Kõiges on süüdi Pariis. Jennifer Greene
alles kohtas Kellyt. Mis kahju teeks üks ühine õhtu? Mis siis, et talle meeldis naist vaadata. Meeldis see kõditav keemia nende vahel. Meeldisid tema selged pruunid silmad. Ja siis?
Kui nad õhtusöögiks istet olid võtnud, tõi Kelly Eiffeli torni, Jardin des Plantes’i, Louvre’i ja Saint-Germain-des-Prés’i nähes kuuldavale kõik need haneks tõmmatud turisti ohootamised ja ahaatamised.
Jumalaema kirik asus küll Cité saarel. Ja mees teadis, et Kellyle meeldib see väga. Selleks ajaks, kui nad tõelisest Dame’st möödusid, oli Will tellinud teise pudeli veini, 2002. aasta Puligny-Montrachet’ ja nad olid imemaitsva flammenkueche’ga peaaegu ühele poole saanud.
„Mis roog see nüüd oligi?” küsis Kelly.
„Noh… midagi pannkoogi ja pitsa vahepealset. Selles on koort ja ürte ja sinki ja juustu. Kas sulle maitseb?”
„Sa näed, kuidas ma seda kugistan ja sa veel küsid? See on imehea. Ma pole kunagi midagi sellist maitsnud. Kuid ma arvan, et ühest suutäiest escargot’st on mulle rohkem kui küll.”
„Kuule, sa sõitsid pika maa Prantsusmaale maha. Sa võiksid ju ometi proovida niipalju prantsuse asju kui võimalik.”
„Tõsi,” pomises Kelly.
Kõik teised lõbusõitjad olid uhkemini riides kui nemad. Neil polnud võimalust riideid vahetada. Põrgu päralt, Willile polnud see impulsiivne mõte enne pähegi tulnud kui alles päeva lõpus. Kuid nüüd, mil nad laevatekil ringi jalutasid – Kelly tahtis katedraalist paremat vaadet, ja taevas teadis, et nad on õhtusöögist kõrimulguni täis ning vajasid väikest jalutuskäiku –, värises Kelly ootamatus niiskes õhtutuules.
Tema püksid ning V-kaelusega õhuke sviiter polnud piisavalt soojad. Tema kurk oli paljas, mitte ainsatki ehet, ainult tema nahk hiilgas kuuvalguse ja kaugete linnatulede paistel.
Will ei pannud oma kätt talle ümber, kuid nihkus lähemale. Piisavalt lähedale, et nende õlad ja käsivarred kokku puutusid, lihtsalt et pakkuda natuke oma kehasoojust. Kuid mehe süda ütles, et selles on tagamõte, sest tema süda tagus meeletult.
Või oli see põhjustatud sellest, kuidas naine teda äkki vaatas.
Elav muusika, mis tuli sees mängivalt kolmeliikmeliselt ansamblilt kandus nende laevaossa. Will kuulis seda, kuid sarnaselt teiste reisijate jutusuminale ning naerupahvakutele tundusid kõik hääled kostvat miilide kauguselt. Kõik närvilõpmed tema kehas olid keskendunud Kellyle.
„Ma ei suuda uskuda, et ma tõesti siin olen, et kõike seda näen.”
„Sa mõtled tõelist Notre Dame’i?”
Kelly naeris. „South Bendi oma on ka tõeline. Mis on naljakas, sest meie oleme siin, aga hoopis see paistab kujutlusena. See on nii… maagiline.”
Willi arvates polnud vana katedraal põrmugi maagiline, kuid Kelly oli. Ja kui järjekordne kevadtuul naise juukseid paitas ja ta taas värisema pani, ei tõrjunud ta mehe kätt, mis tema õlgade ümber oli.
Sel hetkel oli Will kindel, et nad veedavad öö koos.
„Sa ütlesid, et oled nüüdseks Prantsusmaal olnud umbes neli aastat? Nii et kõik need monumendid ja muuseumid on sulle juba tuttavad. Sa oled ilmselt Jumalaema kirikus juba mustmiljon korda käinud.”
„Muuseumides, jah. Aga Jumalaema kirikus pole ma kordagi käinud.”
„Tõesti? Aga see on nii ilus.”
„Jah, noh, selle võib kohe lauale laduda. Ma olen kirikute vastu allergiline. Eriti katoliku kirikute vastu. Minu isal oli minu jaoks kaks karjäärivalikut. Üks neist oli preestriks saamine, ta sai ilmselt isegi aru, et see on ülimalt ebatõenäoline, kui ta mu neljateistkümneaastasena lapsehoidjaga voodist leidis. Ma olen üsna kindel, et sellest intsidendist sai alguse mu taastuva katoliiklase periood. See kestab tänini.”
