Attolia kuningas. Megan Whalen Turner
õlad kühmu ja hakkas siluma pahkluu all oleva padja narmaid, seades sirgeks iga lõime.
«Sain Teleuse peale vihaseks. Costis tuli teda päästma.» Ta ajas narmad jälle sassi. «Arvasin, et võid vaese Costise üles puua.»
«Oleksingi poonud, kui sa poleks teda nii kenasti Teleuse külge aheldanud.»
«Nagu ankru, millega teda põhja vedada,» nõustus kuningas.
«Arvasin, et olime Teleuse kohta kokku leppinud.»
«Olimegi. Olemegi,» kinnitas kuningas talle.
«Nii et sa riskisid temaga, et päästa reeturliku väärtusetu vahimehe elu?»
«Enne nimetasid sa Costist oma ustavaks teenriks.»
«Enne ta oligi ustav teener. Enam ei ole. Sul ei õnnestu teda minu ees heasse kirja saada.»
«Muidugi mitte,» lausus mees alandlikult.
Kuninganna ohkas masendatult ja küsis vastumeelselt tõe järele. «Kas sa valetasid?»
«Ma ei valeta kunagi,» vastas mees vagalt. «Mille kohta?»
«Liiva, mao.»
Noore mehe kohta, kes kunagi ei valeta, paistis ta selle küsimuse peale üllatavalt vähe solvuvat. «Võiksid Reliuselt küsida. Su arhiivide sekretär on juba nädalaid midagi kahtlustanud ning ennast lausa pahupidi pööranud, et rohkemat välja selgitada.»
«Miks sa siis midagi ei öelnud?»
«Ma ei taha, et köökides või vahtkonnas puhastus korraldatakse.»
«Sa tahad säästa inimesi karistusest, mille nad on ära teeninud?»
«Oh ei,» vastas kuningas, «tahan ainult kindel olla, et karistatakse üksnes neid, kes on selle kõige rohkem ära teeninud.»
«Ütle siis oma sõna ja neid karistatakse.»
Kuningas raputas vaid pead ja kuninganna andis seekord järele.
III PEATÜKK
COSTIS ÄRKAS JÄRGMISEL HOMMIKUL VAREM KUI tavaliselt, kui üks kasarmupoistest tema uksepiidale koputas.
«Kapteni käsk,» hõikas poiss. «Kõik, kes on vahist vabad, peavad hommikuseks pasunasignaaliks täisvormis paraadväljakule tulema.» Costis kuulis teisi poisse sama käsku koridoris kordavat.
«Peaksin kuningaga treenima minema,» vastas ta uimaselt.
«Kapten käskis sulle öelda, et mitte täna, et ta palus kuningal treeninguga alustada homme.»
«Hea küll siis, aitäh,» ütles Costis ja poiss läks järgmise ukse juurde. Costis lükkas teki pealt ja ajas ennast jalule. Aris oli eelmisel õhtul aidanud tal toa korda teha ja kõik oli jälle omal kohal. Katkise veinipeekri tükid olid hunnikusse pühitud. Laual seisid ikka veel kuninga tühi veiniamfora ja terveks jäänud peeker. Kui Costis aega saab, viib ta need lossi köökidesse tagasi või saadab mõne poisiga.
Costis pani riidesse. Ta tõmbas selga alussärgi ja nahktuunika, pani vööl rippuva rõngasseeliku alla nahkse kildi. Tal olid sääre- ja õlakaitsed ning rinna- ja seljaplaat, mis õlgadel rippusid ja kaenla alt rihmadega kinni tõmmati. Aris oli eelmisel õhtul tema varustuse tagasi toonud. Ta oli Costisega nõusse jäänud, et küllap kuningas maandab oma kättemaksuhimu nende tänahommikusel treeningul, kuid nähtavasti pidi kuningas sellega ootama.
Kui Costis oli mõõga tupest välja tõmmanud ja selle teravust kontrollinud, pani ta selle vööle. Keebi kaeluses olev kett kinnitus õlakaitsete külge, nii et keep rippus seljal ega takistanud käsivarte liigutusi. Tal ei olnud püssi, sest ta polnud valves. Kõigil sõduritel oli oma mõõk, kuid püssid kuulusid kuningannale ja neid hoiti relvakambris luku taga. Neid kandsid ainult kuninganna juures valves olevad vahimehed, kes võtsid need enne valvekorda minekut ja andsid tagasi, kui teenistus lõppes.
Kui Costis oli riides, läks ta trepist alla kasarmute vahelisele õuele. Seal olid teisedki vahimehed, kuid ükski ei hakanud Costisega rääkima. Nad vaatasid kõrvale ja taandusid, kui ta purskkaevu juurde kõndis. Ta viskas veidi vett näole ja kasutas joomiseks kopsikut, nägu teistest vahimeestest hoolikalt eemale pöörates, nagu oleks kitsa õue kaugemas otsas midagi väga huvitavat. Ta läks tagasi kasarmu juurde, leidis oma rühma ja tegi kindlaks, et nad on määratud kellaajaks valmis paraadväljakule minema. Eriti Diurnes, kes oli hommikuti mõnikord aeglase liikumisega.
