, et Joel on üks nendest.
„Nujah, nüüd saame veel terve nädalavahetuse kolmapäeval alanud etendust jälgida,” sosistab Katrin mulle kõrva, justkui oleks mu mõtteid lugenud.
„Kas nad eile siis üldse ei kakelnud?” uurin sõbrannalt veidi provotseerivalt.
„Joeli polnud eile koolis,” vastab Katrin minu pilkavat tooni ignoreerides.
„Uskumatu! Sul tõesti ongi kõik ta tegemised arvel?” kergitan naeratades kulme.
„Ta postitas Facebookis juba hommikul Tallinnas tehtud pilte ja Adelina oli terve päev vaid oma tibide kambaga, nii et polnud raske tähele panna,” selgitab Katrin vabandavalt naeratades ning hakkab oma leekivpunaseid juukseid hobusesabasse sättima. Sõbranna eilsele ülestunnistusele mõeldes usun, et ega ta tegelikult polegi väga õnnetu, et saab paar päeva oma ihaldusobjektile lähemal veeta.
Paaritunnine bussisõit läheb muusika saatel päris kiiresti. Varsti avaneb meie ees turismikeskuse piklik hoone. Taamal paistab järv, maja ümbritseb männimets, mille all on väiksemad majakesed. Nii kui uksed avanevad, kihutab bussi tagumise otsa kamp kiirelt välja ja liigub reipal sammul esimese majakese poole. Joeli kõrval marsib Simon, kes ka bändis mängib. Nende järel sibab teistest peajagu lühem Neemo, kes peab sõpradega tempo hoidmiseks ilmselgelt veidi rohkem vaeva nägema. Neemo käe kõrval on üks blondiin tüdruk ning tema järel kõnnib veel mitu vanemate klasside tüdrukut ja poissi, keda ma kõiki ei tunnegi. Viimased kaks blondiini on oma kõrgetel kontsadel muru peal kihutamisega veidi hädas, aga nad ise ei tee sellest välja ja tõttavad vapralt eesmärgi suunas. Simon ja Neemo käisid sõidu ajal korduvalt kordamööda bussi eesosas ja küsisid varem peatust, kuid Martin seisis kindlalt bussijuhi kõrval ja ütles, et muidu ei jõua me õigeks ajaks kohale. Poisid kinnitasid, et muidu nad surevad, kuid Martin jäi endale kindlaks, et kõik peavad oma vähki veidi hiljem toitma.
Seisame Katrini, Alice’i ja Dagmariga neljakesi bussi kõrval ja ootame, kuni kõik välja jõuavad.
„Häh, normaalne, ei suuda nüüd mõnda aega ka ilma suitsuta olla,” nähvab Alice lahkuvat kampa pilguga saates ning lükkab kõrvale oma lühikesi tumedaid juukseid, mida kerge tuul ulakalt sasib.
„No sul on ju Joeli käimised kõik arvel,” nügib haldjalik blondide õlgadeni lokkis juustega Dagmar Alice’it norivalt küünarnukiga. Dagmar on modellilikult pikk ja sale tüdruk. Nii nagu Katringi. Alice on aga minustki lühem, nii et endast poole pea jagu pikema sõbrannaga vaieldes ja tumedate silmadega lendlevate poisipeaks lõigatud juuste vahelt välja piiludes jätab ta pisikese kurja härjapõlvlase mulje.
„Ja-jah,