Klaastroon 2 – Kesköö kroon. Sarah J Maas

      ESIMENE OSA

      Kuninga kangelane

      1

      Tormituultes kiikuvad aknaluugid osutusid ainsaks tähiseks tema sisenemisest. Keegi polnud märganud, kuidas ta pimendatud mõisa aiamüürist üles ronis. Äikese ja lähedalt tulevate meretuule iilide tõttu ei kuulnud keegi, kui ta end mööda vihmaveetoru üles vinnas, aknalauale vibutas ja teise korruse koridori siugles.

      Kuninga kangelane surus end lähenevate sammude müdina peale ühte alkoovi. Musta maski ja kapuutsiga varjatud naine sulandas end tahtejõuga varjudesse, muutus ei millekski enamaks kui pimedusesiiluks. Üks teenijatüdruk vantsis temast mööda avatud akna juurde ja pani selle nurisedes riivi. Mõned hetked hiljem kadus ta koridori teises otsas olevast trepist alla. Neiu ei pannudki tähele märgi jalajälgi põrandalaudadel.

      Sähvatav välk valgustas koridori. Palgamõrvar hingas sügavalt sisse ja käis peas läbi plaanid, mis ta piinliku hoolega nende kolme päeva jooksul meelde jättis, kui ta Bellhaveni ääres asuvat mõisa jälgis. Viis ust kummalgi poolel. Lord Niralli magamistuba oli vasakult kolmas.

      Ta kuulatas, et märgata mõne teise teenri tulekut, kuid maja jäi nende ümber möllava tormi keskel vaikseks.

      Hääletult ja sujuvalt nagu tont liikus ta mööda koridori edasi. Lord Niralli magamistoa uks kiikus kerge käginaga lahti. Ta ootas järgmist piksemürinat ja sulges siis enda järel ukse.

      Järjekordne välgusähvatus valgustas nelja sambaga voodis magavat kahte kogu. Lord Nirall polnud vanem kui kolmekümne viie aastane. Mehe tumedajuukseline ja imeilus naine magas rahulikult kaasa embuses. Mida nad küll korda saatsid, et kuningas solvus nii rängalt ja nõudis nüüd nende surma?

      Ta hiilis voodiääreni. Polnud tema asi küsimusi küsida. Tema tööks oli kuuletuda. Tema vabadus sõltus sellest. Iga sammuga lord Niralli poole käis ta oma plaani uuesti läbi.

      Ta mõõk libises tupest vaevu vingatades. Palgamõrvar tõmbas judisevalt hinge ja valmistus selleks, mis pidi kohe saabuma.

      Lord Niralli silmad paiskusid lahti just siis, kui kuninga kangelane tema pea kohale mõõga tõstis.

      2

      Celaena Sardothien marssis mööda Riftholdi klaaskantsi koridore. Pihku pigistatud raske kott kiikus iga sammuga ja prõmmis aeg-ajalt põlvede vastu. Kuigi musta keebi kapuuts varjas suuremat osa Celaena näost, ei peatanud valvurid teda teel Adarlani kuninga nõukogusaali poole. Nad teadsid väga hästi, kes ta on – ja mida ta kuninga heaks teeb. Kuninga kangelasena oli tal neist kõrgem auaste. Tegelikult oli nüüd lossis vähe neid, kellest tal ei olnud kõrgemat auastet. Ja veel vähem neid, kes teda ei kartnud.

      Celaena lähenes avatud klaasustele, keep tema taga lehvimas. Mõlemale poole asetatud valvurid ajasid end sirgu, kui ta enne nõukogusaali sisenemist noogutas. Tema mustad saapad tümpsusid punasel marmorpõrandal peaaegu hääletult.

      Ruumi keskel klaastroonil istus Adarlani kuningas ja tema tume pilk kinnistus Celaena sõrmede vahel kõlkuvale kotile. Täpselt nii, nagu eelmisel kolmel korral, laskus Celaena trooni ees ühele põlvele ja langetas pea.

      Dorian Havilliard seisis isa trooni kõrval – ja Celaena tundis tema safiirsiniseid silmi endal. Poodiumi jalamil, alatiselt Celaena ja kuningliku perekonna vahel, seisis Chaol Westfall, kaardiväe kapten. Celaena vaatas kapuutsi varjust üles ja luges mehe näojooni. Arvestades kapteni jäist ilmet, oleks Celaena võinud sama hästi olla kontvõõras. Kuid seda võiski eeldada ja see oli vaid osa mängust, milles nad suutsid viimastel kuudel nii osavaks muutuda. Chaol võis ju olla ta sõber, võis olla keegi, keda Celaena usaldama hakkas, kuid siiski kapten – ta vastutas endiselt ennekõike selles ruumis viibivate kuninglike elude eest. Kuningas kõneles viimaks.

      „Tõuse.”

      Celaena hoidis tõustes lõuga kõrgel ja tõmbas kapuutsi peast.

      Kuningas viipas talle käega ja obsidiaaniga sõrmus tema näpus läikis pärastlõunases valguses. „On see tehtud?”

