Kaunitar ja miljardär. Barbara Dunlop
rääkimine pidi ootama. Ta koondas pilgu uuesti toale ja astus lauaotsa juurde.
„Tänan väga,” alustas ta, võttes koosoleku juhtimise sujuvalt üle, nagu oli teinud tuhandetel koosolekutel varemgi. „Esiteks, teie kõik peaksite vabalt ütlema mulle Hunter. Teiseks tahaksin ma teile kinnitada, et Osland Internationalil ei ole mingeid plaane teha koosseisus muudatusi ega muuta praegust Lux Kaunitari Toodete suunitlust.”
Ta oli mõttes selle järgmise osa peas läbi harjutanud, kuigi nüüd ta teadis, et see on vale. „Minu vanaisa otsustas investeerida sellesse firmasse, sest ta oli elevil teie tootearendusest – nagu näiteks Sulni Lavendli liin – ja teie plaanidest laiendada firma sihtrühma demograafiliselt.”
Hunter kahtles nüüd, kas Cleveland oli kuulnudki Lux Kaunitari Toodetest, enne kui kohtas Sinclairi. Ja Cleveland oleks märksa vähem elevil tootearendusest kui Hunteri oheliku sikutamisest.
„Osland International on analüüsinud teie edu Põhja-Ameerika keskmise hinnaga turul,” ütles Hunter rühmale. „Ja me usume, et on rohkesti võimalusi minna kõrgemale ja rahvusvahelisele turule. Me oleme teie ideedele avatud. Ja kuigi Roger jääb juhtima rutiinseid operatsioone, hakkan mina vahetult tegelema strateegiliste suundadega. Seepärast palun ma igaühel astuda minu juurest läbi. Ma olen kohapeal mitu päeva kuus ja usun, et minu kabinet on kahekümnendal korrusel?”
Ta vaatas kinnitust otsides Rogeri poole.
„Jah,” ütles Roger. „Aga kui kellelgi on küsimusi või muresid, võite vabalt kasutada mind katseisikuna.”
Need sõnad üllatasid Hunterit. Kas ütles Roger neile, et nad ei läheks otse Hunteri juurde?
„Me püüame teha selle ülemineku nii sujuvaks kui võimalik,” jätkas Roger mahedal häälel, mis ajas Hunteri vihale. „Aga me saame aru, et mõni teist võib tunda ennast ebakindlana.”
Oh mis ilus virgutav kõne. Aitäh selle eest, Roger.
„Kellelgi pole põhjust ennast ebakindlana tunda,” lõikas Hunter vahele. „Mis minusse puutub, on see amet nagu ikka. Ja minu uks on alati lahti.” Siis vaatas ta otse Sinclairi poole. „Tulge ja rääkige minuga.”
Tund aega hiljem võttis Sinclair Hunterit sõnast. Kahekümnendal korrusel toetas ta end vastu mehe õhurikka nurgakabineti uksepiita. „Seda,” ütles ta, haarates pilguga suurt kirjutuslauda, raamatutega koormatud kõrvalkappi ja kaheksat inimest mahutavat koosolekutelauda, „ma pean kuulma.”
Mees ajas enda kõrge korjuga toolil sirgu ja tõstis pilgu sülearvutilt, tema silmis välgatas süütunne.
Eirates seda, kuidas tema süda mehe reaktsiooni peale jõnksatas, astus Sinclair kaks sammu sisse ja sulges enda taga ukse. Mehel polnud ükskõik, et oli tema eest tõde varjanud. Vähemalt seegi oli midagi.
Mitte et Sinclair oleks mehest tõsiselt hoolinud. Ta ei võinud. Nende lühike lugu oli minevik, ei miskit muud.
„See oli vanapapa,” vastas Hunter. „Tema ostis firma ja saatis minu siia seda juhtima.”
„Ja sa ei teadnud minust?” oletas Sinclair.
„Ma ei teadnud,” kinnitas mees.
„Nii et sa ei jälita mind?”
Mees vajutas üht arvutiklahvi.
„Õigus. Nagu iga mõistlik jälitaja, ostsin ma teie firma, et sulle ligi pääseda.”
Naine kehitas õlgu. „Võis juhtuda.”
„Noh, ei juhtunud. See on vanapapa arusaamine naljast. Ta vist teab, et ma magasin sinuga,” ütles Hunter.
„Siis on sellel mehel midagi viga.” Oli midagi hirmutavat inimeses, kel oli nii palju majanduslikku võimu, et võis nalja pärast osta neljasaja inimesega firma. Veel hirmutavam oli inimene, kes võttis vaevaks tõesti midagi niisugust teha.
„Ma mõtlen, et ta hakkab vanas eas peast segi minema.” Hunter jäi viivuks mõtlema. „Teisest küljest, tal olid alati veidrad tujud ja ta tahtis kõike kontrollida.”
„Kristyle ta meeldib,” ütles Sinclair. Mitte et ta oleks Cleveland Oslandi poolele asunud. Kui Hunteril oli õigus, oli see mees tõsiselt napakas.
„Sest ta on sinu õe pärast arust ära.”
Sinclair mõtles, et küllap on see tõsi. Just Cleveland Osland aitas Kristyl möödunud kuul moeäri käivitada. Ja nüüd sai õe karjäär tuult tiibadesse.
Tuult tiibadesse oleks Sinclair soovinud endagi karjäärile. Ja tegelikult tahtis ta, et Hunter ei oleks siin takistuseks. Tal oli siin tohutu võimalus kavandatava firma laiendamisega ja uue tooteliini Sulnis Lavendel arendamisega.
Ta tuli mehe suurele lauale ligemale, et oma mõtet teatavaks teha, sundides end eirama pidevat seksuaalset erutust, mis oli tema kõhus maad võtnud. Ükskõik mis nende vahel lühidalt oli olnud, see oli nüüd otsas. Mees oli tema minevik ja nüüd tema boss.
Isegi kui ta peaks tahtma tuld uuesti õhutada. Ja Sinclairil polnud vähimatki põhjust oletada, et ta seda tahtis. „Nii et mis me siis nüüd teeme?”
Mehe näole ilmus saatanlik naeratus.
Hüva, äkki oligi alust eeldada, et mees tahab uuesti üritada.
„Ei,” ütles Sinclair karmil toonil.
„Ma ei öelnud sõnagi.”
„Sa mõtlesid seda. Ja vastus on ei.”
„Sa oled külm naine.”
„Ma olen intelligentne naine. Ma ei kavatse magada oma teed tippu.”
„Tipus olemise kohta on paljutki öelda.”
„Arvan, et sina tead.”
Mees naaldus toolis tagasi, tema ilme muutus ulakaks. „Jajah, arvan, et tean.”
Naine eiras pisipoisi sarmi ja kummardus ettepoole, toetades küünarnukid lauale. „Hüva, räägime siis, kuidas see käib.”
„Minu meelest näitasime möödunud kuul kenasti, kuidas see käib.”
Naine soovis, et mees jätaks flirtimise. Ta tundis naeruväärset kiusatust kaasa lüüa. Nende sõnaline eelmäng tol õhtul oli olnud peaaegu niisama erutav kui füüsiline suhe.
„Siin ei tea meist mitte keegi,” alustas Sinclair rahulikul häälel.
„Mina tean meist,” osutas mees.
„Aga sina unustad selle ära.”
„Pole sedamoodi,” turtsatas mees.
Naine kummardus veel rohkem ettepoole, peaaegu mehe näo ligidale. „Kuula hoolega, Hunter. Meie ametialaste suhete pärast unustad sa ära, et oled mind alasti näinud.”
„Tead, sa oled kangesti nunnu, kui sa oled vihane.”
„See on kõige lamedam jutt, mida ma elus sees olen kuulnud.”
„Ei ole.”
„Kas sa saad sekundiks tõsine olla?”
„Miks sa arvad, et ma ei ole tõsine?”
„Hunter.”
„Võta kergelt, Sinclair.”
Võta kergelt? Kas see oli mehe vastus?
Kuid ta tõmbus tagasi, et selle üle mõelda. Kas võis see olla nii lihtne? „Kas ma teen sellest liiga suure numbri?”
Mees kehitas õlgu. „Mina ei kavatse firma uudistelehes sellest kedagi teavitada. Nii et kui sina selle kohta joogiautomaadi juures mõnd sõna ei pilla, arvan ma, et meil pole häda midagi.”
Naine mõõtis teda pilguga. „Ja kõik? Amet nagu ikka?”
„Vanapapa võis osta Lux Kaunitari Tooted oma veidral põhjusel. Aga mina olen siin selleks, et firmat juhtida, ei midagi enamat ega vähemat. Ja sinul on oma töö teha.”
Naine tõusis püsti ja noogutas järsult,