Neetud taevakivi. Tuuli Tolmov
pilk. Nad hüppasid hooga üle kraavi ja järgnesid laulule.
II PEATÜKK
Merel silmad, metsal kõrvad.
Iga kord, kui nad tundusid häälele piisavalt lähedal olevat, kaugenes see taas. Laulud muutusid üha vallatumateks ja lõbusamateks, ning soov hääleallikani jõuda kasvas sama jõudsalt.
Nad liikusid häälest võlutuna aina edasi ning ei märganud, kuidas mets nende ümber salamisi vaikseks muutus. Okste praksumised kajasid puude vahel ning isegi laul tundus äkitselt kõikjalt ühekorraga tulevat. See oli nende ümber, valjem kui varem ja väga lähedal.
Aulemb võinuks vanduda, et ta nägi paaril korral seelikusaba valget vilksatust. Erutus pani ta südame pekslema. Kas see võib tõesti olla Murueide tütarde laul? Kas nad tõesti näevad neid tantsimas? Mõned räägivad, et pärast seda ei taha mees enam mitte ühtegi surelikku naist. Aulembi samm kiirenes palavikuliselt.
Laul muutus kaugemaks ja vaiksemaks ning varsti nad ei näinud ühtegi juukselehvi ega kleidisaba. Ka linnud paistsid oma hääle tagasi saavat.
Tarn toibus esimesena. Ta raputas segaduses pead ja urgitses rahutult kõrva.
«Kas keegi pani üldse tähele, kummale poole küla jäi? Sest mina küll ei tea.»
Tema sõnade peale pilgutasid ka Aulemb ja Vagur silmi ning vaatasid ümberringi. Laul ei püüdnud enam nende tähelepanu hajutada.
Mets oli võõraks muutunud. Puud olid kõrged ja haralised, varjates päikesevalgust. Aulemb silitas ühe pika kuuse tüve, mis oli sama jäme kui kui Tarn ja Vagur kokku panna – ja see juba ütles midagi.
«See osa ei tundu eriti tuttav,» sõnas ta vaikselt.
«Seda ma arvasin,» porises Vagur, tehes kähku kurja peletamise märgi. «Kurjad vaimud. Ma ei imestaks, kui see külmking oli, kes meid siia meelitas. Me peame kiiresti siit jalga laskma.»
Ta ajas pea kuklasse, lootes päikese järgi kodutee määrata. Päike oli aga loojumas ning kuna päevavalgus puudevõrade vahelt siia täielikult ei jõudnud, oli metsas peaaegu pime.
«Mina ei kavatse ööseks siia jääda,» teatas Vagur kategooriliselt ja niheles ebamugavalt.
«Jah, sest sa kardad pimedat!» nöökis Aulemb võimalusest haarates.
«Ole vait, ise kardad…»
«Tasa!» käratas Tarn ning tema sõnad kajasid läbi metsa. Poisid jäid hiirvaikseks, kuulates hetkeks vibreerivat sõnade kaja. Aulemb vaatas pingsalt paremale. Seal puude varjus, nende kahe kokkukasvanud kuuse vahel tundus keegi neid vaatavat. Tal oli täpselt see sama tunne nagu kraavipervel, et keegi luurab neid metsas. Ta väristas õlgu.
Tarn põrnitses neid, käed vaheliti. Vagur üritas aga ikka veel õiget teed leida. Ta keerutas end ühtelugu koha peal ringi, mõmisedes: «Päike on seal, järelikult…»
«Lõuna jääb sinna,» katkestades Aulemb õigele poole noogates. «Parem hakkame minema. Ema pani ilmselt pajuoksad juba soolvette.»
«Peksab nagu väikest tatikat,» kommenteeris Tarn vaikselt. Aulemb oleks tahtnud midagi vastu nähvata, aga otsustas seekord teha näo, et ta ei kuule. Vagur oli väga vaikseks jäänud. Tema suur kogu tundus pimeduse saabudes üha enam kössi tõmbuvat ning ta kiirustas kõige ees. Aulembi nöökamine ei olnud ilmaasjata. Vagur tõepoolest vältis pimedat. Kõik riukalikult õelad üleloomulikud olendid liikusid ju öö varjus.
«Vagur, võta hoogu maha!» hüüdis Aulemb poisi kaugenevale laiale seljale. «Ja mis ma teha saan? Annan oma emale vastu peksa või?» pöördus ta Tarni poole ärritunult, suutmata seda märkust ikkagi alla neelata.
«Ei. Lihtsalt käitu korralikult. Siis ta ei pea sind nüpeldama,» kehitas Tarn õlgu.
«No jah, täna enam sellest kasu ei ole,» torises Aulemb. Päev, mis oli alanud nii lootustandvalt ja rõõmsalt, lõpeb ilmselt viimase poole aasta suurima peksuga. See oli nii alandav.