      Celaena torkas kinnastatud käe kotti ja heitis mahalõigatud pea tema poole. Keegi ei öelnud sõnagi, kui see põrkas. Kui jäik ja lagunev liha vulgaarselt marmori peal mütsatas. See rullus poodiumi jalamile ja piimjad silmad pöördusid laes rippuva uhke klaaslühtri suunas.

      Dorian ajas end sirgu ja viskas pilgu pealt kõrvale. Chaol vaid põrnitses Celaenat.

      „Ta hakkas vastu,” teatas Celaena.

      Kuningas nõjatus ettepoole, uuris moonutatud nägu ja sakilisi sisselõikeid kaelal. „Tunnen ta vaevu ära.”

      Celaena muigas kõveralt, kuigi kõris hakkas pitsitama. „Kardan, et maha raiutud pead ei kannata reisimist.” Palgamõrvar õngitses taas kotis ja sikutas välja labakäe. „Siin on pitsatisõrmus.” Tüdruk üritas mitte liigselt keskenduda mädanevale ihule ta käes, selle lehk läks iga päevaga hullemaks. Ta ulatas käe Chaolile. Noormehe pronksjates silmades kumas kauge pilk, kui ta jäseme Celaenalt vastu võttis ja seda kuningale pakkus. Valitseja huul kõverdus, kuid ta kangutas jäigalt näpult sõrmuse maha. Ta viskas käe Celaena jalge ette ja uuris sõrmust.

      Dorian niheles isa kõrval. Kui Celaena pidas võistluses duelle, ei paistnud tema taust printsi häirivat. Mida ta siis ootas, kui Celaenast kuninga kangelane sai? Kuigi Celaena mõistis, et mahalõigatud jäsemed ja pead ajaks enamikule inimestele iivelduse peale – isegi pärast kümmekond aastat kestnud Adarlani ülemvõimu. Ja Dorian, kes polnud iial näinud lahinguid, iial silmitsenud kokku aheldatute rivi, mis lohiseval sammul tapapaku poole läheb… Vahest pidi Celaena isegi tunnustama asjaolu, et Dorian polnud veel öökima hakanud.

      „Mis sai tema naisest?” nõudis kuningas. Ta keerutas sõrmust ikka ja jälle oma lihavate näppude vahel

      „Aheldatud oma abikaasa jäänuste külge merepõhjas,” vastas Celaena nurjatu naeratusega ja võttis kotist peene ning kaame käe. Sellel säras kuldne abielusõrmus, millele oli graveeritud pulmakuupäev. Ta pakkus ka seda kuningale, ent too raputas pead. Celaena ei söandanud otsa vaadata Dorianile ega Chaolile, kui naise käe paksust riidest kotti tagasi torkas.

      „Väga hea siis,” pomises kuningas. Celaena püsis vagusi, kui mehe silmad üle tema, üle koti, üle pea sõitsid. Pärast liiga pikka pausi kõneles kuningas uuesti. „Siinsamas Riftholdis on kasvamas mässuline liikumine, rühm isikuid on valmis tegema mida iganes minu troonilt kõrvaldamiseks – ja üritavad sekkuda minu plaanidesse. Sinu järgmiseks ülesandeks on nad kõik välja juurida ja ära kaotada enne, kui neist saab tõeline oht mu impeeriumile.”

      Celaena pigistas kotti nii kõvasti, et sõrmed tuikasid. Chaol ja Dorian jõllitasid nüüd kuningat, justkui kuuleks nemadki sellest esimest korda.

      Celaena kõrvu oli jõudnud sosinaid mässuliste vägedest enne, kui ta Endovieri saadeti – ta lausa kohtus soolakaevandustes kinni võetud mässulistega. Aga et pealinna südames kasvaks päriselt mingi liikumine, et tema peab ühekaupa nad kõrvaldama… Ja plaanid – mis plaanid? Mida teadsid mässajad kuninga manööverdamisest? Ta surus küsimused alla, alla, alla, kuni polnud mingit võimalust, et neid loetaks tema näolt.

      Kuningas trummeldas vasaku käe sõrmedega trooni käsitoel ja mängis endiselt teises peos Niralli sõrmusega. „Minu nimekirjas on reetmises kahtlustatavate kohta mitu inimest, aga ma annan sulle korraga ainult ühe. See loss kubiseb spioonidest.”

      Chaol tardus selle peale, ent kuningas viipas käega. Kapten lähenes Celaenale, nägu paberilehte ulatades endiselt ilmetu.

      Celaena võitles tahtmisega Chaolile otsa põrnitseda, kuigi kapteni kinnastatud sõrmed riivasid tema omi enne, kui lehest lahti lasid. Näoilmet neutraalsena hoides vaatas Celaena paberile. Seal oli üksainus nimi: Archer Finn.

      Kulus iga gramm tahtejõudu ja enesealalhoiu instinkti, et ta oma šokki ei reedaks. Celaena tundis Archerit – tundis kolmeteistkümnendast eluaastast peale, kui poiss Palgamõrvarite Kantsi õppima saabus. Poiss oli paar aastat vanem ja juba kõrgelt hinnatud prostituut… kes vajas veidi väljaõpet, et kaitsta end oma üsna kadedate klientide eest. Ja