Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu. John Guy
kiriku kalendris on tema sünnipäev tähistatud kui neitsi Maarja eostamise päev.
Pärast ristimist ristimisastjas salviti Mary võidmisõliga ja mähiti spetsiaalselt selleks puhuks valitud valgesse Genova taftkangasse. Peaaegu kindlasti (sest nii oli kombeks kuninglike lastega talitada) viidi ta seejärel suure altari ette ja leeritati, ehkki sakramenti sai ta esimest korda missa ajal alles siis, kui oli saanud üheksa-aastaseks. Henry VIII kätte jõudnud ettekande kohaselt oli ta „väga nõrk laps ega jää tõenäoliselt ellu”. See ennustus ei läinud täide ja tänu tema ema vaprusele ei kandnud vilja ka varsti järgnenud kallaletungid Mary julgeolekule ja rahulikule elule.
James V surm käivitas terve keeruka, omavahel tihedasti läbi põimunud poliitika, religiooni ja kildkondadega seotud sündmuste ahela. Inglismaa ja Prantsusmaa võistlesid omavahel ülemvõimu pärast Šotimaal, millest kujunes ettur kahe suurema riigi ja nende valitsevate dünastiate võitluses. Lapsena Mary ise nendes intriigides ei osalenud, seda enam aga keerles kõik tema ümber. Ükskõik mis seal ka ei toimunud, kõige eesmärk oli kas kindlustada lapskuninganna füüsiline julgeolek või siis panna ta mehele mõnele Inglise või Prantsuse kuningliku perekonna liikmele. Niisugused mahhinatsioonid aitasid kujundada seda pärandit, mille Mary vanemana sai ja mis aitas tal täiskasvanuna kõigele vapralt vastu seista.
Mary kujunemisaastatel oli alati tema suur eeskuju ema. Kui tütar sündis, oli Marie de Guise elanud Šotimaal vähem kui viis aastat, aga ta ilmutas suurt poliitikaalast taipu, ehkki õppida polnud sugugi lihtne. Marie mõtted pöördusid kiiresti poliitika poole, nii et ta pööras oma lahkunud mehe matuste korraldamisele minimaalselt tähelepanu.
Marie de Guise oli ebaharilikult pikka kasvu, punakaspruunide juuste ja peente näojoontega naine. Tal olid tõeliselt kuninglikud maneerid, esileulatuvad põsesarnad, kõrged kaarjad kulmud ja kõrge laup. Huuled olid kergelt kokku surutud, nina tundus kõrvalt vaadates kergelt kongus. Hoiak oli aga enesekindel ja väärikas; ta oli intelligentne ja tähelepanelik, heldekäeline sõprade ja poolehoidjate vastu, sundimatute – ehkki lihvitud – maneeridega, ühtviisi sõbralik nii endaga võrdsete kui ka alamate vastu.
Kõik need olid de Guise’idele iseloomulikud jooned ja nii võitis James V lesk kiiresti šotlaste südame. Ta oli populaarne lihtrahva hulgas ja oskas sütitada kõigis tulist poolehoidu. Kõik needsamad jooned avaldusid hiljem ka tema tütrel, kes sarnanes emaga nii välimuse kui ka iseloomu poolest.
Marie de Guise omandas poliitikategemise kunsti kodustelt. Suhteliste uusrikastena olid de Guise’id tõusnud Prantsuse õukonda tänu sobivatele abieludele ja vaprusele sõdades. De Guise’idel olid François I valitsemisajal lähedased suhted triumviraadiga, kuhu kuulusid Prantsusmaa konnetaabel Anne de Montmorency, troonipärijast dofään Henri ja viimase kaunis ning elutark armuke Diane de Poitiers, aga nad olid samavõrd mõjukad tegelased ka katoliku kirikus. Hertsog Claude’i vend Jean oli kõrge vaimulik, kellel läks korda koondada oma võimu alla üheksa piiskopkonda ja kuus abtkonda. Talle allus ka Prantsusmaa tähtsaim, Reimsi peapiiskopkond, kuna sealses vägevas gooti stiilis katedraalis krooniti Prantsusmaa kuningaid. De Guise’idel läks korda see nii-öelda kinnistada suguvõsale, andes peapiiskopkonna juba enne Jeani surma Claude’i teisele pojale Charles’ile, kes oli Lorraine’i kardinal ja võttis uue koha vastu juba neljateistkümneaastasena.
Kokku oli Claude’il kümme täiskasvanuks elanud last, kes kõik jõudsid riigis või kirikus kõrgele kohale. Kui Marie de Guise abiellus James V-ga, algas viiekümneaastane ajajärk, mil tema suguvõsa sekkus jõuliselt nii Šotimaa, Prantsusmaa kui ka Inglismaa asjadesse. See juhtus nii põhjusel, et 16. sajandil oli kombeks kinnitada diplomaatilisi liite abielulepingutega. Riikidevaheline poliitika keerles paljuski suguvõsade, laste ja pärimisõiguse küsimuste ümber ja dünastiate puhul tõusid niisuguste asjadega seotud mured tähtsamaks kui usukuuluvus.
