Pärliõde. Lucinda Riley
mu elu viie kõige maagilisema hetke hulka.
Kui jõudsime kaljudele lähemale, märkasin nende külge kinnitatud köisi ning üles ronivaid inimesi, kes sarnanesid mitmevärviliste sipelgatega, sest kõigil olid jalas lühikesed neoonvärvilised püksid. Kui olin seljakoti üle õlgade vinnanud ja paadist ettevaatlikult välja ukerdanud, ajas ootusärevus mulle kananaha ihule. Mu käed-jalad on küll lühikesed, aga tugevad ja väledad, ning kaljuronimine tegevus, mis mul tõesti hästi välja tuleb. Muidugi pole see oskus kasulik juhul, kui elatakse Londoni kesklinnas ja tahetakse saada kunstnikuks, aga sellises kohas nagu Railey Beach on sellest kõvasti kasu. Mulle tuli mõte, et maailma eri nurkades toovad meie tugevad ja nõrgad küljed meile kas kasu või kahju. Koolis olin ma puupea, Star aga sõna otseses mõttes superstaar. Siin, Krabis, oli ta aga vaikselt varju tõmbunud ja, raamat käes, rannal istunud, samal ajal kui mina nautisin kõiki tegevusi vabas õhus, mida sellel piirkonnal on pakkuda. Nagu Ma kord täheldas, olen ma põnevatel vabaajaüritustel tõesti omas elemendis, ning siinses kogukonnas olin ma rohkem tuntud kui Star.
Mind ümbritseva vee värv oli ainulaadne: türkiissinine, kui sellelt peegeldus vastu päike, ning hetk hiljem hiiglaslike kaljude vahel varjus sügavroheline. Kui ma läbi madala vee tarmukalt maa poole kahlasin, nägin enda ees laiuvat randa; lauget poolkuukujulist valge liiva riba ääristasid hiigelsuured lubjakivikaljud, palmid vaheldusid lihtsate puust saradega, milles paiknesid hotellid ja baarid. Ühes neist mängis rahustav reggae.
Rühkisin üle kõrvetavalt kuuma valge liiva sellesama Railay Beach Hoteli poole, kus me olime eelmisel aastal peatunud, ning nõjatusin puust verandal pesitsevale baariletile-vastuvõtulauale.
„Tere!” ütlesin noorele tailannale, keda ma ära ei tundnud. „Kas teil leidub mõneks järgmiseks nädalaks vaba tuba?”
Naine vaatas mulle tähelepanelikult otsa ja võttis välja suure reserveeringute kausta. Ta libistas sõrme aeglaselt üle kõigi lehekülgede ja raputas seejärel pead.
„Jõulud tulevad. Väga palju rahvast. Pärast kahekümne esimest vaba tuba pole.”
„Sellisel juhul järgmiseks kaheks nädalaks?” pakkusin välja.
Tundsin, et mu seljale maandus äkitselt kellegi käsi.
„Cee? Oled see tõesti sina?”
Pöörasin ümber ja nägin Jacki, austraallasest pikakasvulist trimmis kehaga musklimürakat, kellele kuulus see hotell ja kes juhtis ka nurga taga asuvat kaljuronimiskooli.
„Ikka, tervitus!” laususin laia naeratusega. „Tahtsin end just praegu hotelli sisse registreerida, vähemalt paariks nädalaks, aga see ei õnnestunud. Tuli välja, et terve maja on täitsa täis.”
„Kindlasti leiame sulle mõne nurgakese, kullake, ära selle pärast muretse. Kas sul on õde ka kaasas?”
„Ee … ei. Sel korral tulin üksi.”
„Kui kauaks sa tahad jääda?”
„Uue aasta alguses sõidaksin ära.”
„Igatahes kui sa tahad mind kaljuronimisel aidata, anna teada. Mul võib abi tarvis minna, Cee. Sellisel aastaajal on alati hullult palju tööd.”
„Võib-olla tõesti. Tänan pakkumast,” ütlesin.
„Kirjutage siia oma andmed.” Tailannast administraator ulatas mulle kaardi.
„Seda pole tarvis, Nam,” lausus Jack. „Cee peatus siin eelmisel aastal koos õega, nii et tema andmed on meil juba olemas. Lähme. Ma näitan sulle sinu tuba.”
„Aitäh.”
Kui Jack mu seljakoti võttis, märkasin, kui tigeda pilguga administraator mind põrnitses.
„Kuhu sa siit edasi lähed?” küsis Jack sõbralikult, juhtides mind mööda laudteed, millest mõlemal pool päevinäinud uste rea taga paiknesid järjestikku lihtsad toad.
„Austraaliasse,” vastasin, kui olime laudtee lõpus toa number kakskümmend kaks juures seisma jäänud. Märkasin, et ruum asub otse mürarikka elektrigeneraatori kõrval, vaatega kahele suurele ratastega prügikastile.
