Suvi merel. Katie Fforde
ise on sel ajal poes ning James on hõivatud söe kohaletoimetamise korraldamisega, kuid ta oli kinnitanud, et vähemalt üks meeskonnaliige on kindlasti pardal Emilyt vastu võtmas.
Ta leidis puidust trepi, mis viis laeva sisemusse, kus kunagi oli tõenäoliselt olnud trümm, kuid kus nüüd asus esimene majutustasand ning laskus astmeid mööda alla. „On siin keegi?“
Endiselt vastust saamata vaatas Emily enda ümber ringi, otsustades, et teeb end ümbritsevaga ise tuttavaks, kui kedagi teist seda tegemas pole.
Ruumis oli pikk poleeritud mahagonist söögilaud, mis Rebecca saadetud brošüüri põhjal oli koht, kus meeskond ja reisijad kõik koos einet võtsid. Praegu seisis laual suur kausitäis puuvilju ja kuhi lugemata ajalehti. Selle ühel küljel oli sissehitatud puidust iste, mida katsid mugavatena tunduvad padjad ning teisel küljel pikk pink. Nende mööblitükkide pikkus oli selgeks märgiks, et Emily pidi päris suurele hulgale inimestele süüa valmistama. Sellest, kui ta kohvikus töötas ning kahekümnele inimesele taimetoidulasanjet valmistas, oli päris kaua aega möödas ning Emily lootis, et ta pole oma oskusi kaotanud.
Ülejäänud salongi (nii nimetati seda brošüüris) moodustasid suure puitküttega ahju ümber sätitud sisseehitatud diivanid. Kuigi väljas oli soe suvepäev, hõõgus ahju all kerge tuli, mis levitas ruumis mõnusat lõhna ja soojust. Seintel rippusid maalid ning mööblit kaunistasid kootud villatekid ja padjakatted, millest õhkus eksimatult šotilikku hõngu ning mis salongile kodusust ja mugavust lisasid. Seal oli ka trepp, mis ilmselt alla külaliste kajutitesse viis ning kõik kokku jättis ruumist mõnusa ja hubase mulje.
Kuigi Emily tundis kiusatust end puupliidi äärde mõne värvilise aksessuaariga mõnusalt sisse seada, otsustas ta siiski, et peaks üle vaatama ka kambüüsi, millest pidi saama tema peamine töökoht. Lõpuks, kui juhtuma peaks halvim ning sünnitusosakond tema kodupaigas suletakse, siis võib selleks ka järgmiseks suveks tema töö saada. Kuigi jumal ise teab, mida ta talvel peale hakkaks, siis kui popsutaja ei sõida.
Teel kambüüsi peatus ta pilk ühel maalil. Nagu enamikul neist, nii oli ka sellel popsutajat kujutatud, kuid seda hoopis erinevates oludes kui need leebed, kauged saared ja mäenõlvad, mille taustal laevuke praegu seisis. Pildil olid mäed lähemal, need olid majesteetlikud, vaat et liigagi võimsad. Popsutaja kündis uhkelt merd, korstnast tõusmas aur, võideldes ilmselgelt vinge vastutuulega. Emily püüdis parasjagu maali nime lugeda, mis selle alla imetillukeses kirjas üles täheldatud oli, lootes, et see annab talle ehk vihje asukoha osas, kui järsku kostus vali krabin. Ta hüppas õhku. „Hei, on siin keegi?“
Vastust ei tulnud, kuid krabin üha tugevnes.
Oh issand, siin on rotid, mõtles Emily. Ma olen üksi vanal laeval ja siin on rotid! Ta kartis rotte moel, mida inimesed täiesti irratsionaalseks pidasid. Emily ise aga pidas seda vägagi ratsionaalseks: rotid on jälgid, haigusi kandvad olevused, kes jooksevad ja urineerivad üheaegselt. Rebecca polnud rottide kohta midagi öelnud. Ta pidi ööbima rottidest kubiseval laeval! No ei, seda ta küll ei suuda. Ta kolib hotelli.
Emily tabas silmanurgast liikumise, mis temas järgmise paanikasähvatuse põhjustas. See tuli kambüüsi poolt ning kuigi ta rotti otseselt ei näinud, liikus ta pilk krabina suunas. Ta nägi kraanikausis kilekotti, mis liigutas.
Emily karjatas. Mitte küll valjusti, kuid piisavalt valjusti, et keegi naerma puhkeks. Kambüüsi nurga tagant ilmus välja tütarlaps, Emilyst noorem ja väga ilus, pahvaka tumedate lokkide ning volüümika figuuriga, mida teksad ja liibuv kampsun veelgi rõhutasid. Ilmselgelt oli tüdruk end meelega varju hoidnud, oodates, et Emily krabina peale ehmuks, mis või kes seda ka ei tekitanud.
