Armastuse pantvang. Сьюзен Виггс
„Sa lööd enne pulmi verest välja,” ütles isa arukalt, ilme leplikus naeratuses mahenemas. „Pruudi puhul tavaline asi, nii igatahes on mulle öeldud.”
Deborah üritas uuesti. „Asi ei ole verest välja löömises. Mu mõtted ja süda on muutunud. Pöördumatult. Kuni eilseni... arvasin ma, et Philipiga abiellumine on tulevik, mida ma soovin. Ma ei osanud midagi paremat tahta. Ma... Mul on kahju.”
„Pulmade ettevalmistus jätkub nii, nagu planeeritud,” nähvas isa, ärritus läbi isaliku leebuse surumas. „Sa õpid valitsema oma lapselikke jonnitujusid ja käituma nagu tõeline naine. Kõik on korraldatud. Külaliste nimekiri sisaldab kõiki kuni proua Granti endani. Esimesele leedile ei öelda lihtsalt...”
„Ma ütlen talle ise,” lubas Deborah, ehkki see väljavaade hirmutas teda. „Me räägime kogu minu ülejäänud elust, isa. Ma ei ela seda koos Philip Ascotiga.”
Isa silmis lõõmas viha. „Sa elad oma elu nii, nagu mina ütlen,” teatas ta. „Ma olen alati toiminud sinu parimates huvides.”
„Ma tean, et sa usud, et oled,” möönis Deborah. „Aga sel korral pean ma omaenda otsust usaldama.”
„Sa usaldad mind. Kas ma ei ole sulle alati parimat andnud? Kas ma ei ole kulutanud tervet varandust, muutmaks sind selliseks nooreks daamiks, kellega abiellumisest üks väärt mees unistab?”
„Aga kuidas on minu unistustega?” küsis Deborah, aga ta rääkis nii vaikselt, et isa ei kuulnud teda.
„Sul ei ole vähimatki arusaamist sellest, milline saaks olema sinu elu juhul, kui ma laseksin sul lihtsalt oma tahtmist saada,” jätkas mees, nägu sügava, ebaterve punaga kaetud. „Sa oleksid lootuseta, mitte paremas seisus kui kõrtsitüdruk või talunaine. Tänu minule ei tule sul kunagi rabelda, sa ei pea kunagi tundma raskusi. Sinu lastel saab olema maailm jalge ees lahti. Aga ainult sel juhul, kui sul on õige perekondlik taust – Ascoti oma.”
Deborah hakkas mööda pikka, vaibaga kaetud tuba edasi-tagasi kõndima. „Sa korraldasid selle abielu, minu soovidele mingit tähelepanu pööramata. Kas sa mõistad, et minu käest ei küsinud keegi? Sina ja Philip võtsite brändi ja sigarid ning järgmisel päeval kingiti mulle see.” Ta tõstis üles käe, gaasivalguses kahvatu, hiiglaslik teemant siivutult vilkumas.
„Sa näisid täiesti rahul olevat,” märkis isa.
„Sest sina olid, isa. Ma oleksin pidanud juba tükk aega tagasi selle vastu protesteerima.” Aga ta ei olnud seda teinud. Ta oli olnud Philipi kenast välimusest ja võluvast meelitamisest sama pimestatud nagu tema isa mehe seltskondlikust positsioonist. „Kas sa siis ei mõista, et kui mängus on inimsüdamed, siis ei saa asju lihtsalt juhtuma panna?”
„Tühi loba. Mida nad sulle seal koolis õpetavad?”
„Ilmselgelt mitte piisavalt, et aidata mul sind mõistma panna,” vastas Deborah.
„Korraldatud abielud on tsiviliseeritud ühiskonna iseloomulikuks tunnuseks. Armastus ei sünni üleöö. Sa pead ilmutama kannatlikkust ja arusaamist, ja eelkõige kuulekust neile, kes teavad, mis sinu jaoks parim on.”
