Tema, mina ise ja mina. Emma Young
kindlasti viimaseks õhtuks minu elus sellisena, nagu see seda siiani on olnud.
Järgmine kord, kui ma üles ärkan, on aeg minna operatsioonile. Ja sellest järgmine kord on juba kellegi teise kehas …
Enne kui keegi meist isegi kõige esimestele paberitele alla kirjutas, saatis doktor Bailey, haigla peapsühholoog aruande, mille järgi oleks mulle küll kasulik doonori kohta mõnda olulisemat fakti teada, kuid põhimõtteliselt peaks protseduur siiski anonüümne olema.
Ta kirjutas nii:
Eriti näosiirdamisoperatsioonide kogemuste põhjal mõjuvad üksikasjalikud teadmised doonori kohta tervenemisele eba soodsalt. Retsipiendid kipuvad keskenduma pigem surnud inimese identiteedile kui enda omale.
See aruanne saabus mõni nädal pärast seda, kui olin doktor Monzalesega meie Londoni kodus esimest korda kohtunud.
Me istusime oma teetassidega neljakesi (Elliot oli loengul) meie segamini köögis. Isa, kes selliseid asju ei märka, andis doktor Monzalesele mu lemmikkruusi, millel on rulaga sõitev kass, kelle pea peal istub papagoi. Selle kruusi kohatus tema kätes muutis kõik veel sürreaalsemaks. See oli veidram kui miski, mille oleksin võinud kokku luuletada.
Ema on ajukirurg. Tema eriala on elektroodide siirdamine Parkinsoni tõve ravimiseks. Enne, kui doktor Monzales meile tuli, ütles ema mulle vaid seda, et ta on temaga mitu korda konverentsidel kohtunud, et ta töötab Bostonis, oli tulnud Londonisse ühele koosolekule ning et tal võib olla üks mõte, kuidas mind aidata.
„See on äärmuslik idee,” ütles ta hetk hiljem. „Aga ma arvan küll, et me peaksime ta ära kuulama.”
„Sa oled ehk mu nime kuulnud või minu kohta infot otsinud?” küsis doktor Monzales. Ta võttis papagoi pea kohalt sõõmu. „Ehk oled kuulnud esimesest inimpea siirdamisest, Hiinas?”
Ma noogutasin vastuseks teisele küsimusele, mitte esimesele. Muidugi olin ma sellest kuulnud. Internet ja televisioon olid seda täis. Ma saatsin emale karmi pilgu. Kas see oli tema „mõte” minu aitamiseks?
„Ma olin selle protseduuri juures kaaspeakirurg,” jätkas Monzales. „Ma jätsin rambivalguse tollele teisele kirurgile. Ma ei hooli eriti tähelepanust. Eelistan tööle keskenduda. Ja üks töö, millest pole avalikkust veel teavitatud,” ta alandas veidi häält, „on ühe alternatiivse meetodi väljatöötamine koos kolleegidega Harvardi meditsiinikoolis.”
Mulle pingsalt silma vaadates ütles ta: „Rosa, loomkatsed, mille pidime tegema, näitavad, et aju siirdamine võib õnnestuda erakordselt hästi. Paranemisaeg on pikk – see võtab mõned kuud, mitte nädalaid, kuna on tarvis luua palju uusi närvikanaleid. Aga võrreldes kogu pea siirdamisega on inimese jaoks peamine eelis suurte kaelaarmide puudumine. Selle tüüpiline füüsiline tunnus on juuste alla varju jäävad armid, ilma silmatorkava tõsise operatsiooni märgita. Ma usun, et nii peaks toimima, eriti inimeste puhul, kes on sinu olukorras, sinu vanusegrupis. Kui su ema minuga ühendust võttis ja ma sinu juhtumist kuulsin, mõtlesin: „Jah, võib-olla oled sa suurepärane esimene kandidaat.””
„Kas te teete nalja?” küsisin ma temalt.
„Sinu sobilikkuse kohta?”
„Selle kohta, et tahate mu aju kellegi teise kehasse panna!”
„Vaata siirdamise arengu pikka teed,” ütles ta peopesasid välja sirutades. „Mõtle sellele, mis oli kunagi nii vastuoluline, aga nüüd on juba rutiinne, või peaaegu. Maks, neerud, kopsud, silmad, süda, nägu – ja miks siis mitte aju? Ma olen naljategemisest väga, väga kaugel.”
Ma vaatasin uuesti emale otsa. Ta noogutas. „Ma usun, et see on saavutatav.”
Isa istus minu kõrval. Ta pani käe minu oma peale.
„Mitte et see oleks peamine, mis teid vaevab,” jätkas doktor Monzales, „aga te ei peaks ka operatsiooni maksumuse pärast muretsema. Haigla on saanud mõningaid väga suuri annetusi. Kõik seal on väga innukad katsetama uusi ravivõimalusi laste elude päästmiseks. Selline ravimeetod oleks revolutsiooniline.”