Sel hommikul olid tema mehed siiski ärkvel ja valmis, teda oodates ja mõnevõrra mõtlikult silmitsedes. Ta pidi üksnes tervituseks noogutama ja siis nad paraadväljakule juhtima. Costise rühm kuulus Kaheksandasse tsentuuriasse. Kui koidupasunad müüridelt kõlasid, seisis ta oma rühma kõrval rivis, ühena rohkem kui tuhandest paraadväljakul korrapärastes ristkülikutes seisvatest meestest, kes oma kaptenit ootasid.
Teleus ei lasknud neil kaua oodata. Ta andis märku ja tsentuuriod käsutasid üksteise järel oma mehed valvele. Kui nad lõpetasid, oli ainus avaral paraadväljakul kuuldav heli lindude kauge sädistamine ja teisel pool kaugemaid lossimüüre ärkava linna summutatud müra. Paraadväljakul ei liigutanud ega rääkinud keegi enne, kui Teleus tõstis häält ja valjult hõikas: «Costis Ormentiedes!»
Costis tajus teda ümbritsevate meeste võpatusi. Ükski ei julgenud tema vaatamiseks liigutada peale Diurnese, kes pööras õige pisut pead, et rühmaülemat silmanurgast piiluda. Costis ei teadnud, mida ta peaks tegema, ja tundis kergendust, nähes, et tema tsentuurio astub rühma kõrvale. Tsentuurio jõnksas peaga ja Costis astus rivist välja ning sammus väljaku keskele.
Tema ja tsentuurio tegid täpse kannapöörde ja liikusid koos poodiumi juurde, kus nad kaptenile üles otsa vaadates seisma jäid.
Paari sõnaga võttis kapten Costiselt rühmaülema auastme.
«Kuninga tahtel vabastatakse sind tõotusest teda teenida. Võid võtta oma asjad ja kohe hommikul lossist lahkuda. Kas sa soovid minna?»
Sellist küsimust polnud Costis oodanud. Ta oli eeldanud, et Teleus kavatseb ta vahtkonnast täielikult vabastada, et ta kuningale jalgu ei jääks. Äkki aga pakuti talle valikut, kas minna või jääda. Keel oli nagu puust ja ta pidi sõnad jõuga suust välja pressima. «Ma jään, söör.» Kui Teleus jätkas talle otsa vaatamist, mõistis Costis, et oli rääkinud liiga vaikselt. «Ma jään, söör!» hüüdis ta.
Teleus tõstis pea, et üle kogu paraadväljaku karjuda. «Kuninga tahtel võib täna igaüht teist vabastada tõotusest teda teenida. Iga mees, kes teeb selle valiku, võib rivist lahkuda, oma asjad kokku korjata ja karistuseta lossist lahkuda.» Tervel paraadväljakul ei liikunud ükski mees.
«Teile antakse aega järelemõtlemiseks,» ütles Teleus. Ta noogutas jälle Costisele, kes pöördus tagasi rivisse, kuid mitte oma rühma. Ta järgnes tsentuuriole rivi lõppu ja astus seal seisvate määramiseta meeste sekka. Vahtkondlased seisid valvel. Möödus mitu minutit, siis veel mitu. Tekkis väga vaikne pomin, kui mõned julgemad mehed oma kaaslastele kommentaare sosistasid. Kostis väga vaikset saabaste sahinat. Tsentuurio karjus oma meestele käsu valvel seista ja sahistamine lõppes.
Sel ajal, kui nad seisid, kerkis päike taevas kõrgemale, kuni tema kiired paraadväljaku lääneservas maapinda tabasid. Need, kes endiselt seisid koidueelses jaheduses, kadestasid kaaslasi koha pärast päikese käes, kuni jahedus kadus ja päike kõrgemale tõusis, lossi vahtkond aga endiselt valvel seisis. Vahtkonnavahetusel hõikasid tsentuuriod mehi teenistusse, kuid ülejäänud jäid paigale. Valvekorras olnud mehed saabusid kahe- ja kolmekaupa ning täitsid vaikselt tühjad kohad. Teleus, kes oli jäänud seisma oma meeste ette, pakkus jälle võimalust vabastada iga mees, kes otsustab kuninga teenistusest lahkuda, kuid keegi ei liikunud. Oli juba pärastlõuna ja päev venis edasi. Vahimehed vahetusid, pakkudes lühikest puhkust neile, kes olid valvekorras olnud. Mõnedest said kuumus ja veepuudus võitu. Nad langesid maha nagu puud. Tsentuuriod käskisid nad väljakult minema kanda, aga kui nad olid toibunud, tulid nad oma kohtadele tagasi.
Oli suvi ja päev pikk. Viimaks hakkas päike silmapiiri poole vajuma ning paraadväljaku läänemüüri tagant hiilis välja vari.