Infoteadused teoorias ja praktikas. Sirje Virkus
spektriga, sest infosisu, mida infospetsialistid koguvad, töötlevad, korraldavad, säilitavad, esitavad ja organiseerivad otsinguks ja kasutamiseks, pärineb kõikidest distsipliinidest ja teadusvaldkondadest.
INFORMATSIOONI UURIVAD TEADUSED
Informatsiooni eri aspekte uurib terve hulk distsipliine ning seetõttu on teadlased Fritz Machlup ja Una Mansfield eelistanud kasutada „infoteaduse“ mitmuslikku vormi – „infoteadused“. 1983. aastal olid nad seisukohal, et informatsiooni uurimisega tegeleb ligi 40 distsipliini, näiteks bibliomeetria, stsientomeetria, küberneetika, lingvistika, foneetika, psühholingvistika, robootika, semantika, semiootika, leksikoloogia, kognitiivteadus, kognitiivpsühholoogia, kognitiiv-neuroteadus, neurofüsioloogia, psühhobioloogia, aju-uuringud, kommunikatsiooniteadus, kommunikatsiooniteooria, juhtimisteadused, üldine süsteemiteooria, süsteemiteadus, süsteemianalüüs, arvutiteadus, arvutustehnikateadus, tehisintellektiuuringud, automaatide teooria, mänguteooria, telekommunikatsiooniuuringud, kõneuuringud, geneetilise informatsiooni uuringud, operatsioonianalüüs, kontrollteooria, otsustusteooria, elussüsteemide uuringud, mustrituvastusuuringud, raamatukoguteadus, dokumentalistika ja krüptograafia.
2010. aastal eristasid Marcia J. Bates ja Mary Niles Maack (2010) „Raamatukogu- ja infoteaduse entsüklopeedia“ („Encyclopedia of Library and Information Sciences“) kolmandas trükis 11 informatsiooni uurivat distsipliini (raamatukoguteadus, arhiivindus, museoloogia, bibliograafia, dokumendiõpetus, informatsiooni sotsiaaluuringud, dokumendi- ja žanriuuringud, infoteadus, teadmusjuhtimine, infosüsteemid, informaatika) ning üle 50 informatsiooniga seotud alldistsipliini. Paljud eespool nimetatud distsipliinidest kasutavad samade või sarnaste nähtuste kirjeldamiseks erinevaid termineid, mis teeb uurijate üksteisest arusaamise kohati väga keeruliseks.
Erinevad teadused uurivad informatsiooni eri aspekte ja keskkondi. Näiteks uurivad loodusteadused informatsiooni meid ümbritsevas looduslikus maailmas, sotsiaalteadused inimeste poolt loodud maailmas ning humanitaar- ja kunstiteadused inimeste loomingu sisu kaudu. Infoteadus uurib eelkõige seda, kuidas inimesed hangivad, otsivad, hindavad, organiseerivad, säilitavad, edastavad ja kasutavad salvestatud informatsiooni. Salvestatud infouniversum sisaldab nii teaduslikku informatsiooni sisaldavaid dokumente kui ka ilukirjandust, äridokumente, isiklikke arhiive, muusikat, filme jpm – ühesõnaga, inimtegevuse dokumentaalset pärandit, mis vajab nii organiseerimist kui ka uurimistööd, et mõista, kuidas inimesed infouniversumis dokumentaalset pärandit loovad, hangivad, otsivad, organiseerivad, säilitavad, edastavad ja kasutavad. Infoteadust on sageli vastandatatud tehnoloogilisele determinismile ja uskumusele, et tehnoloogia areneb oma sisemiste seaduste alusel ning allutab seetõttu kõik teised ühiskonna allsüsteemid. Tehnoloogiat nähakse infoteaduse kontekstis eelkõige kui vahendit, mis informatsiooniga seotud protsesse toetab.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi infoteadust ei ole erialakirjanduses senini väga täpselt määratletud, on infoteadus nii akadeemiline distsipliin, uurimis- kui ka professionaalse tegevuse valdkond, mis tegeleb informatsiooni tõhusa kogumise, korraldamise, säilitamise, otsingu, esitamise, edastamise ja kasutamisega. Infoteaduse tähelepanu keskmes on salvestatud informatsioon ja teadmised ning tehnoloogia ja teenused, mis soodustavad infoprotsesside haldamist ja informatsiooni kasutamist. Infoteaduse eesmärk on inimkonna teadmiste salvestamise ja säilitamise ning informatsiooni esitamise, korraldamise, otsingu, edastamise ja kasutamise efektiivsuse tagamine. Erinevalt arvutiteadusest, mis keskendub tehnoloogiale, on tähelepanu keskmes eelkõige infosisu ning sotsiaalne ja inimfaktor. Käesoleva õpiku autorid eelistavad eespool viidatud Kalervo Järvelini infoteaduse definitsiooni.
2.1.2. Infoteaduse arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused
Infoteaduse arengut on mõjutanud mitmesugused tegurid, sündmused ja uurijad, mis lõid soodsa pinnase valdkonna arenguks. Siinses alapeatükis anname nendest lühiülevaate.