Võib-olla luges isa mu mõtteid. „Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, Rosa, ja võtab aega, enne kui see mõte sulle isegi pähe mahub, aga ehk tasuks sellele mõelda?”
Doktor Monzales noogutas. „Muidugi, teil on vaja palju aega, et selle üle mõtelda, sellest rääkida. Meie peapsühholoog võib teiega ühendust võtta, kõike üksipulgi seletada, ja, kui soovite, tal on ette valmistatud materjale, mida ta võib teile lugemiseks saata. Kui see peaks teid veidigi rahustama, siis ma saan ilmselt aru, kui võõralt see mõte kõlab, aga ma ka tean, et edu on sama kindel nagu siis, kui NASA astronaudid Kuule saatis. See oleks sinu jaoks hiiglaslik samm sinu enda tulevikku, Rosa. Ja see annaks nii paljudele lootust.”
„Te ei teegi nalja,” ütlesin mina.
Mu pea oli paks, mõtted muutusid häguseks. Ma pole kindel, kas ma tundsin vastikust või elevust, või kartsin uuesti lootma hakata.
Võib-olla seda kõike korraga.
Kui doktor Monzales oli lahkunud, tulid ema ja isa uuesti minu kõrvale istuma.
„Lõpuks on see sinu valik,” ütles ema, ja ta vist üritas uskuda, et mõtleb seda tõsiselt. „Kui sa otsustad, et sa ei taha seda teha, siis see sobib ka.” Aga ma nägin tema pilgust, nagu ka isa omast, et „sobib” ainult kõik muu peale kindla surma.
Ja niisiis, pärast paljusid jutuajamisi ema ja isaga, doktor Baileyga, ja Elliotiga („Ma võtan ülikoolist aasta vabaks, Rosa, võibolla saan isegi ühe semestri seal Ameerika kirjandust õppida, ma tulen Bostonisse, ema ja isa üürivad seal korteri – ma olen seal sinuga koos”), ilmus doktor Monzales kuus nädalat hiljem ema sülearvuti ekraanile, teatades potentsiaalse doonori leidmisest.
Seekord oli ka Elliot kohal. Me kössitasime kõik koos laua kohal ja vaatasime doktor Monzalest Skype’i kaudu.
„Vabandust, et ma ei saa ise seal olla, Rosa. Aga tahtsin sellest teiega võimalikult kiiresti rääkida. Nende uudiste kuulmine ei saa teile kuidagi lihtne olla. Nii et ma räägin keerutamata. Võin teile öelda nii palju: ta on ameeriklane. Ta on kaheksateistaastane. Tal on armastavad vanemad. Ta oli õnnelik. Tema ja ta vanemate jaoks jäi ta õnnetuse tagajärjel kahjuks pöördumatult koomasse.”
„Millise õnnetuse?” küsisin ma temalt.
„Võin teile öelda vaid seda, et ta oleks peaaegu uppunud, ja et sellega ei kaasnenud pikaajalisi valusid. Ja et tema vanemad on käinud nõustaja juures. Ja nad on valmis operatsiooniks nõusoleku andma. Ma tean, et doktor Bailey on soovitanud vaid väga vähesel määral isiklike üksikasjade jagamist ning tolle tüdruku vanemad on sama meelt – tõtt-öelda nõudsid nad anonüümsust. Seega ei saa ma teile temast kahjuks rohkem midagi öelda, peale tema eesnime: Sylvia. Ja meil on ka foto. Kui sooviksite seda näha. Kui seda kõike on praegu liiga palju, võin seda ka mõni teine kord näidata.”
„Ma tahaksin seda näha,” ütlesin mina, tundes kõris pitsitust.
Doktor Monzales vaatas alla, küllap oma kirjutuslauale. Kõlaritest kostis kahinat. Ma ootasin, süda raske nagu sulametalli tomp. Siis tõstis ta kaamera ette foto.
Ma vaatasin tüdrukut, kellel olid pruunid, teineteisest kaugel paiknevad silmad, oliivikarva nahk, paksud tumedad lainelised juuksed, mis ulatusid õlgadeni, ja naerulohukesed põskedes. Kena. Tavalisel kombel kena. Kenam kui mina. Tore – kui seda on võimalik foto põhjal öelda. Ta istus diivanil, teksastes ja mustas T-särgis. Kaelas oli tal südamekujuline merevaigust ripats hõbeketi otsas. Kes selle kaelakee talle kinkis? Jäin selle üle juurdlema. Tema poiss-sõber? Ema, tema viimasel sünnipäeval? Tema kõige viimaseks jäänud sünnipäeval.
Mu silmad valgusid pisaraid täis. Pidin seal abitult istuma, kuni ema hüppas püsti, et salvrätikut otsida.
Isa pani käe mu õlgade ümber. Elliot tõmbas oma tooli lähemale. Tema näost oli kadunud viimnegi värv.
Ekraanil ütles doktor Monzales vaikselt: