Valetamise mäng. Ruth Ware
vahetasid Theaga pilgu, tajusin nende vahel liikumas mingeid sõnadeta küsimusi ja vastuseid ning siis hakkas Thea rääkima.
„Mis su nimi on?“
„Isa,“ vastasin.
„Kuule, Isa. Sa võiksid meie juurde tulla.“ Thea kergitas kulmu. „Meil on koridori otsas kupee.“
Hingasin sügavalt sisse ja noogutasin lühidalt sellise tundega, nagu peaksin kohe väga kõrgest tornist vette hüppama. Kohvrit haarates ja Thea kaugenevale seljale järgnedes polnud mul aimugi, et see lihtne samm muudab mu elu igaveseks.
Imelik on taas Victoria jaamas olla. Salteni rong on uus, avatud plaaniga vagunite ning automaatustega, mitte enam vanamoodne paukuvate ustega rong, millega kooli sõitsime; aga perroon pole eriti muutunud ning mõistan, et olen seitseteist aastat alateadlikult seda kohta vältinud – vältinud kõike selle ajaga seonduvat.
Hoian ühes käes ettevaatlikult kaasa ostetud kohvi ja upitan Freya käru rongi, lajatan kohvitopsi tühjale lauale ja siis saabub pikk võitlus nagu alati, kui üritan turvahälli osa käru küljest lahti haakida – maadlen klambritega, mis lahti ei tule, ja riividega, mis järele ei anna. Jumal tänatud, et rong on vaikne ja vagun peaaegu tühi, seega ei pea ma vähemalt piinlikkust tundma nagu tavaliselt, kui inimesed mu ette või taha järjekorda kogunevad või kitsas vahekäigus mööda üritavad trügida. Viimaks – just siis, kui kõlab kontrollvile ning rong õõtsudes ja ohkides jaamast välja hakkab roomama – annab viimane klamber järele ja häll jõnksatab kergelt lahti. Sean endiselt magava lapse turvaliselt teisele poole lauda, kuhu jätsin oma kohvi.
Kottide järele minnes võtan kohvi kaasa. Mu peas keerlevad teravad pildid – rong jõnksatab ja kuum kohv ujutab Freya üle. Tean küll, et see on arulage – ta on teisel pool vahekäiku. Aga selliseks olen tema sündimisest saadik muutunud. Kõik mu hirmud – lahti haagitavatest rongidest liftiuste ja imelike taksojuhtide ning võõrastega rääkimiseni – on nüüd suunatud Freyale.
Lõpuks oleme mõlemad paigas, mina raamatu ja kohviga ning Freya sügavas unes, tekk vastu põske surutud. Tema nägu on eredas juunipäikeses nagu keerubil – võimatult sileda ja puhta nahaga – ning minust voogab üle põletav armastusesööst oma lapse vastu, nii hirmvalus ja šokeeriv, nagu oleks kuum kohv, kui see mu südamele voolaks. Istun, ja hetkeks olen ainult ema ning maailmas ei ole mitte kedagi peale meie kahe päikesepaistes ja armastuses mõnulemas.
Siis taipan, et mu telefon piiksub.
Fatima Chaudhry, seisab ekraanil. Ja mu süda teeb tillukese hüppe.
Avan värisevate sõrmedega telefoni.
Tulen, seisab ekraanil. Sõidan täna õhtul, kui olen lapsed magama pannud. Jõuan kuskil 9 – 10 paiku.
Lähebki lahti. Thea pole veel midagi öelnud, aga tean, et see tuleb. Lummus on katkenud – pettekujutlus, et lähme Freyaga lihtsalt mere äärde ema-lapse puhkusele. Meenub, miks ma siin tegelikult olen. Meenub, mida me tegime.
Tulen Victoriast 12.05 rongiga, saadan teistele sõnumi. Kate, kas saad vastu tulla?
Vastust ei tule, aga tean, et ta mind hätta ei jäta.
Sulen silmad ja panen peopesa Freya rinnale, veendumaks, et ta on siin. Ja püüan uinuda.
Võpatades ja peksleva südamega ärkan müra ja krigina peale ning sirutan instinktiivselt käe Freya poole. Esmalt ma ei taipa, mis mind äratas, aga mõistan siis: rong haagitakse lahti, oleme Hampton’s Lees. Freya vingerdab pahuralt hällis, paistab, et ta võiks rahuneda, kui mul veab – aga siis jõnksatab rong uuesti, jõulisemalt kui esimesel korral, Freya lööb nördinult silmad lahti ning ta nägu tõmbub ärritus- ja näljanutust krimpsu.
„Kuss …“ ümisen ja võtan sooja, tekkide ja mänguasjade vahel rabeleva lapse sülle. „Kuss … kõik on korras, kallike, kõik on hästi, mu kullake. Ära muretse.“
Freya silmad on tumedad ja vihased ning ta tambib oma tigeda tillukese näoga vastu mu rinda, kuni pluusinööpe lahti teen; tunnen nüüdseks rutiiniks muutunud, kuid ikkagi imelikku piima voolamist.
