Unenäod. Reis meie sisemaailma. Stefan Klein

      Sissejuhatus

      Kas teil on meeles? Võib-olla hõljusite selle tänava kohal, kus te lapsena mängisite. Või püüdsite meeleheitlikult jõuda rongile, kuid teid pidasid kinni üha uued vahejuhtumid. Võimalik, et kohtusite basseinis ujudes jääkaruga.

      Ei mäleta? Kahtlemata oli teil läinud ööl sellist või sellesarnast laadi elamusi. Sest te nägite und. Ja need stseenid ei olnud pelgalt põgus vahepala muidu rahulikus unes. Pigemini olite pikki tunde kangelane maailmas, mille te ise endale lõite. Sest nagu hiljuti on välja selgitatud, tähendab magamine alati ka unenägude nägemist. Ja et uni täidab umbes kolmandiku teie elust, tähendab see, et und nähes veedate rohkem aega, kui kulub mis tahes muule tegevusele.

      Paljud teie öistest rõõmudest, hirmudest ja võitlustest võivad teil olla meelest läinud. Enamikule inimestest jäävad unenäod mällu vaid vahel harva. Võib ka olla, et kuulute nende inimeste hulka, kes enda arvates peaaegu kunagi und ei näe. Kui aga ärkate sageli teadlikuna kummalistest elamustest, siis teate, kui puudulik on teie mälestus sellest. Teil õnnestub tabada kõigest paari katket oma unenägudest. Kuid te tajute, et seal oli ilmselt märksa enam – just nagu oleksite tunginud keset ööd kaugele võõrale kontinendile, millest päeval paistab ainult rannariba. See kontinent on teie hing.

      Mis need unenäod siis on? Sigmund Freud nimetas neid otseteeks teadvustamatuse juurde. Ta seletas neid kui salasoovide ja lapsepõlveelamuste väljendust. Ent sellest ajast, kui Freud avaldas oma teedrajava teose „Unenägude tõlgendamine”, on möödunud rohkem kui sajand. Tänapäeval tunneme selliseid öiste läbielamiste aspekte, millele Freud omal ajal ligi ei pääsenud. Nii et on õige aeg läheneda unenägude fenomenile uuest vaatenurgast. Käesoleva raamatuga tahan näidata, et unenäod on märksa enamat kui teadvustamata igatsuste väljendus – nad on võti, millega lahendada meie teadvuse mõistatus. Nad aitavad meil aru saada, kuidas meie aju toob esile selle, mida me tajume tegelikkusena.

      Viimastel aastatel tohutult avardunud teadmiste eest unenägude nägemise kohta võlgneme tänu esiteks uutele aju uurimise meetoditele. Need võimaldavad meil näiteks mõõta enneolematu täpsusega neuronite aktiivsust magamise ajal. Ettekujutuse, nagu võiks teie unenägusid magamise ajal lugeda otse teie ajust, heidaksite tõenäoliselt kõrvale kui teadusliku fantastika. See on aga juba tegelikkus. Sest signaalid, mida skanner võtab vastu magaja peast, reedavad, mida ta parasjagu läbi elab. Need näitavad teatavate piirangutega koguni, milliseid pilte ta näeb.

      Teiseks on teadlased aastakümneid kogunud süstemaatiliselt unenäokirjeldusi. Varem jutustati unenägusid ainult ükshaaval, nagu anekdooti. Tänapäeval on meil olemas hiiglaslikud unenägude andmepangad, võimalik on võrrelda ja analüüsida kümneid tuhandeid protokolle. Need annavad näiteks seletust selle kohta, kuidas peegelduvad unenäos päevased kogemused, elutingimused ja isiksus.

      Unenäod ei viita aga sugugi ainult minevikule. Üks kõige üllatavamaid uusi arusaamu on, et unenäod aitavad meil toime tulla tulevikuga. Sellal kui me und näeme, arenevad meie võimed, muutub meie aju. Me sõna otseses mõttes õpime unes. Meie isiksus areneb öösiti edasi. Ja seepärast ei näita unenäod meile mitte üksnes seda, kes me oleme, vaid ka seda, kes me olla võiksime.

      Unenägudega tegelemisel ja nende uurimisel on pikk ajalugu. Antiiksetest oraaklitest alates kuni Freudini välja on inimesed püüdnud leida vastust kolmele suurele küsimusele:

      Miks ma und näen?

      Mida räägivad mu unenäod minu kohta?

      Kuidas saavad unenäod mulle kasulikud olla?

      Järgnevatel lehekülgedel püüan vastata nendele küsimustele tänapäevaste teadmiste valguses. Selleks selgitan ma uut käsitust unenägemisest, mis tuleneb viimaste aastate teadmistest.

      Selle raamatu kirjutamise ajal kogesin ma, kuidas omaenda unenägude üle järele mõtlemine tegi mind olulisel määral teadlikumaks. Ka inimesed, kellega ma rääkisin regulaarselt oma ettevõtmisest, andsid teada, et mäletasid ühekorraga sagedamini ja üksikasjalikumalt, mida unes nägid.

      Niisiis ei aita unenägudega tegelemine meil mitte ainult oma läbielamisi ja teadvust paremini mõista, vaid võimaldab avastada meie olemasolu suures osas tundmatut külge. Kas poleks kahju, kui kolmandik elust läheks teist jälgi jätmata mööda?

      I MIS ON UNENÄOD

      1. Tagasipöördumine unustatud maale

      Kunagi ammu tajusid inimesed unenägusid osana tõelusest. Traditsioonilistes ühiskondades olid öised unenäopildid vähemasti niisama kõrges hinnas kui päevased sündmused. Veenvalt on seda dokumenteerinud etnoloog Gunnar Landtman, kes elas 20. sajandi algul kivaide, Paapua Uus-Guinea suurtel jõesaartel isoleerituna elava rahva juures. Kord nägi üks kivai unes, kuidas sõber tõi talle kalleid kingitusi. Pärast ärkamist otsis ta terve maja läbi, püüdes neid aardeid leida. Kui tema naine imestas, miks ta käega kobades käpuli põrandal roomab, vastas mees ärritunult: „Pea suu. Ma nägin häid asju.” Veel tänapäevalgi ei räägi paljud Paapua Uus-Guinea rahvad mitte sellest, et neil „on” unenäod. Nad ütlevad: „Ma näen unes.”

      Meie endi esivanemad mõtlesid samamoodi. Veel paar sajandit tagasi olid unenäod Euroopas päevakohane kõneaine, ja unenägude alusel loomulikult ka talitati. Briti kuninga George II kohta on kindlast allikast teada, et ta lasi ühel 1732. aasta ööl hobused ette rakendada, kui talle oli unes ilmunud tema surnud naine. Kutsar pidi isanda viima naise sarga juurde Westminster Abbey kuningate hauakambris.

      Tänapäeval tunduvad sellised lood meile absurdsed. Öösel kogetut mäletame ebamaiste, sürreaalsete piltidena – kui üldse mäletame. Kui laps tuleb hirmuunenäost ärganuna öösel vanemate magamistuppa, soovitavad nood tal kogetust mitte välja teha: „See oli kõigest uni.” Meie esivanematele tähendasid unenäod äratundmist, meie meelest on need pettekujutlused. Kui nimetame kedagi „unenägijaks”, siis on sellel kergelt halvustav kõrvalmaik.

      Me oleme unenägudest võõrandunud, ja meie kiire elutempo ei tee neile uuesti lähenemist ka sugugi lihtsamaks. Kes tunneb, et on oma päevarütmist kurnatuse piirini viidud, laseb täiesti mõistetavalt öistel kogemustel tuhmuda. Paljud kaasaegsed on koguni veendunud, et nad ei näegi üldse und. ”Meie lääne tsivilisatsioonis on sillad inimeste päevase ja öise poole vahel lõhutud,” kirjutab prantsuse antropoloog Roger Bastide. Valgustusest saati pööratavat tähelepanu eeskätt mõistusele: „Me ei väärtusta oma elu öist poolt mitte üks raas.”

      Teinekord me siiski adume, millest ilma jääme. Kõige selgemini märkame kaotust ärgates. Sellal kui meie pähe tungivad päeva esimesed helid ja maad võtavad esimesed mõtted, viibime veel otsekui mingis teises maailmas – justkui oleks meie elu korraga kahekordistunud.

      Pildid triivivad läbi teadvuse nagu udulaamad. Tihtilugu on need nii skemaatilised, et haihtuvad kohe, niipea kui püüda neid tabada. Teinekord on unenäopildid siiski nii haaravad, et neid ei ole võimalik maha raputada, ja dikteerivad kogu päeva meeleolu. Vahetevahel meenuvad teatud konkreetsed unenäod meile veel aastaid hiljem. Sellistel hetkedel tundub, nagu oleksid päevased kogemused kõigest tegelikkuse katked – ja kui rikas ning huvitav võib veel olla see elu teine osa, mida me tavaliselt tähele ei pane.

      Kas me näeme tänapäeval vähem und, kui nägid eelmised põlvkonnad? Kindlasti mitte. See, et inimesed, ja ilmselt ka loomad, unes midagi kogevad, on aju kaasasündinud funktsioon. Ja erinevalt kehast ei puhka aju kunagi. Pikka aega oldi kindlad, et täiskasvanud inimene näeb und öö jooksul kõigest umbes kaks tundi – ja seda eranditult niinimetatud REMune faasis, millest tuleb juttu neljandas peatükis. Uuemad uurimused on paljastanud, et see oletus on puhas müüt. Kõik inimesed on kõikides une faasides ikka ja jälle või koguni läbivalt teadvusel, näevad pilte, tunnevad tundeid, hauvad mõtteid, salvestavad mälestusi, harjutavad kätte toiminguid.

      Kuidas said