Victoria. Дейзи Гудвин
polnud teadnud, et tema esiema polnud selles toas üksnes elanud, vaid oli siin ka surnud, siis aga mõtles ta, et vaevalt emagi seda teadis. Hertsoginna oli igati võimeline välja mõtlema just sellise loo, nagu talle vaja.
„Ma arvan, ema, et kui see tuba on kord korralikult koristatud ja õhutatud, siis ei häiri selle ajalugu mind sugugi.”
Hertsoginna tõstis käed taeva poole.
„Pealegi, ema, ei maga ma siin kuigi kaua. Ma kavatsen kolida Buckinghami majja nii ruttu kui võimalik.”
Herstoginna kohkus. „Sa pead rääkima Sir Johniga, enne kui midagi ette võtad. Õukonna ümberkolimine on otsus, mida sa ei või üksi langetada.”
„Kas tõesti, ema? Ma leian, et mina kui monarh olen ainus, kes võib otsustada, kus ma elan. Pealegi pole see üldse Sir Johni asi, sest ära kolib minu, mitte sinu koda.”
Victoria suureks üllatuseks ja nördimuseks hakkas ema naerma. „Oh, Drina, nii vähe sa siis teadki sellest, kuidas maailmas asjad käivad. Arvad sa tõesti, et sina, kaheksateistkümneaastane vallaline neiu, tohid sisse seada oma majapidamise, olgugi sa kuninganna?”
Victoria ei vastanud midagi. Ta teadis, mida kavatseb teha.
„Ja kas sa arvad tõesti, et saad kõigega hakkama ainuüksi parunessi abil?” Hertsoginna vaatas Lehzenit sallimatu pilguga.
„Ma pole enam laps, ema.”
„Aga ikkagi käitud nagu laps, Drina. Ent ma mõistan, et see on sulle vapustus. Kui oled aru pähe võtnud, siis räägime Sir Johniga mõistlikult su tulevikust.”
Enne kui Victoria jõudis vastata, lahkus hertsoginna toast. Et oma tundeid väljendada, andis Victoria voodipostile ägeda jalahoobi, nii et koidest söödud baldahhiin kukkus alla.
Victoria vaatas Lehzeni poole. „Palun lase see tuba kohe elamiskõlblikuks teha. Ma ei jää enam ainsakski ööks emaga ühte tuppa.”
KOLMAS PEATÜKK
Victoria vaatas portreed, millel isa seisis kahuri kõrval, munder seljas. Ta ei saanud unustada, et on sõduri tütar, isegi kui oleks tahtnud.
Ta keeras ringi ja tegi laual olevatest punastest laegastest ühe lahti. Need olid saabunud hommikul, kohe pärast seda, kui onu surmast oli ametlikult teatatud. Ilmselgelt pidid valitsusasjad, mis need ka polnud, endiselt jätkuma.
Victoria võttis virnast pealmise dokumendi ja hakkas lugema. Tundus, et juttu oli Lincolni uue piiskopi nimetamisest, kuid tekst oli nii keerulises keeles, et Victoria ei teadnud, kas ta sai õigesti aru. Mismoodi ta pidi kandidaatide vahel valima, kui ta polnud iial ühestki kuulnud? Teisi dokumente sirvides tundis ta, et teda valdab ärevus: volitusi ootavate ohvitseride lõputud nimekirjad, välisministeeriumi dokument vägede liikumise kohta Afganistanis, ülemkammerhärra memorandum kuninganna Adelaide’i lesepensioni kohta.
Victoria istus, püüdes mitte paanikasse minna. Ta võttis ühe neist nukkudest, mis istusid sealsamas toolidel. Nukul oli peas hõbepaberist kroon, mille ta oli valmistanud aastaid tagasi Lehzeni koolitoas. Nukkudega rääkida polnud küll kuningannale sobilik, aga ema ja Conroy polnud tahtnud, et ta mängiks teiste lastega, Conroy vastik tütar Jane välja arvatud, nii et Victorial oli tulnud lapsepõlve pikkadel üksildastel tundidel endale ise kaaslased leiutada. Talle tundus, et Number 123 on temast veidi vanem, selline sõber, kellelt palutakse nõu ja juhatust. Ta vaatas nuku musti nööpsilmi ja küsis: „Mis sa arvad, Number 123, kuidas kuninganna oma korrespondentsiga tegeleb?”
„Ikka veel mängid nukkudega, kuninglik kõrgus?” Conroy hääl pani Victoria võpatama. „Oi, andestage, ikka veel mängite nukkudega, Teie Majesteet?” kordas Conroy ja muigas õela mõnuga.
Hertsoginna tuhises tema järel sisse. „Tõepoolest, sa pead need lapsikused kõrvale jätma, Drina, nüüd kui oled kuninganna.”
Victoria pani Number 123 kirjutuslauale. Ta taandus Conroyst vaistlikult sammu kaugemale.