„Ahaa, minu kodumaale. Mis kanti?”
„Looderannikule.”
„Muide, sellel aastaajal on seal jube palav.”
„Kuumus mind ei heiduta,” vastasin oma toa ust lukust lahti keerates.
„Mis siis ikka, varsti näeme.” Jack lehvitas mulle ja lonkis minema.
Ehkki ruum oli tibatilluke, niiske ja lõhnas tugevalt prügi järele, lasin seljakotil põrandale kukkuda, tundes end viimaste nädalate jooksul esimest korda erksana, sest hea oli teada, et mind tuntakse. Mulle olid meeldinud need vähesed tunnid, mis ma eelmisel aastal kaljuronimiskoolis olin töötanud, köisi kontrollinud ja klientide turvarakmeid kinnitanud. Tookord oli minul ja Staril sularaha nappinud ning Jack oli vastutasuks meie toa hinda alla lasknud. Mõtlesin huviga, mida ta selle peale ütleks, kui ma talle teataksin, et ei pea enam tööd tegema, sest olen nüüd miljonär. Vähemalt paberil …
Sikutasin kulunud juhtmejuppi, et sisse lülitada laeventilaator, ning viimaks hakkas see suure kolina ja krigina saatel ka pöörlema, aga pani õhu vaid õige veidi liikuma. Kõik rõivad ära võtnud, tõmbasin selga bikiinid ja sarongi, mille olin eelmisel aastal siit ostnud, lahkusin toast ja jalutasin randa. Istusin mõnda aega liival ning mind ajas itsitama tõsiasi, et siin, „paradiisis”, kus pika sabaga paadid päev läbi mootori mürinal lahes sisse-välja sõelusid, oli miljon korda kärarikkam kui Londoni kesklinnas jõeäärses korteris. Tõusin, läksin veepiirile ja marssisin merre. Kui olin kaldast piisavalt kaugel, heitsin oivalises vees selili, vaatasin üles taevasse ning tänasin Jumalat või Buddhat või keda iganes ma oleksin pidanud tänama selle eest, et olin Krabisse tagasi tulnud. Tundsin esimest korda mitme kuu jooksul, et olen kodus.
*
Sellel ööl magasin rannas, nagu palju kordi minevikus, seljas vaid kaftan ja kapuutsiga pusa ning pea all täispuhutav padi. Star oli arvanud, et olen peast segi – „Moskiitod pistavad su nahka,” oli ta kommenteerinud, kui ma meie toast magamisvarustusega teele asusin. Millegipärast tundsin aga kuu ja tähtede valgel, et maailma katus kaitseb mind paremini kui inimkätega loodu.
Ärkasin selle peale, et miski kõditas mu nägu, ning kui ma pea tõstsin, nägin kaht suurt mehejalga, mis minust mööda mere poole marssisid. Pühkinud ära liiva, mille need olid minu peale ajanud, märkasin, et rand on inimtühi, ning pikkamööda horisondi kohale immitseva valguse järgi sain aru, et päike hakkab tõusma. Pahur, et mind nii vara äratati, saatsin pilguga meest – tal oli habe ja mustad juuksed, mis hobusesabana pesapallimütsi august välja rippusid –, kes jõudis vee äärde ja istus maha, tõmbas põlved kurgu alla ja põimis käed ümber põlvede. Keerasin teise külje ja püüdsin uuesti uinuda – kõige paremini puhkan ma end välja kella nelja ja kümne vahel –, aga mu mõistus ja keha polnud sellest huvitatud. Seetõttu ajasin end istukile, võtsin sisse samasuguse asendi nagu mees minu ees ja vaatasin koos temaga päikesetõusu.
Elu jooksul külastatud suurest hulgast eksootilistest paikadest hoolimata olen neid tõtt-öelda suhteliselt vähe näinud, sest nii varasel kellaajal pole ma lihtsalt ärkvel. Tärkava koidu võrratud õrnad värvitoonid tuletasid mulle meelde üht Turneri maali, ent olid päriselus tunduvalt kaunimad.
Kui päikeseetendus oli möödas, ajas mees end kohe püsti ja kõndis piki randa minema. Kuulsin kaugusest pika sabaga paadi mootoripodinat, mis andis märku uue päeva algusest. Tõusin ja otsustasin tõmbuda oma tuppa, et veel veidi magada, enne kui rand saabuvate ja lahkuvate puhkajatega täitub. Kõigest hoolimata oli nii kauni vaatepildi nägemine ülesäratamist väärt, mõtlesin ust lukust lahti keerates ja voodisse heites.
*
Nagu alati selles paigas, ei märganud ma ka sellel korral, kui kiiresti aeg mööda libiseb. Olin vastu võtnud Jacki pakkumise talle kaljuronimiskoolis abiks olla. Veel käisin akvalangiga sukeldumas ning ujusin kõrvuti merihobude, tiigerkalade ja mustuim-hallhaidega, kes ei vaevunud