INFOTEADUSE KUJUNEMIST MÕJUTANUD TEGURID
Infoteaduse kujunemisele on olulist mõju avaldanud teaduse ja tehnika kiire areng ning selle tulemusena informatsiooni ja eelkõige teadusinformatsiooni hulga kiire kasv. Alates 1960. aastatest on üha sagedamini metafooriliselt räägitud infouputusest, infoplahvatusest või lihtsalt informatsiooni üleküllusest. Informatsiooni hulga suurenemine sai alguse pärast esimeste teadusajakirjade ilmuma hakkamist 17. sajandil, kiirenes 20. sajandi alguses ja muutus plahvatuslikuks pärast II maailmasõda. Tänapäeval ületab informatsiooni juurdekasv tunduvalt inimese võimekust seda töödelda. Uurimistulemused on näidanud, et ajavahemikul 1970–2002 toodeti rohkem informatsiooni kui kogu eelnenud 5000 aasta jooksul kokku. Tänapäeval tuuakse ajalehes New York Times nädala jooksul lugeja ette rohkem informatsiooni, kui 17. sajandil keskmine Inglismaa elanik terve eluea jooksul sai. 2011. aastal võtsid ameeriklased iga päev vastu viis korda rohkem informatsiooni kui 1986. aastal – 175 ajalehe mahus. Igal aastal publitseeritakse üle 20 000 biomeditsiinilise väljaande, kusjuures valdkonna spetsialist peab lugema kuus 15–20 väljaannet, et end uue teabega kursis hoida.
Informatsiooni hulga kasvu on oluliselt soodustanud IKT kiire areng. Paljud muutused on seotud arvutite võimaluste suurenemisega säilitada mahukaid andmemassiive, neid kiirelt töödelda ning kasutajatele info- ja kommunikatsioonivõrkude vahendusel globaalselt kättesaadavaks teha. Arvutitele on aegade jooksul pandud suuri lootusi info ülekülluse leevendamiseks, paraku ei ole see end alati õigustanud. Mõni heidab arvutitele ette seda, et need pole olnud piisavalt kiired ja paindlikud, teised otsivad põhjuseid kodeerimissüsteemide puudujääkides.
Samal ajal kui tehnoloogiline areng on teinud juurdepääsu informatsioonile üha lihtsamaks, on inimese võime informatsiooni töödelda (nt lugeda tekste, vaadata pilte ja kuulata helisid) üldiselt samasugune nagu Rooma senaatoritel või keskaegsetel õpetlastel. Ameerika psühholoogi George A. Milleri (1956) käsitluse järgi on keskmine inimene võimeline töötavas mälus hoidma 7±2 objekti. Ameerika kognitiivpsühholoog ja neuroteadlane Daniel J. Levitin (2015) märgib, et hiljuti on mitu eksperimenti näidanud, et reaalsuses on see arv tõenäoliselt pigem neli ja teadliku mõistuse töötlusvõimsust on hinnatud 120 bitile sekundis. Seega, kui inimene peab vastu võtma ja töötlema rohkem informatsiooni, kui ta võimeline on, siis järelikult tekib informatsiooni üleküllus.
Inglise keeles kasutatakse info ülekülluse tähistamiseks järgmisi termineid: information overload, information fatigue, infobesity, infoxication, information glut ja data smog. Info üleküllus on isegi põhjustanud haiguse, mida tähistatakse terminiga „infoväsimuse sündroom“ (Information Fatigue Syndrome, IFS) või „info ülekülluse sündroom“ (Information Overload Syndrom, IOS). Võib öelda, et tehnoloogia kiire areng on muutnud meie elu ja töö küll märksa kiiremaks, kuid samuti stressi tekitavaks, ning üha raskem on orienteeruda tohutus infotulvas.
Info üleküllus pole siiski uus nähtus. Orrin E. Klapp (1986) väidab, et esimeseks sotsiaalteadlaseks, kes juhtis tähelepanu info üleküllusele, oli tõenäoliselt saksa sotsioloog ja filosoof Georg Simmel, kes käsitles 20. sajandi algul stressirohket linnaelu. Info ülekülluse probleemid on pikka aega olnud uurimisobjektiks mitme valdkonna teadlastele, näiteks tavatsevad sotsioloogid ja politoloogid vaadelda seda nähtust globaalses kontekstis (nt Deutsch 1963), psühholoogid üksikisiku tasandil (nt Miller 1960, 1978) ja juhtimisteoreetikud otsuste vastuvõtuprotsessides (nt Mintzberg 1975). Info ülekülluse probleem on oluliseks uurimisobjektiks ka infoteadlastele. Infoplahvatuse fenomeni ja selle mõju on kõige põhjalikumalt analüüsinud briti-ameerika füüsik, teadusajaloolane ja infoteadlane Derek J. de Solla Price (1963), keda peetakse ka stsientomeetria4 (scientometrics) loojaks.
Infouputusele on tähelepanu juhtinud ka ameerika teadlane Vannevar Bush (1945), kes soovitas sellega toimetulekuks infotehnoloogia kasutamist. Olles Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Rooseveldi teenistuses, pakkus ta välja idee masinast nimega Memex, mis ühendaks fotod, tekstid ja muud materjalid ning võimaldaks neid lehitseda assotsiatiivseid seoseid kasutades. Bush unistas masinasse iga päev 5000 lehekülje lisamisest ja arvutite
Stsientomeetria on infoteaduse haru, mis tegeleb teadusproduktsiooni mõõtmise ja analüüsimisega.