«Ma ei saa aru, kuidas me nii kurdiks ja pimedaks jäime ühest laulust,» pomises ta. «Siin on midagi valesti. See ei ole õige.» Ta kael muutus külmaks, nagu keegi jälgiks teda, kuid tagasi vaadates ei olnud seal kedagi. Kuid Aulemb teadis, et tema «kaelatunne» ei eksinud kunagi. Ta oli ennegi tajunud metsavaime. Miski vaatas neid.
«Vagur!» hõikas Tarn järsku, huuled murelikult torus. Vastust ei olnud kuulda.
«Vagur!» karjus nüüd ka Aulemb ja hoidis käsi suu juures võimendajaks. Mitte midagi.
«Kuhu see segane kadus…»
Vasakul kõlas oksapraksatus. Ja siis paremal ning nende taga. Aulemb keerles koha peal nagu vurr, üritades haarata järsku kõike toimuvat korraga. Ta küünitas vööl lebava vana kulunud kivist väitsa järele, millega ta seni kõik oma ilusad kujukesed ja piibud nikerdanud oli. Polnud just eriline kaitserelv, kuid Aulemb tundis end palju kindlamini, kui see tal käes oli.
Ka Tarn oli tulekivist noa välja tõmmanud. See oli tema au ja uhkus, eelmise aasta sünnipäevakink isalt. Väga vähesed siin külas said endale midagi sellist lubada.
Hämar mets hakkas nende närvidel mängima. Iga vari tundus liikuvat ja neid jälgivat. Aulemb lootis südamest, et see on kõigest mingi suvaline sokk või isegi jänes, kes neid siin hirmutab. Nad liikusid Tarniga aeglaselt edasi.
Vasakul pool põõsastes hakkas pihta vali ragin. Tarn tõmbus pingule, võttes sisse kaitseasendi. Aulemb hüpitas nuga närviliselt käes. Ta ei olnud võitleja. Kui ta saaks oma ründaja surnuks rääkida, vaat see oleks eht lahendus.
Ragin oli uskumatu. See ei saanud mõni loom olla, tulijaks oli midagi inimese suurust. Tume kogu, mis lähenes, tundus olevat lausa pea ja jalgadega.
«Kes seal on?» käratas Tarn, hääl tavapärasest madalam. «Näita end!»
«Tarn?» hüüdis Vagur kergendusest murdunud häälega. «Kas Aulemb on sinuga?»
«Ma olen ka siin!» hüüdis Aulemb, kui Vagur põõsastest välja jooksis. «Mis juhtus…»
«Jookske!» hingeldas Vagur ja pistis liduma. Tarn ja Aulemb ei kavatsenudki seekord maha jääda ning võtsid kohe poisile sappa.
«Mis juhtus?» kordas Aulemb hingeldades oma küsimust, kui nad Vagurile piisavalt lähedale jõudsid.
«Nad tulevad,» sõnas Vagur ning vaatas leegitsevate silmadega neile otsa. See ei olnud tavaline hirm. Selline ilme võis olla inimesel, kes seisis silmitsi oma sügavaimal hinges peituva õudusega ja pääses vaevu põgenema. Poiss oli näinud midagi, mis teda ilmselt elupäevade lõpuni kummitab.
«Kes tulevad?» ei saanud Tarn aru. «Neetud küll, räägi selgemalt.»
Metsa ei valgustanud ükski valguskiir. Päike oli just loojunud ning öised valitsejad koos kuu ja tähtedega olid ärkamas. Põllu peal oleks nad vähemalt midagigi näinud.
Tarn koperdas puujuure taha ja vandus vihaselt, kui ta ninali lendas. Ta tahtis end taas püsti ajada, kuid oma üllatuseks oli ta jalg täielikult puu taga kinni. Või oli midagi ta jala ümber?
«Poisid, oodake, ma jäin kinni!» hüüdis ta kaugenevatele selgadele. Aulemb aeglustas jooksu, kuid Vagur, õudusest kurt, jätkas ragistamist ja kadus jälle neil silmist.
Kui Aulemb Tarnini jõudis ja maha kükitas, liigutas midagi ka tema jalge juures. Tema esimene hirm oli muidugi, et nad on sattunud rästikupessa, aga ettevaatlikult katsudes olid need hoopis puujuured. Mis liikusid.
Eemalt oli kuulda Vaguri karjatust, mis peaaegu kohe lakkas. Aulemb ja Tarn jäid ärevalt kuulatama. Aulemb pani alles nüüd tähele, kui tuulevaikne ja pime see öö ikka oli. Kaugusest oli kuulda valju öökulli huikamist.
Maapind sahises nende ümber ning järsku tõmmati Aulemb jalgelt. Ta maandus valusalt, lüües küünarnuki vastu kivi ära. Juured olid ta korralikult kinni mässinud.
Ta üritas end lahti rapsida, kuid asjatult. «Ma ei näe tuhkagi!» vihastas ta. Isegi nuga ei hakanud nende peale