(Mitte just) armastuslugu. Brigitta Davidjants
naerda, aga tunneb, et põsed õhetavad. Ta tunneb end Ardoga rääkides samamoodi nagu tema tantsimist vaadates – ühtaegu võlutud ja segaduses. Niisiis pomiseb Rebeka mingi vabanduse ja läheb hoopis õue.
Nüüd siirdub rahvas randa, kaasa võetakse paar šampusepudelit. Mere ääres on õhtule vaatamata palju inimesi. Kuigi aeg on hiline, on ilm ikka veel soe. Ja vesi ka.
„Lähme ujuma!” agiteerib Rebeka sünnipäevalisi. „Ei viitsi, ujukaid pole,” ühmab keegi vastu, vist sünnipäevalaps Kelly. „Lähme ikka,” nuiab Rebeka. „Lähme kas või riietega!”
„Me läheme ainult paljalt,” irdub peoseltskonnast Ardo, kes on kuidagi tema kõrvale kõndima sattunud.
„Paljaks ma ennast küll ei võta!”
„Võta ikka, pärast oled märgade riietega, lõpp ebamugav ju!” kisub Ardo juba endal pükse jalast. Rebeka raputab kangekaelselt pead. Ta mõtleb sellele, et tal on päevad, ning jookseb teksadega vette.
Ardo viskab nüüd ka kähku särgi seljast ja sumab Rebekale järele. Ta jõuab tüdrukuni, haarab tal käest ja peatab ta kinni:
„Kas sa oled alati selline?”
„Milline?” püüab Rebeka hämaras tabada mehe näojooni.
„Selline temperamentne.”
Rebeka kehitab õlgu ja jookseb tagasi kaldale, nii et vett pritsib igas suunas.
Tunni pärast on õues pime. Rebeka istub paadisillal. Tal on seljas Kelly särk ja Ardo pintsak, need on talle natuke suured. Teksad väänas Ardo välja ja viis sauna kuivama, öeldes sinna juurde: „Sa oled mulle nüüd ühe musi võlgu – nende eest.” Nüüd istuvad nad paadisillal teineteise kaisus. Rebeka laseb ühe jala üle sillaääre rippu ning pistab varba jalge ees mustendavasse jõevette. Ardo torkab nina tüdruku juustesse. Rebeka mõtleb, et võikski sillale istuma jääda.
Aga hommik jõuab kätte lubamatult kiiresti. Õues läheb korraga eredaks, nii et silmadel on valus, ja linnud laulavad nii, et võib kurdiks jääda. Rebeka istub Ardoga ikka veel sillal. Ainult vahepeal, öösel, käisid nad jalutamas. Enne seda piilusid korra tuppa. Makis mängis lõbus iiri musa. Inimesed lärmasid ja naersid.
„Ma olen lind!” karjus üle teiste Liina, kes oli miskipärast laua peale roninud, lehvitas käsi ja prantsatas põrandale. Seejärel ronis lauale sünnipäevalaps, kes tahtis ka lendama õppida. Tal oli seljas miniseelik, mehed vajusid kahte lehte.
„Lähme parem lossivaremetesse. Ma tean, kuidas sisse hiilida,” sulges Ardo süstakuuri ukse.
Nad turnisid käest kinni mööda varemeid. Korra võttis Ardo ta õlgadest tugevasti kinni ja vaatas talle pimeduses pingsalt silma. Lasi siis lahti. Ja nad kõndisid tagasi paadisillale.
Vastu hommikut jääb Ardo vaikseks. Ta hoiab ikka veel Rebekat kaisus, aga ei räägi temaga enam. Ta tundub üldse kuidagi eemal. Viimaks läheb Ardo vetsu. Rebeka ootab, aga Ardot ei tule. Lõpuks hakkab tal üksi paadisillal jahe. Niisiis tõuseb ta püsti ja läheb ka tuppa. Ardo istub omaette kamina ees ega tee temast välja. Tundub, et ta on uuesti tule üles teinud ning vahib nüüd süvenenult kaminas praksuvaid puid.
Sünnipäev on läbi. Rebeka astub toast välja ja kõnnib minema, süstakuurist võimalikult kaugele.
„Kus sa lähed?” jookseb Ardo talle järele. Rebeka istub lillepoti äärele ning vaatab Ardot õnnetu näoga. Ardo kükitab tema ette ja tõstab ta jalalabad oma ketside peale. Et Rebeka jumala eest külma ei saaks.
Nad on mõnda aega nii ja vahivad tõtt. Ritsikad saevad.
„Kas me kohtume veel?” küsib Ardo. Taevas kiljub kajakas. „Kuulsid?” lööb Ardo näost särama. „Kohtume küll!”
Nad lähevad tagasi süstakuuri. Ardo vaatab enda ette:
„Öösel ma tahtsin sind korra väga suudelda. Enam ei taha.” Ja lisab: „Ma ei taha, et sa minu peale liiga palju mõtlema peaksid.”