Kui Freya sööb, kostab veel üks mürts ja krigin, kõlab vile ja hakkame aeglaselt jaamast välja roomama, perroonidest saavad kõrvalrajad, siis majad, viimaks põllud ja telefonipostid.
Kõik on rabavalt tuttav. Kõigi nende aastate jooksul, mis ma Londonis olen elanud, on linn pidevalt arenenud. Just nagu Freya, homme mitte kunagi see, kes eile. Siin avatakse pood, seal suletakse kõrts. Kerkivad hooned – pilvelõhkujad, nagu Gherkin või Shard, supermarket laotab end kõnnumaale ja kortermaju tekib üleöö nagu seeni pärast vihma.
Aga sellel liinil, sellel reisil pole midagi muutunud.
Siin on põlenud jalakas.
Siin on teise maailmasõja aegne lagunev vahitorn.
Siin on logisev sild, rongi rattad kõlavad õõnsalt tühjuse kohal.
Panen silmad kinni ja olen jälle Kate’i ja Theaga kupees, itsitan, kui nad kooliseelikud teksaste peale tõmbavad, nööpidega pluusid ja lipsud suviste särkide otsa topivad. Thea kandis sukki, mäletan, kuidas ta need oma uskumatult pikki saledaid jalgu mööda üles rullis ning küünitas siis kooliseeliku alla trippe kinnitama. Mäletan, et mu põsed kattusid kuuma punaga, kui märkasin ta reit välgatamas, ning vaatasin põksuva südamega kõrvale, üle sügiseste nisupõldude, kui ta mu kombekuse peale naeris.
„Parem kiirusta,“ ütles Kate laisalt Theale. Tema oli riides ning jõudnud ka teksased ja saapad pagasirestil seisvasse kohvrisse pakkida. „Varsti jõuame Westridge’i, seal tuleb alati palju suvitajaid peale, sa ei taha ju, et turistid südamerabanduse saaksid.“
Thea näitas keelt, aga jõudis just Westridge’i jaama sissesõidu ajaks sukatripid kinnitada ja seeliku alla tõmmata.
Loomulikult läks nii, nagu Kate oli ennustanud: perroonil tunglesid turistid ja Thea oigas, kui rong peatus. Meie kupee uks jäi kohakuti rannast tulijate perega – ema, isa ja umbes kuueaastane väike poiss, ühes käes pang ja kühvel ning teises tilkuv šokolaadijäätis.
„On veel kolmele ruumi?“ uuris isa ust avades joviaalselt ja perekond trügis sisse ning lõi ukse enda järel kinni. Korraga oli väike kupee puupüsti täis.
„Vabandage,“ ütles Thea, ja see kõlas, nagu tal olekski kahju. „Võtaksime teid hea meelega, aga mu sõbranna,” ta osutas minule, „on katseajal ja tingimisi karistuse üks nõue on alaealistega suhtlemise keeld. Kohtuotsus oli väga konkreetne.“
Mees pilgutas silmi ja naine itsitas närviliselt. Poiss ei kuulanud, vaid oli tegevuses T-särgilt šokolaaditükikeste nokkimisega.
„Ma mõtlen teie lapse peale,“ ütles Thea tõsiselt. „Ja muidugi ei taha Ariadne noortekolooniasse tagasi minna.“
„Kõrval on tühi kupee,“ ütles Kate ja ma nägin, et ta püüdis tõsist nägu hoida. Ta tõusis püsti ja lükkas ukse lahti. „Andke andeks, me ei soovi teile ebamugavusi tekitada, aga ma arvan, et nii on parem, kõikide ohutuse pärast.“
Mees heitis meile kõikidele kahtleva pilgu ja juhatas siis naise ja poisi koridori tagasi.
Kui nad lahkunud olid, turtsatas Thea naerma, suutes vaevu ukse sulgemise ära oodata, aga Kate vangutas pead.
„Selle eest sa punkti ei saa,“ ütles ta. Ta nägu oli allasurutud naerust kipras. „Nad ei jäänud sind uskuma.“
„Ah, jäta järele!“ Thea võttis pintsakutaskust pakist sigareti, süütas põlema ja tõmbas aknal seisva suitsetamise keelu märgi trotsimiseks eriti sügava mahvi. „Aga nad läksid ju ära!“
„Jah, aga ainult sellepärast, et pidasid sind mingiks veidrikuks. See ei loe.“
„Kas … kas see on mingi mäng?“ pärisin ebakindlalt.
Tekkis pikk paus.
Thea ja Kate vaatasid teineteisele otsa ning taas tajusin nendevahelist sõnadeta suhtlust, mis liikus nagu elektrilaeng