Soovipuu. Katherine Applegate
ei saa midagi ette võtta.”
„Sul on seal kõva ai-ai. Ma tahan aidata. Sa oled Vana Tark Puu. Õpeta, mida ma pean tegema.”
„Päriselt ka, Trummike. Aeg parandab kõik haavad.”
Trummike vihkab mu filosofeerimist. Ta hakkas silmi pööritama. Vähemalt ma arvan, et ta pööritas silmi. Vareste puhul pole seda kerge märgata. Nende silmad on nagu hommikused mustsõstrad, tumedad ja niisked.
„Ma loodan vaid, et koort ära ei lõhutud,” ütlesin. „See on mu lemmikkülg.”
„See pole lõhutud. Ainult kaunistatud. Just nagu inimesed teevad endale tätoveeringuid.” Trummike müksas mind nokaga. „Näita mulle, kes seda tegi. Ta veel saab mu käest. Ma lähen öösel ta akna taha kraaksuma. Ma pikeerin õhus ja katkun ta peast mõne juuksesalgu välja.” Ta hakkas tiibadega vehkima. „Ei! Ma teen midagi veel paremat! Ma pillan talle pakikese pähe. Ma pillan talle aasta otsa iga päev pakikese pähe!”
Ma ei hakanud küsima, mis pakikesest jutt käib. Olin üsna kindel, et tean seda juba.
„Trummike, kullake,” ütlesin, „seda pole küll vaja.”
Trummike tammus jalalt jalale nagu ikka, kui ta mingile murele lahendust otsis. „Tead,” ütles ta seejärel, „soovimispäev on peaaegu käes. Äkki see on mingi soov. Lihtsalt viletsal viisil soovitud.”
„Jälle soovimispäev,” kordasin. Näis, nagu oleks eelmine just äsja olnud. Kas tõesti oli jõudnud juba terve aasta mööduda? Päevadel on kombeks kaduda nagu jõkke sadavad vihmapiisad.
„Jälle kord,” nentis Trummike, „tulevad ahned inimesed sind oma vajadustega tüütama.”
„Jälle kord tulevad lootusrikkad inimesed midagi head oma ellu soovima,” parandasin.
Soovimispäev oli mulle ja mu asukatele alati pisut kurnav. Tol päeval hoidsid loomad ja linnud tavaliselt minust eemale, et vältida uudishimulike inimeste käsi ja lõputut pildistamist.
Kuid see oli vaid üksainus päev. Ma mõistsin kombe ajaloolisust ja minu rolli selles. Ma teadsin, et inimesed on igatsusi täis.
Kõnniteel põngerjat talutav ema tardus mu tüve märgates paigale.
„Emme, mida sinna on kirjutatud?” küsis pehmet mängukoera tokerjat saba pidi kaasa tassiv pisiplika.
Ema ei vastanud.
„Emme!”
Nad tulid üle muru lähemale. Ema astus päris minu ligi. „Siia on kirjutatud „LAHKU”,” lausus ta viimaks.
„Umbes nagu „mine ära”?”
Ema libistas õrnalt sõrmega üle mu sisselõigete. „Võib-olla,” vastas ta. „Võib-olla tõesti.”
Ta vaatas minu lähedal asuva kahe majakese poole. Siis võttis ta pead vangutades väikesel tüdrukul kõvemini käest kinni. „Loodame, et see ei tähenda midagi.”
14
Need majad. Minu majad.
Üks on värvitud helesiniseks. Teine on värvitud roheliseks.
Ühel on must uks. Teisel on pruun uks.
Ühel on kollane postkast. Teisel on punane postkast.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.