Unenäod. Reis meie sisemaailma. Stefan Klein

      Tõenäoliselt on 20. sajandi keskpaiga must-valged unenäod ajalooline anomaalia, sest kirjeldavad ju autorid Aristotelesest kuni Freudini värvilisi unenäopilte. Ja kui äratada tänapäeval magajad unest ning neid kohe küsitleda, räägivad nad samuti värvidest. Aastal 1951 aga väljendas juhtiv unenäouurija Calvin Hall seisukohta, et technicolor-unenäod on ebaharilikud.

      Ise sellest teadlik olemata andis Hall sellega võtmesõna mõistatuse lahendamiseks: kino on inimeste unenäomälu muutnud, selgitab Ameerika filosoof Eric Schwitzgebel. Värvilised unenäod on igal ajal olnud reegliks. Kuid sellal kui must-valged filmid esmalt kinolinal, seejärel teleriekraanil virvendasid, harjuti liikuvaid pilte nägema hallides toonides. Ja selle kogemuse kandsid filmivaatajad üle unenäostseenidele. Nii kadus värv sõjajärgse põlvkonna unenägudest: kui inimesed järgmisel hommikul järele mõtlesid, olid algselt värvilised pildid asendunud must-valgete stseenidega.

      Kes vaidleks vastu tõsiasjale, et me tajume unenägusid omamoodi kinona? Mu poeg rääkis kolme aasta vanuses, kuidas ta voodis „filme vaatab”. Schwitzgebel uuris seda küsimust ka Hiinas ja leidis kinnitust: seal leidus värvitelevisiooni ning kinosid pikka aega ainult linnades; maaelanikkonnal tuli leppida must-valge televisiooniga. Ja tõepoolest rääkisid Hiina linnaelanikud värvilistest unenägudest, maarahvas seevastu hallidest stseenidest.

      Hollywoodi ajastu halliks muutunud unenäod on veenev näide raskustest teiste inimeste öiste läbielamiste mõistmisel, ja eriti veel nende uurimisel. Ärritav on juba seegi, kuivõrd suur segadus valitseb meie endi unenägude osas. Kes hommikul meenutab must-valgeid stseene, öösel aga räägib värvidest, retušeerib tõenäoliselt oma kogemusi, ise seda aimamatagi. Ja kui sageli ärgatakse, teades täpselt, et unes on nähtud midagi huvitavat, ning tahetakse kogetut rekonstrueerida. Niipea aga, kui püütakse nähtule jälile jõuda, haihtub kõik.

      Ja aidata ei saa siin keegi. Unenäod kuuluvad meie kõige intiimsemate kogemuste hulka üleüldse. Kui suguline armastus seob meid ikkagi partneriga, oleme unenäos täiesti üksi. Keegi ei saa teada, mida me näeme, sest pildid tekivad ilma meelte osaluseta. Need on puhtalt seesmised elamused. Juba ärkvelseisundis on keerukas küsimus, mida täpselt teine inimene näeb, kuuleb või tunneb. Kuid siis leidub vähemasti pidepunkte. Kui ma näitan teile roosi, siis näete te tõenäoliselt samamoodi punast värvi nagu mina, ja tunnete valu, kui okkad teid torkavad. Unes seevastu langeb see seos välise reaalsusega ära. Igaüks näeb und omaenda maailmas.

      Seepärast hakkasid teadlased sellele fenomenile pühenduma nii hilja. Pikka aega ei olnud unenägude kohta niisama hästi kui mitte mingeid kindlaid andmeid. Tänase päevani uurib galaktikakobaraid nähtava universumi serval rohkem eksperte kui miljardite inimeste öiseid läbielamisi. Lisaks kõigele purustab see teema objektiivsusele pretendeeriva ja subjektiivsed kogemused arvesse võtmata jätva moodsa teaduse ettekujutuse endast. Unenäod on siiski per se subjektiivsed.

      Juba siis, kui hakkame und nägema, kerkib üles esimene probleem: me ei märka, mis meiega toimub. Kriitiline mõtlemine on unes nii piiratud, et me ei taju unenägusid peaaegu mitte kunagi unenägudena. Alles mälu peeglis saab selgeks, mis tegelikult juhtus – et näiteks jälitajad, kelle eest me ära jooksime, olid olemas ainult meie kujutlustes.

      Kahjuks ei ole mälu kuigi usaldusväärne tunnistaja. Mälestused mitte ainult et ei tuhmu, vaid ka muutuvad. Nii saavad värvilistest unenägudest must-valged. Sageli kuhjuvad ühetaolised kogemused, näiteks film ja unenägu. Kui kergesti ja märkamatult isegi selged võltsingud mälus kinnistuvad, näitasid Ameerika psühholoog Elizabeth Loftus ja tema kolleegid rohkete katsete käigus. Näiteks piisab sellest, kui näidata täiskasvanutele fotomontaaži, mis kujutab neid lapsena seismas kuumaõhupalli ees, ja juba arvavad pooled katseisikutest seda stseeni mäletavat ning hakkavad põhjalikult pajatama õhupallisõidust, mida ei ole kunagi toimunudki.

      Unenägude mälu ei ole millegi poolest usaldusväärsem – otse vastupidi. Päeva jooksul toimib mälu veel suhteliselt hästi. Kes voodisse heidab, võib õhtul lasta vaimusilmas endast mööduda tervel hulgal möödunud tundide tajudel ja mõtetel. Kui James Joyce kirjeldas oma eksperimentaalses romaanis „Ulysses” Leopold Bloomi seesmisi ja väliseid läbielamisi 16. juunil 1904, täitis ta nendega peaaegu tuhat lehekülge.

      Mis jääb aga öistest piltidest hommikuks alles? Enamik inimesi mäletab parimal juhul mõnda unenägu kuus. Ja kes püüab oma öiseid kogemusi kirja panna, jääb detailide külluselt „Ulyssesest” valgusaastate kaugusele. Väga vähesed olemas olevatest raportitest on pikemad kui üks lehekülg. Unenäod rändavad vaid harva pikaajalisse mälusse, sest magava aju keemiline keskkond piirab selle vastuvõtuvõimet. Kõige paremini jäävad meelde stseenid, mida nähti otse enne ärkamist. See tähendab, et suurem osa ööst libiseb meist mööda.

      Veel ühe probleemi toob kaasa mõiste „unenägu” defineerimine: unenäod on unes kogetud elamused. Harilikult on tegemist piltlike kujutlustega, kuid mitte tingimata – mõnikord võib magaja kuulda ainult mingit häält või on tal kukkumise tunne. Samuti käivad asja juurde rohkem või vähem segased mõtted, mis kummitavad magamise ajal meie peas.

      Kui jätta kõrvale „unelmate reisid”, „unelmate pulmad” ja muud õhulossid, millel ei ole magamisega midagi pistmist, siis kasutatakse sõna „ulm”3 kolmes tähenduses. Esiteks tähendab see mälestust ööst. „Unenägu” on sellekohaselt lihtsalt see, mida tagantjärele selleks peetakse. Selles tähenduses on inimesed unenägudest rääkinud juba ammustest aegadest peale – ja olnud segaduses, kui väga mälu nende läbielamisi moonutab.

      Teises tähenduses markeerib sõna „ulm” magaja praegust seesmist läbielamist. See on aga raskesti ligipääsetav, sest tavaliselt ei ole unenägija ise oma seisundist teadlik ega saa ka kõrvalised isikud välja selgitada, mida ta parajasti kogeb. Just nimelt tegelikud, moonutamata sündmused ei allu seega uurivale vaatlusele.

      Ja lõpuks peab ajus ning kehas midagi toimuma, et inimesel tekiksid unes elamused. Näiteks võib täheldada, kuidas mõnikord hakkavad silmad suletud laugude all liikuma: kerge kumerus, mille silma sarvkest ülalaule moodustab, liigub nagu pilti vaadates kord vasakule, kord paremale. Kui inimene sel hetkel ettevaatlikult üles äratada, räägib ta oma unenäost. Ja milline koeraomanik ei oleks imestanud, kui tema magav loom hakkab korraga värisema, jalad tõmblema, ja võib koguni uriseda või lõugadega napsata, justkui püüdes haarata kujuteldavat jahisaaki? Rangelt võttes me küll ei tea, mil määral on magavad koerad teadvusel; ometigi räägime sellest, et loom näeb und. Kolmandas mõttes tähendab „unenägemine” eeskätt kehalist protsessi.

      Sõnaga „ulm” tähistame järelikult kolme fenomeni: esiteks mälestust unes läbielatust, teiseks seda seesmist läbielamist ennast, ja kolmandaks sellega seotud kehalisi protsesse. Ning ainult siis, kui avastame, kuidas need kolm fenomeni on omavahel