„Ongi hea,” vastab Rebeka. Ent mõtleb ise kurvalt, et Ardo oleks võinud siiski üritada. Mees aga viskab nalja: „No mis sa kurvastad? Küll me veel kohtume! Näed, mul on mingi kollane taldrik pea kohal? Tegelikult on see minu lolluste aura! Ja kõige peale on kirjutatud – Nõmme kultuurikeskus, transamees!”
Ning ütleb ajast ja arust kaabut kergitades Rebekale head aega.
Rebeka silme ees on mälupildid, kui ta istub maja ees taksosse, taksojuhi kõrvale. Vanem õde aitas silmad värvida ja andis takso jaoks 25 krooni.
Rebeka õde on pikkade blondide juustega ja kui ta veel keskkoolis käis, oli ta üle kooli tuntud kaunitar. Tundub, et kõik, mis ta ette võtab, õnnestub. Kooli lõpetas kuldmedaliga ja nüüd õpib majandust, kuhu oli meeletu konkurss. Aga tema sai sisse.
Õde meeldib Rebekale. Vahel õpetab õde talle matemaatikat, aga kuna Rebeka pole pooltki nii nutikas, lõppeb koosõppimine alati karjumisega. Üldse tunneb hulka maad lühem ja pehmem Rebeka end vanema õe kõrval natuke nagu inetu pardipoeg. Erinevalt õest hoiavad tema hoopis tumedamat tooni juuksed täpselt nii, nagu ise tahavad. Nagu oleks elektrišoki saanud, ilkusid klassivennad veel mõne aasta eest Rebeka soengu kallal.
Täna on Rebekal pruuni jope all mustad teksad ja ema lohvakas must kampsun, mis ulatub põlvini. Juuksed on ta sättinud kõrva taha, kus need kuidagi püsida ei taha.
Taksojuht naeratab, tüdruk naeratab ebalevalt vastu. „Aga kuhu me sõidame?” küsib taksojuht viimaks.
Kodus oli hirmus skandaal. „Jälle sul hakkavad need öised tuurid!” karjus ema
„Emme, ma pean minema! Meil on tüdrukuteõhtu!”
„Ma saan ju aru, et sa valetad mulle! Mis tüdrukuteõhtu sul kell üksteist õhtul on? Sa oled neliteist! Kuhu sa lähed?”
„Ma ütlesin ju, Linkaga Kelly poole!”
Ema sai vist aru, et ei saa Rebekat takistada: „Olgu, Rebeka. Aga homme on koduarest.” Rebeka oli jonnakalt vait. „Ja ma räägin Liina emaga.”
Taksojuht paneb suitsu ette. Vabastab siis piduri, vajutab sujuvalt sidurit ja gaasi ning auto tagurdab teele. Sealsamas, Marati hoone ees, nägi Rebeka lapsena aknast keravälku. Huvitav, mida nad seal toodavad, mõtleb ta, sest samas kohas nägid keravälku ka ema ja vanaisa. Nad pööravad Tartu maanteele. Rebeka vaatab aknast välja. Nurga peal reklaamib end keldris asuv karusnahasalong, reklaaminäoks rõõmus panda. Eemal särab Marlboro Quattro reklaam. Tänavad on tühjad nagu nädala keskel ikka, kuigi raadios laulab Whigfield, et on laupäeva õhtu. Hommikul on siin inimesi rohkem. Ükskord, kui Rebeka oli teel kooli, küsis üks mees temalt, ega ta raha ei tahaks teenida. Rebeka imestas tookord – kas mees ei näinud, kui vana ta on.
Kümme minutit hiljem jõuavad nad Taksopargi juurde. Hetk tagasi oli ilm hilissügiseselt kuiv ja jahe, nüüd langevad esimesed piisad. Rebeka annab taksojuhile raha, tänab viisakalt ja astub autost välja. Liina on tal peatuses vastas:
„Rebs, lõpuks! Ma passin siin juba pool tundi. Ma ei tea, kus see aadress on, kusagil Kosklas vist.”
Selja taga räuskab purjus mees. Tahab nendega ilmselt tutvust sobitada. Tüdrukud haaravad käest kinni ja jooksevad kiljudes üle ristmiku. Kas eales on mõni mees niimoodi mõne tüdruku kätte saanud, mõtiskleb Rebeka.
Nad kõnnivad tundmatuid tänavaid pidi. Rebeka on kesklinna tüdruk, kes eksib ära juba siis, kui satub Liivalaia tänavalt Veerennisse. Tema koolimajagi asub vanalinnas.
Nüüd on nad jõudnud oranžide hruštšovkade juurde ja otsivad majanumbreid. Liina loetleb neid. Lõpuks leiavad nad õige maja ja ronivad trepist üles neljandale korrusele. Imelik, mõtleb Rebeka, kõik tuttavad elaksid nagu neljandal korrusel. Ning et ta ei tunnegi inimest, kellele külla läheb.
Ust ei ava majaperemees, vaid hoopis Ants, kellega tüdrukud suvel süstakuuris tuttavaks said. „Arts, plikad tulid!” tervitab ta tüdrukuid kraapsu tehes. „Astuge sisse! Meil on siin tagasihoidlik pidu, Artsil sai veerandsada täis.