„Need on koorikloomad,“ teatas neiu ülbelt. „Langustid. Me ostsime need täna hommikul. Ära ütle, et Rebecca palgatud uus kokk koorikloomade ees hirmu tunneb?“
Emily, kes oli hea inimesetundja, sai aru, et tüdruk pole tema siinoleku üle just rõõmus ning imestas endamisi, miks see nii on. Oli ta ehk arvanud, et seda tööd pakutakse talle ning pani pahaks, et Rebecca oli võõra inimese pardale toonud? Emily kartis, et tal tuleb oma uue kolleegiga läbi saamise nimel veel kõvasti vaeva näha. Aga mis siis ikka, kuidagi peab ta sellega hakkama saama.
„Tere, mina olen Emily. Tavaliselt pole mul koorikoomadega probleemi, aga reeglina pole nad enam elus, kui nad minu käe alla jõuavad.“
„Meile kõlbab vaid kõige värskem.“ Tüdruku hääles kõlas omanikuinstinkt, ilmselgelt oli ta popsutaja saaduste kõrge kvaliteedi üle uhke.
„Ja kuidas on sinu nimi?“
„Billie,“ vastas tüdruk.
Emily noogutas. „Ma tulin Rebeccale appi, sest tal hakkab juba viimane trimester kätte jõudma.“
Billie kortsutas kergelt kulmu ja Emily mõistis, et oli kasutanud üsna meditsiinilist terminit, kuid ta ei tahtnud selgitamisega üleolevalt mõjuda. Küll Billie selle ise välja nuputab.
„Rebeccal poleks olnud vaja kedagi lisaks võtta. Ma oleksin hakkama saanud. Mul on kuhjaga energiat – ja mina ei ole rase! Või ta oleks võinud kellegi teise kambüüsiorjaks palgata.“
Sisemiselt krimpsutas Emily väljendi peale nina, kuid arvata võis, et nii nimetati popsutaja pardal koka abilist. Polnud tema asi muretseda, kas see kõlab poliitiliselt korrektsena või mitte. „Aga äkki võiksime me seda tööd koos teha? Omamoodi tööjagamisena? Nii, et me mõlemad teeme mõlemat tööd?“
Paistis, et see leevendas pisut Billie näol peegelduvat pahameelt. „See võiks isegi toimida. Ainut et sa ei oska ju tekil abiks olla, nii nagu mina.“
„Kas see kuulub kambüüsiorja tööülesannete hulka?“
„Tegelikult on meil tekimadrus ka. Drew. Aga kui käsil on mõni keerukam manööver või kui me end millegi kõrvale parkima peame või miskit, siis on kasulik, kui vendrite juures on veel mõni inimene abiks.“
Emily naeratas endamisi. Billie kasutas tehnilisi termineid, millest Emily päris täpselt aru ei saanud, kuid nii nagu Billie, nii mõtleb ka tema nende tähenduse ise välja. „Kas ma pean õppima, kuidas seda teha?“
„Oojaa.“ Billie näoilmest oli näha, et ta kahtleb sügavalt, et Emily seda teha suudab.
„Kuna Rebeccat ja Jamesi pole kohal, siis äkki tutvustaksid sina mulle laeva?“
„Okei.“ See ei äratanud Billies just suuremat entusiasmi, kuid ta otsustas vastu tulla. „Nii et see on siis kambüüs, nagu sa isegi juba aru said.“ Billie viipas kergelt käega. „See on küll väike, kuid tagapool on veel veidi ruumi. Mis on päris kasulik, me saame ühel ja samal ajal tööd teha. Aga sa pead enda järel kõik korras hoidma.“
Emily oli köögis töötades väga korralik. Rebecca teadis seda ajast, mil nad koos töötanud olid. See oli üks põhjus, miks Rebecca just teda oli tahtnud ja mitte kedagi, keda ta ei tunne. Nad olid suurepärase meeskonna moodustanud.
„Ma näitan sulle, kus me magame,“ sõnas Billie. „Võta oma kott kaasa. Kas sul on veel pagasit?“
„Ei.“
„Hästi. Siin jagub ruumi ainult kõige olulisematele asjadele.“
Emily läks Billie kannul tekile ning astus üle metallist katte, mille Billie justkui sardiinikarpi lahti korkides eest tõmbas.
Katte all paistis midagi, mis tundus pimeda tunnelina, kuid siis märkas Emily redelipulki ja püstloodis redelit, mis alla laeva sügavusse viis.
„Alla tuleb alati selg ees minna,“ ütles Billie. „Las ma võtan su koti.“
Pideva praktika käigus omandatud kergusega haaras Billie Emily seljakoti, astus redelile ja kadus. Emily hingas sügavalt sisse ning seejärel, püüdes imiteerida Billie tehnikat, ronis ta kuidagi redelile ning jõudis alla.
„Oh jumal,“ pahvatas ta enne, kui jõudis end peatada. „Rebecca ei maganud ju ometigi siin?“
Ruumis olid kaks sisseehitatud üheinimese koikut, mõlema all hoiukapid. Koiku kohal, mis paistis Billiele kuuluvat, oli võrguribast tehtud