Sinine mägi. Eva Koff
hea, Hillar, me just saime omadega sinnamaale, et saame peale hakata. Hillar on minu hea kolleeg, kaaspatoloog, käesoleval hetkel küll veel patoloog-aspirant. Nii. Täna on meil siis tegemist formaliinis seisnud laipadega, mitte värskete laipadega. Midagi musta ega hirmsat siin ei ole. Basseini keegi ei kuku, sest basseini ei ole, laibad on kenasti laua peal. Jaotage endid kahte rühma, mu kolleeg võtab esimese rühmaga selle vanaproua ja mina võtan teisega selle härrasmehe. Muide, siiamaani identifitseerimata kodanik, tänavalt leitud ja praktikasse rakendatud. Nõnda, mahume kenasti kahe laua ümber ära. Täna ainult vaatame, teete hoolega märkmeid, jätate meelde, järgmisel korral saate väiksemas rühmas juba iseseisva ülesande, homme-ülehomme on teil ka värske laiba lahanguvaatlus, ja nädala pärast tulete juba kips-kõps siia tagasi ja prepareerite mul siin kes mida. Mida? Küll see selgub. Ärge rutake ajast ette. Pidage meeles: ei ole tähtsusetuid organeid. Nagu ma ennist ütlesin, igal masinaosal on oma spetsiifiline funktsioon. Mitte üks masin siin ilmas ei saa funktsioneerida ilma, et kõik tema osad töötaksid laitmatult. Helgemad pead saavad aru. Teil oli küsimus, Saar? Ei olnud? Ma vaatasin, et te nagu nõkutasite peaga. Seiske sirge seljaga, vabastage oma diafragma, siis tuleb kõik muu ka riburadapidi. Küsimusi? Ei ole. Tähendab, kõik on selge nagu seebivesi, Saar, on mul õigus? Väga hea. Võimeline õppima ja arenema, inimese omadus, mäletate, Saar? Enne siin keegi teie kaastudengitest märkis ära: võimeline õppima ja arenema. Muidugi juhul, kui meie cerebrum teeb oma tööd nagu kord ja kohus. Ainult sel juhul. Meie masina peamootor peab olema töökorras! Mees peab oma cerebrum’it õlitama, muidu on mehega kööga. Väga lihtne. Helgemad pead saavad aru.
See tuba asub kahe maailma vahel. Maailmad ei puutu kokku, ei saa otse ühest teise astuda, maailmade vahel on hägune ala, eikellegimaa, vähemalt kümne sentimeetri jagu hämu ja risu, kramplikku kinnihoidmist ja vetruvat lootust tagasi pääseda, mitte edasi minna, mitte maha jätta, mitte muutuda ja uueks saada, otsustavat sammu astuda, tundmatusse viskuda. Sahtlinurgas on paberite all korteriomaniku poja algkooliaegne punane viisnurk, valges südamikus kuldne lokkispäine poisipea, teise sahtlinurka on surutud neoonroheline randmele tõmmatav froteest higipael. See tuba asub kahe maailma vahel, kaheksandal korrusel, raudvundamendi ja valgete pilvede, lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Ruum on justkui välja venitatud, piklik, pooltühi, aga minimalistlikku Skandinaaviat veel ei meenuta. See tuba asub kahe maailma vahel, just selles kümnesentimeetrises ähmases tühimikus, irreaalse, tühjusest kõmiseva sotsialismi ja reaalse, ihusse tungiva kapitalismi vahel, aga sel hetkel ei tea seda keegi, keegi ei oskaks tuba õigesse ajastusse paigutada. Siin on diivan, hõbedane Sanyo duubelmakk, heleda polüesterkattega kirjutuslaud, taburet, vaip, keset vaipa suur spordikott. Kõik. Laes põleb täisvõimsusel robustne kuue pirniga lamp, pruun puiduimitatsioonkattega seinakell näitab neli, lambi valgusvihkudes hõljub helehall tolm, mis meenutab kuuekümnendaid ja sisaldab sellest ka reaalseid osakesi, mida võib leida pruunist diivanikangast. Kardinavahest paistab öötaevas, malmradiaator akna all on leige. Lauanurgal vihikukuhja otsas lebab poolviltu raamat, mille mustvalgel kaanefotol istub pildistaja poole seljaga ratastoolis mees ja vaatab aknast välja. Vana mees tahab koju, pealkirja tähed on punased, raamatu kaanenurgad hoiavad ülespoole nagu hiirekõrvad. Laua teisel äärel on klaaspurk harilike pliiatsite, pastakate ja kääridega, tsaariaegne lilleline kohvitass kokku kägardatud Snickersi šokolaadi paberiga ja mõned vakstust kaantega paksud kaustikud. Üks kaustik on keskelt lahti, täis on kirjutatud kõik ruuduread, ülevalt alla: oskab käsitleda terviklikult inimese organismi, selle osade ehitust seoses funktsiooni ja arenguga, teab inimese loote varajast arengut, teab elundite kuju, struktuuri ja paiknemist elundsüsteemide kaupa, oskab arvestada organismi funktsionaalsete ja ealiste muutustega ning sooliste iseärasustega, valdab eestija ladinakeelset anatoomianomenklatuuri, orienteerub naturaalsetel preparaatidel. See tuba asub kahe maailma vahel, Une ja Ilmsi, tervete ja haigete, võimatu ja võimaliku maailma vahel. Seina ääres diivanil magab tüdruk, ilma tekita, põlved lõua alla kronksu tõmmatud, põlvede vahel hallikaaneline kaustik. Laelambi kuus korda sada vatti annavad öös väljavalgustatud võtteplatsi efekti. Õhk on väga hele, isegi helendav, nagu püüaks keegi toast moodsa koopiamasinaga valguskoopiat teha. Läbi tüdruku riiete, juuste, oimukohtadel nahapinnale tõusnud helesiniste veresoonte, naha ja roiete eristub eredas valguses selgelt inimese süda, umbes rusikasuurune lihas. Seinakella sekundiosuti libiseb edasi, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, seitsekümmend kaks korda minutis tõmbub tüdruku süda kokku, ja lõtvub, samuti seitsekümmend kaks korda minutis, osuti jõuab vertikaali ja hakkab siis taas langema, nagu oleks ta pärast kahtkümmend kaht rasket tööaastat väsinud ega jaksaks end tasakaalus hoida, ta vinnab end üles tagasi, jälle seitsekümmend kaks, veel üks ring, seitsekümmend, ring, seitsekümmend üks, süda pumpab, uus annus verd läheb liikuma, pump paiskab vere soontesse, kätesse, jalgadesse, sõrmeotstesse, pähe, kahe maailma vaheline tuba on helevalge, tüdruku keha on läbipaistev, kõige kaugemate soppideni välja, lõpuni välja, aga see pole lõpp, seal on veel midagi, kõige muu taga paistab kitsas uks, see läheb lahti ja sa astud üle läve, ukse taga on uus tuba, pimedusse suubuv hämar ruum, laes ja seintel lainetavad pikad varjud, võib-olla on need puud, tuul kõigutab vanade kraaviäärsete pajude oksi vanaema lapsepõlvekodu juures, millel pole enam katust, või on need hiigelkased, mis sahisevad suvises loojangukumas ujuval niidul, kus tüdruk pole kunagi käinud ja mille taga algab nõmm, kuhu vanaema lapsena nii sageli peitu jooksis. Ei, need pole puud, need on inimesed, vanaema ja vanatädi ja vanavanatädi, nende mälestuseks saanud kehad keerduvad nagu iidsed tüved, mis on kasvanud veski elumaja väikese saalitoa sissevajunud põrandast läbi ja tungivad vaba taeva poole. See on väga vana maailm, selles maailmas pole enam elavaid, selleks on siin liiga hämar, kottpime, kuni toaseintel löövad helendama virvendavad ristkülikud, kohvimasin, kohvilõhn, brändi, noore naise edvistav naer, toanurgas hingeldab keegi, kõigile helendavaile ristkülikuile ilmub üks ja sama läikivas särgis mees, heidab rinnalt seljale oma pikad juuksed ja tema erkroosade huulte vahelt imbub kõlaritesse magus hääl, I wanna share my dreams, wanna share with you, on the wings of love like dreamers do, sajandialguse kuivanud puud ja esivanemate maailm on kadunud, see ei ole enam mets, see on videobaar, kaheksakümnendatel leiutatud ja üheksakümnendatel ümber ehitatud hämar urgas, mille igal seinal sähvib värvitelekas ja kuhu ei saa sisse, kus ei ole kohti, ja mis siis sellest, et kümned ja kümned on jõudnud enne sind ja saanud sisse, mida sa lootsid, on reede ometi, ära unusta, reede, nii et ei, kitsa rauduksega videobaaris ei ole täna õhtul mitte ainumatki vaba kohta, mis siis, et ka sina, tavaline tüdruk, tahad sisse ja mõtled, mis oleks, kui avaneks hall rauduks ja su ette ilmuks kuldne kandik, ja sa sirutaksid käe ja võtaksid süütu naeratusega vastu pokaali šampust Vana Tallinnaga, pruunikas kihin kõditaks su huuli, jah, vaid see üks pokaal, rohkem pole vajagi, kui, siis vaid pisikest istumiskohta madalal kunstnahast tumbal videost kaugel eemal, su oma poisi kõrval, kahekesi, lõpuks ometi temaga kahekesi, päris baari nurgas, kuhu siiski paistab selgesti kätte ekraanil sillerdav helesinine meri, kuldselt kumav liiv ja kirglikust tantsust hingeldavad välismaa tüdrukud, kelle soe ja sile ihu paneb unistama kõige ilusamast, kõige magusamast tulevikust, mida päikese asemel valgustab uhiuus diskokera, peeglikildudest pall, särapall, mis pimestab, ei anna küll sooja, aga lubab imetlejail kogu naha ja karvadega tunda, et nad on välja valitud, et nad kuuluvad tagasipöördumatult sellesse verinoorde Uude Ilma, mis tuleb pärast hämu, millest pikki aastaid sai vaid unistatud ja mis on nüüd käes, vaid mõne sentimeetri, millimeetri kaugusel, uskuge või mitte: juba on poeletid kaetud lõhnavate apelsinidega, juba sulab pehme seep su nahal nagu läbipaistvaks küpsenud banaan su soojas suus, juba valatakse helesinisest plekkpurgist su klaasi kihisevat longerot, mis tõuseb kiiskavvalge rannahotelli päikeseterrassil sinu peakesse kiirelt, kergelt ja rõõmsalt ning lubab sul siin maises elus kätte saada kõik. Sind on vastu võetud, võimeliseks tunnistatud, sinu vigu pole märgatud, sul ei olegi vigu, sa oled sile ja puhas. Puhas, puhasss, viimane täht susiseb, särapall jookseb vihinal tühjaks ja tüdruk liigub REM-une faasist sügava une faasi. Annelinna kaheksanda korruse korteris on öö, lihtne öö, kraavi ääres ei kasva enam puid, pole pajusid ega kaski, esivanemate varje, veskit, helendavad nelinurgad hämara toa seintel on kustunud, poiss kadunud, diskopäike loojunud, selle asemel on tume auk, tavaline ja tuttav mittemiski, lihtne nagu tüdruku jänesekasukate, rahvariidevööde ja viltidega vooderdatud lapsepõlv, soe ja natuke kare, ilma ühegi ekraanita, terava peeglikilluta,