Marie de Guise mõistis oma rolli siin suurepäraselt. Ta asus kohe kaitsma oma tütre sünniõigust ja kindlustama Prantsusmaa ning Šotimaa traditsioonilist „vana liitu”. Ta oli harjunud täitma oma kohust. Kahekümne ühe aastasena oli ta Prantsusmaa ihaldusväärseim lesk ja François I valis isiklikult just tema asendama oma tütart Madeleine’i, kes James V esimese naisena langes viirusnakkuse ohvriks kõigest paar nädalat pärast maabumist Leithi sadamas. Marie ei oleks tahtnud Prantsusmaalt lahkuda, aga au sundis teda seda tegema. Ta oli raskustega harjunud. Kolm tema viiest lapsest surid väga noorelt: üks poeg esimesest abikaasast (teine poiss, François elas 1551. aastani) ja mõlemad Jamesi pojad.
Pärast abiellumist Šotimaale saatis Marie de Guise korrapäraselt kirju oma emale, Antoinette de Bourbonile. Viimane oli tõeliselt matroonlik kuju, kelle ees olevat aukartust tundnud isegi Prantsuse kuningas. Marie kirjad näitavad, et ta kohanes uue eluga kiiresti. Ta leppis abikaasa truudusetusega – mees sigitas seitse, arvatavasti isegi üheksa ebaseaduslikku last – ja kasutas aega, et kontrollida kuninglike paleede ehitustööde käiku ning rajada aedu, kus ta kujundas Prantsusmaalt saadetud viljapuuistikutest kummalise kujuga vorme. Falklandi palee juures, kus Marie stiililised fassaadiparandused on tänapäevalgi näha, jälgis ta isiklikult tööde käiku, ronides redelit mööda tehtut lähemalt uurima enne, kui anda luba müürseppadele töötasu välja maksta. Tal oli oma prantslastest teenijaskond, sest oli täiesti mõeldamatu, et temaga kõige tihedamini kokku puutuvad teenijad oleks šotlased: prantslased viskasid šotlaste selja taga tihtipeale rõvedaid nalju selle üle, kui vulgaarsed on viimased. Teenijaskond jumaldas teda ja pärast James V surma püüdis nii mõnigi kuninga teenritest saada tööd Marie juures, sest ta maksis paremat palka kui keegi teine.
Formaalselt sai väike Mary šotlaste kuningannaks sellest hetkest, kui suri tema isa. Tegelikult nii see ei olnud. Tuli ametisse panna asevalitseja ehk regent, kes valitseb seni, kuni Mary kuulutatakse täisealiseks ja saab ise asuda võimule. Kõiki huvitaski eelkõige see, kes välja valitakse, sest kuninganna oli veel pikka aega alaealine ja see asjaolu lausa kutsus õnne proovima. Iseäranis kehtis see Šotimaal, kus monarhia oli palju nõrgem kui Inglismaal või Prantsusmaal ja kuningavõim toetus seaduslikkuse ja korra tagamisel paljuski ülikute sugulussidemete võrgustikule.
Kõige kindlam viis regenti valida oli sureva valitseja testamendist lähtudes. Kuigi James V polnud testamenti teinud – sest arvatavasti ta ei teadnud, et tema surmatund on nii lähedal – koostati tema „viimane tahe ja testament” tema eest. Selle koostas Saint Andrewsi kardinalist peapiiskop David Beaton, kellel oli olnud kuningale väga suur mõju ja kes oli kindlalt otsustanud ise võimule jääda.
Beaton oli prantsusemeelse fraktsiooni juht ja protestantliku reformatsiooni äge vastane. Nüüd otsiski ta võimalust, kuidas kuulutada Marie de Guise testamenditäitjaks ja saada ise koos kolme liitlasega „kuningriigi asevalitsejaks”. Eesmärk oli jõuda ette tugevaimast konkurendist James Hamiltonist ehk Arrani krahvist, kes oli inglisemeelne ja esimene troonipärija juhul, kui Mary peaks surema. Arran omalt poolt kuulutas valjusti, et Beaton on testamendi võltsinud, kuna James V olevat olnud juba poolenisti meelemärkuse kaotanud, kui Beaton „sundis teda andma allkirja tühjale paberile”, kuhu testament siis kirjutati.
Ülikud valisid Arrani asevalitsejaks, ehkki ta polnud kaugeltki ideaalne kandidaat. Parim, mis tema kohta öelda sai, oli see, et ta oli ellujääja. Nõrk, kõhklev ja argpüks ning peale selle veel erakordselt ahne. Beaton seadis Arrani valimise seaduslikkuse küll kahtluse alla, aga James II vanima tütre lapselapsena oli tal täielik õigus saada regendiks.
Ehkki Marie de Guise ei vaidlustanud Arrani määramist, suhtus ta temasse väga ettevaatlikult. Ta andis enesele aru, et Arrani eesmärk pole niivõrd kaitsta lapskuningannat, kui tegutseda iseenda ja oma suguvõsa huvides, ning ta tabas täpselt märki, kui iseloomustas teda kui „kohtlast ja kõige heitlikumat inimest maailmas, sest ükskõik mida ta täna ka ei otsusta, homme muudab ta meelt”.
Arranil kulus kuus nädalat, et kolida oma uutesse paleedesse ja ümbritseda end sõprade ja sugulastega, kes hakkasid saama head pensioni. Üritades saada lepitust, nimetas ta Beatoni kantsleriks, mis oli üks tähtsamaid ameteid kogu riigis, aga mõtles leskkuninganna hinnangu paikapidavust tõestades kaks nädalat hiljem ümber ja lasi ta vangi panna.
Uus asevalitseja oli šoti traditsioonidest