„Näen, et teie laekad jõudsid kohale … ma’am,” ütles Conroy. „Teil on nii palju tungivaid küsimusi, millega tegelda.”
Ta võttis dokumendi, mida Victoria oli uurinud. „Aa, Lincolni piiskopkond. Võrdlemisi raske otsus. Minu arvates pole Wellsi ülempraost sobilik; kuuldavasti on ta vaadete poolest üsna evangeelne. Ma leian, et te peaksite nimetama kellegi, kelle poolehoid kuuluks …”
Victoria kahmas temalt paberi. „Ma ei andnud teile luba oma dokumente lugeda, Sir John.”
Hertsoginna ahhetas, aga Conroy kergitas ainult kulmu. „Ma püüdsin teid lihtsalt ametikohustustes aidata, ma’am, Arvestades asjaolu, et te olite muuga hõivatud,” ta heitis pilgu Number 123-le, „kuluks teile abi ära.”
Victoria tõstis pilgu oma isa ümmargusele sõjakale näole, võttis julguse kokku ja astus Conroy poole. „Sir John, kui ma vajan teie abi, siis küsin seda!”
Toas tekkis hauavaikus, siis hakkas Conroy naerma. „Kas sa arvad tõesti, et sinusugune plika, rumal ja välja kujunemata, suudab ilma nõuanneteta oma maad teenida? Kujutad sa tõesti ette, et astud otse koolitoast troonile?” Conroy hääl oli kerge, ta vaatas hertsoginna poole ja too naeratas talle.
Ema naeratust nähes surus Victoria küüned peopessa, kuid ei andnud järele. „Ma oleksin paremini ette valmistatud, kui teie ja ema oleksite lubanud mul seltskonda astuda ega oleks mind Kensingtoni luku taha pannud.”
„Me pidime sind kaitsma, Drina,” ütles ema pead vangutades.
„Me oleme alati teinud seda, mis on teile kõige parem, ma’am. Sellepärast me olemegi nüüd siin: et ära hoida lapsikuid vigu, mida võiksite teha.” Conroy lubas endale vilkspilgu tillukestel troonidel istuvatele nukkudele.
Victoria tõmbas sügavalt hinge. „Minu arvates unustate, Sir John, et ma olen oma isa tütar ja kuninga pojatütar. Olen otsustanud teenida oma maad nii hästi, kui suudan.” Ta vaatas ema poole. „Sa tead, et ma olen valmis, ema. Sa mõistad, kuidas ma tahan, et sina ja vaene kallis papa oleksite minu üle uhked.”
Ema silmitses teda hetke õrnusega, mille järele Victoria janunes, siis aga, nagu kohkudes omavolilisest tundest, pöördus ta Sir Johni poole, kelle näol oli kogu selle aja püsinud kivinenud naeratus.
„Teie liigutavad tunded on imetlusväärsed, ma’am. Ent ehk tohin mõista anda, et kaheksateistkümneaastane tütarlaps teenib oma maad kõige edukamalt juhul, kui ta võtab vastu abi ja juhatuse? Teie ema tahab üle kõige teid teenida ja mina leian, et teie erasekretärina saaksin teid suunata, et tooksite au ja kuulsust maale, mida te nüüd valitsete.”
Conroy hääletoon oli muretu, kuid Victoria märkas tema silmanurga reetlikku tuksumist. See andis talle julgust.
„Tänan teid tähelepanekute eest, aga pean teile ütlema, et ei mäleta, et oleksin nimetanud teid oma erasekretäriks, Sir John. Ja nüüd, kuna mul on, nagu te mainite, rohkesti valitsusasjadega tegelemist, on teil mu luba lahkuda.”
Conroy võpatas. Victoria nägi tema kätt liigahtavat, nagu tahaks ta teda lüüa, aga ehkki Victoria teadis, et mees on selleks igati võimeline, seisis ta vankumatult. Ta ei pööranud Conroylt silmi, surudes käsi kokku, et mees ei näeks, kuidas need värisevad.
Conroy kõrgus ähvardavalt tema kohal, kuid Victoria ei värahtanudki. Lõpuks kummardas ta väga sunnitult pead. Nägu Victoria poole, kõndis ta tagurpidi välja.
Kohe kui Sir John oli silmist kadunud, laskis Victoria, kes oli seni hinge kinni hoidnud, õhu pahinal kopsudest välja.
„Kui ebaviisakas sa Sir Johni vastu oled, Drina,” oli hertsoginna pisarateni nördinud, „ehkki ta tahab ainult sinu sõber olla.”
Victoria vaatas emale otsa. „Oh ei, ema, sa eksid. Ta on sinu, mitte minu sõber.”
Enne kui ema jõudis vastata või lasta pisaratel voolata, jooksis Victoria toast välja.
NELJAS PEATÜKK
William Lamb, teine