Suverüütel. Джим Батчер

      Jim Butcher

       Summer Knight Copyright © Jim Butcher, 2002 Kaanepilt © Meelis Krošetskin, 2019 Tõlkinud © Iris-Barbara Jeletski, 2019 Toimetanud Eva Luts Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski ISBN 978-9949-661-29-9 ISBN 978-9949-661-30-5 (epub)

      1. peatükk

      Sel päeval, kui Valge Nõukogu kohale jõudis, sadas kärnkonni.

      Ronisin välja Sinisest Põrnikast, oma päevinäinud Volkswageni sitikast ja kissitasin silmi vastu kesksuvist päikesevalgust. Lake Meadowsi park jääb Chicago Loopist veidi lõuna poole, Michigani järvest paraja sörgi kaugusele. Harilikult oleks park olnud inimestest tulvil isegi sellise palavusega, nagu meil viimasel ajal oli valitsenud. Täna oli see inimtühi, ainult üks pika mantliga vana naine koperdas poekäru lükates mööda parki ringi. Polnud veel keskpäevgi ja minul oli selle ilmaga dressides ja T-särgiski liiga soe.

      Kissitasin silmi ja vaatasin korraks pargis ringi, astusin paar sammu murule ning sain millegi niiske ja lirtsuvaga vastu pead.

      Võpatasin ja rapsasin käega üle juuste. Midagi väikest kukkus mu näost mööda mulle jalge ette maha. Kärnkonn. Mitte just suur kärnkonna kohta – oleks ilusti mulle peopessa istuma mahtunud. Ta tuikus pärast maapinnale latsatamist viivukese, tõi siis kuuldavale uimase krooksatuse ja hakkas nagu joobnult eemale kalpsama.

      Vaatasin enda ümber ringi ja nägin maas teisigi kärnkonni. Paljusid. Nende krooksumine valjenes, kui sügavamale parki kõndisin. Minu silme all plopsatas taevast veel mitu kahepaikset, nagu oleks Kõigevägevam neid mööda renni alla lasknud. Igal pool hüppas kärnkonni. Nad ei katnud maapinda vaibana, aga tähele panemata ei saanud neid ka jätta. Iga natukese aja tagant võis kuulda järgmise maandumise mütsatust. Nende krooksumine kõlas umbkaudu nagu kõnekõma rahvast täis ruumis.

      „Imelik, mis?” ütles innukas hääl. Vaatasin üles ja nägin enda poole tulemas lühikest noort meest laiade õlgade ja enesekindla kõnnakuga. Libahunt Billy kandis dressipükse ja ühevärvilist tumedat T-särki. Aasta või paar tagasi oleks see rõivastus varjanud nelja- või viiekümnenaelast ülekaalu, mis tal oli turjal olnud. Nüüd peitis see lihaseid, mille vastu ta rasva oli vahetanud. Ta sirutas mulle naeratades käe. „Mida ma sulle ütlesin, Harry?”

      „Billy,” vastasin ma. Ta pigistas kõvasti vastu, kui tal kätt surusin. Või ehk oli ta lihtsalt nii palju tugevam. „Kuidas libahundivärk on?”

      „Läheb huvitavaks,” ütles ta. „Me oleme viimasel ajal patrullis käies mitmesuguste imelike asjade otsa sattunud. Nagu see.” Ta viipas pargi suunas. Mõne jala kaugusel kukkus taevast veel üks kärnkonn. „Sellepärast kutsusimegi võluri.”

      Patrullimas. Ah sa Batman, on alles korravalvurid. „Kas mõni tavainimene on siin käinud?”

      „Ei, ainult paar meteoroloogikutti ülikoolist. Need ütlesid, et Louisianas on tornaadod või midagi, et küllap torm on konnad siia puhunud.”

      Mühatasin. „Võiks arvata, et võlukunsti on kergem uskuda kui seda.”

      Billy muigas. „Ära muretse. Ma olen kindel, et varsti tuleb keegi ja kuulutab selle võltsinguks.”

      „Jajah.” Pöördusin tagasi Põrnika juurde, tegin kapoti lahti ja hakkasin tuhnima eesmises pakiruumis. Tõin lagedale nailonist seljakoti ja sikutasin sellest välja paar väikest riidekotti. Viskasin ühe Billyle. „Kraba paar konna ja pista nad mulle siia sisse.”

      Ta püüdis koti kinni ja kortsutas kulmu. „Miks?”

      „Et ma saaksin kindlaks teha, kas need on päris.”

      Billy kergitas kulmu. „Arvad, et ei ole?”

      Kõõritasin tema poole. „Kuule, Billy, lihtsalt tee see ära. Ma pole magada saanud, ma ei mäleta, millal ma viimati sooja toitu sõin, ja mul on enne õhtut palju muudki teha.”

      „Aga miks nad ei peaks päris olema? Nad näevad päris välja.”

      Hingasin puhinal välja ja püüdsin rahu säilitada. Ma olin viimasel ajal äkiliseks muutunud. „Nad võivad päris välja näha ja päris tunduda, aga olla vaid moodustised. Tehtud Varivalla ainest ja võluväega liikuma pandud. Ma loodan, et on.”

      „Miks?”

      „Sest see tähendaks üksnes, et mõni igavlev haldjas hakkas tembutama. Nad teevad mõnikord nii.”

      „Okei. Aga kui need on päris?”

      „Kui need on päris, siis see tähendab, et midagi on nihu.”

      „Mis liiki nihu?”

      „Tõsist. Augud tegelikkuse koes.”

      „Ja see oleks halb?”

      Silmitsesin teda. „Jaa, Billy. See oleks halb. See tähendaks, et on juhtumas midagi suurt.”

      „Aga mis siis, kui...”

      Ägestusin. „Mul pole täna aega ega tahtmist loengut pidada. Pea mokk maas.”

      Ta tõstis rahustavalt käe. „Hea küll, mees. Ükstapuha.” Ta astus mu kõrvale ja me hakkasime läbi pargi kõndides kärnkonni korjama. „Noh, ee... tore sind näha, Harry. Me kambaga mõtlesime, et äkki tahad nädalalõpul läbi astuda, natuke suhelda.”

      Võtsin ühe konna ja silmitsesin Billyt kahtlevalt. „Mida tehes?”

      Ta naeratas mulle vastu. „Arcanost mängides, mees. Retk läheb päris lõbusaks.”

      Rollimängud. Häälitsesin ühesilbiliselt. Vanadaam poekäruga jalutas meist mööda, kärurattad kriiksumas ja vänderdamas.

      „Tõsiselt, see on oivaline,” käis ta peale. „Me jookseme tormi lord Malocchio kindlusele, aga meil tuleb seda teha maskeeritult ja keset ööd, et Tõe Nõukogu ei saaks teada, kes olid need tasujad, kes tast jagu said. Igasugust värki on, loitse ja deemoneid ja lohesid. On huvi?”

      „Kõlab liiga töö moodi.”

      Billy turtsatas. „Kuule, Harry, ma tean, et sa oled närviline kogu selle vampiirisõja asja pärast. Ja pahur. Aga sa oled viimasel ajal liiga palju oma keldris redutanud.”

      „Mis vampiirisõda?”

      Billy pööritas silmi. „Jutud liiguvad, Harry. Ma tean, et vampiiride Punane Koda kuulutas võluritele sõja pärast seda, kui sa eelmisel sügisel Bianca elamise maha põletasid. Ma tean, et nad on sind pärast seda paar korda tappa üritanud. Ma tean isegi seda, et võlurite Valge Nõukogu tuleb lähiajal siia kohale, et mõelda välja, mida teha.”

      Vaatasin teda altkulmu. „Mis Valge Nõukogu?”

      Ta ohkas. „Praegu ei ole hea aeg erakuks hakata, Harry. Tähendab... vaata, milline sa oled. Millal sa viimati habet ajasid? Duši all käisid? Juukseid lõikasid? Käisid väljas pesu pesemas?”

      Tõstsin käe ja kratsisin traatjat habemetüügast lõual. „Ma olen väljas käinud. Ma olen palju kordi väljas käinud.”

      Billy korjas järgmise kärnkonna. „Näiteks millal?”

      „Ma käisin koos sinu ja alfadega seda jalgpallimängu vaatamas.”

      Ta mühatas. „Jajah. Jaanuaris, Dresden. Praegu on juuni.” Billy vaatas ülespoole, mulle otsa ja kortsutas kulmu. „Rahvas on sinu pärast mures. Tähendab, ma tean, et sa oled mingi projekti või muu sellise kallal töötanud. Aga see pesemata metsmehe välimus lihtsalt ei ole sinu moodi.”

      Kummardusin ja krabasin ühe kärnkonna kinni. „Sa ei tea, millest sa räägid.”

      „Ma tean paremini, kui sa arvad,” ütles ta. „See on Susaniga seotud, eks? Eelmisel sügisel juhtus temaga midagi. Midagi, mida sa püüad olematuks teha. Võib-olla midagi, mida vampiirid tegid. Sellepärast ta läkski ära.”

      Sulgesin silmad ja püüdsin peos olevat konna mitte katki pigistada. „Lõpeta see jutt.”

      Billy ajas jalad harki ja lõua õieli. „Ei, Harry. Kurat võtaks, sa nagu kaod