„Raske töö, see taastumine?” Tüdruku silmad särasid heatujuliselt.
„Sa ei kujuta ettegi. Ma olen pidanud olema väga valvas. Süütunne hiilib sulle ligi, kui sa seda kõige vähem ootad. Näed nunna, siis tekib sul vajadus püsti tõusta ja katekismust tsiteerida. Sellega tuleb kogu aeg võidelda.”
„Sa oled nii naljakas,” sõnas Kelly.
„Jah, nii nad räägivad.”
Kelly ajas oma lõua püsti. „Mina olen teistmoodi mässaja.”
„Jah? Mismoodi?”
„Mina olin katoliiklikus koguduses. Pean tunnistama. Aga keskkooli viimasel aastal eemaldati mind koolist, ma peaaegu poleks lõpetanud. Korraldasin sõbranna kodus peo. Pidu läks veidi käest ära. Lõppes sellega, et auto oli maja taga basseinis.”
„Ohoh.”
„On jah ohoh. Mu sõbranna oli dekaani tütar.”
Will võpatas kohe.
„Täpselt,” ütles naine. „Niisiis, ära mõtle, et ma mingi pühak olen.”
„Oh, ei,” rahustas Will. „Ma heitsin sulle ühe pilgu ja mõtlesin, vaat see on alles metsik naine. Tõeline mässaja.”
„Paljud teised ei pane seda miskipärast tähele.”
„Kujuta pilti.” Juuksesalk lendles üle Kelly põse, Will ei saanud aru, miks see talle hüpnotiseerivalt mõjus. „Ma käisin tegelikult Notre Dame’is. Ülikoolis. Kui me juba patte üles tunnistama hakkasime.”
„See on päris tõsine.”
„See oli minu isa valitud kool. Otse loomulikult. Ta oli ründemängija.” Ta lisas: „See on jalgpallitermin.”
„Nagu South Bendis saaks olla inimest, kes seda ei teaks. Aga neetud, me ei saa enam rääkida, nüüd, mil ma tean, et sa olid teiste iidol.”
„Ei olnud. Meeskonnal ei läinud neil aastatel hästi.”
„Aa. Ja see oli kõik sinu süü?”
„Ilmselt. Ma tean, et selle tunnistamine on pühaduseteotus, aga jalgpall ei meeldinud mulle eriti. See oli lihtsalt võimalus stipendiumi saada, et ma saaksin ilma võlgu tegemata elada.”
„Stipendium? Notre Dame’i? Järjekordne vau. Ma olen keeletu.”
„Väga hea, väga hea. Mitte keegi teine pole, nii et mul on hea meel, et sina oled.” Will polnud ikka veel Kelly põselt siidist juuksesalku ära lükanud, kuid ta mõtles sellest lakkamatult. Kuuvalgus. Tema põsed. Tema silmad. See juuksesalk. „See oli spordistipendium, mitte akadeemiline.”
„Ma saan aru. Sa ei taha tunnustust mitte aju, vaid lihaste eest.”
„Tegelikult, ainus asi, mille eest ma tunnustust tahtsin oli võlgadeta elamine, ükskõik kuidas see mul ka õnnestuks. Niimoodi ei pidanud ma kellegi teise pilli järgi tantsima.”
„Kes üritas sind oma pilli järgi tantsima panna?”
„Oled sa alati nii uudishimulik?”
„Alati,” hoiatas teda Kelly. „Ma teenin sellega elatist.”
„Sa teenid uudishimutsemisega raha?”
„Jah, selline ma olen. Mul on ametinimetus. Kohtuekspert. Kõlab nagu ma arvestaksin surnute makse, kas pole? Aga ei. Minu tööks on krediitkaardipetturite jälgede ajamine. Ma kahtlustan, et enamiku inimeste jaoks pole see kuigi põnev. Mõned peaksid seda ehk isegi tüütuks. Aga kui sa oled tõeliselt uudishimulik ja sulle meeldib toppida oma nina teiste inimeste ellu ja asjadesse, mis sinusse ei puutu… siis on see tõenäoliselt täiuslik töö.”
„Okei.” Will kallutas pead.
„Mis okei?”
„Okei, ma olen oodanud nii kaua, kui suudan kannatada.”
„Oodanud mida?”
„Sind maitsta,” vastas ta. Ja siis ta tegigi seda.
Esimese maitsega, esimese suudlusega… kuulis Will muusikat. See oli