„Ma ei hakka Philipit mitte kunagi armastama. Mitte iial.”
„Võimalust Ascottide perekonda abielluda ei teki väga sageli. Philip on ainuke laps ja tal ei ole nõbusid. Sa vajad seda abielu, Deborah.”
„Ei, sina vajad seda. Ja Philip vajab seda. Kogu oma siniverelisuse juures on ta peaaegu rahast lage. Tal on nimi, sinul on varandus. Kahepeale on teil olemas kõik, mida tahate. Ma ei saa aru, miks teil üldse mind vaja on. Tee temast lihtsalt oma poeg ja ongi asi korras.” Need sõnad paiskusid Deborah’st välja, ning samal hetkel soovis ta, et saaks need õhust kinni püüda ja kuidagi kaduma panna. Aga oli liiga hilja.
Isa seisis ja jõllitas teda ning tema näol oli sellise mehe rabatud ilme, kellele oli äsja nuga selga löödud.
Ehkki ta ei tunnistaks seda iial, oli Arthur Sinclair end alati alamast klassist olevana tundnud, sest kõrgkihis peeti tema raha „uueks”. Ja tema jaoks läksid ühiskondlikult prominentsete arvamused vägagi korda. Arthur Sinclair igatses üht asja, mida ta oma raha eest osta ei saanud – põlvkondadevanust peenekombelist pealiskihti. Tema arvates – ja nende arvates, kellele ta püüdis muljet avaldada – oli päritud rikkusel eriline kvaliteet, mis end ise ülestöötanud mehe varandusel puudus. Ta ei suuda iial seda kvaliteeti saavutada, aga ta võib astuda sammu lähemale, oma ainukese tütre ja pärija täiuslikult aristokraatlikule Philip Widener Ascot IV-le mehele pannes.
Nad ei olnud sellest muidugi kunagi rääkinud, ja see, et Deborah oli selle jutuks võtnud, näitas, kui meeleheitel ta oli. Kahetsedes, et oli isale haiget teinud, ütles neiu: „Sa oled hea mees, isa. Kõigist parim. See, kas ma abiellun Philipiga või mitte, ei muuda seda.”
Mehe jume muutus tagasi normaalseks. Ta ei paistnud enam karm ega vihane, lihtsalt mõõtmatult pettunud.
„Isa, ma ei tulnud siia sinuga tülitsema,” ütles Deborah vaikselt.
Liikudes nii, nagu ta luud valutaksid, langetas Arthur end toolile istuma. Kui Deborah teda vaatas, nägi ta alati tööstuse titaani, meest, kes on suurem kui elu, isegi suurem kui legend. Kuid täna õhtul oli midagi teisiti. Isa nägi välja lihtsalt nagu mees, kelle üle väsimus võimust on võtnud. Ta ei osanud öelda, kas muutus oli temas või isas.
„Kas ma olen sulle kunagi rääkinud, mida sinu ema mulle oma surmapäeval ütles?” küsis mees pärast pikka pausi.
Deborah ei saanud ootamatust teemavahetusest aru, aga isa näis nüüd rahulikum. Ta võlgnes seda isale, lasta tal oma mõte välja öelda. „Sa oled sellest päevast nii vähe rääkinud,” ütles ta. „Ma tean, et see pidi sinu jaoks valus olema.”
Ta oli olnud ainult kolmeaastane, kui ema surnult sündinud poega sünnitades suri. Deborah’l oli emast ainult üks mälestus. See oli kõigest teadlikkuse sähvatus, mitte just täiemõõduline mälestus. Ta oli olnud selleks liiga väike. Aga see tegi ähmase, võbeleva teadlikkuse tema jaoks veelgi olulisemaks.
Mõnikord kui Deborah silmad sulges ja pea mõtetest tühjendas, suutis ta selle mälestuse esile manada, mis oli haigettegevalt elav ja kannikestega lõhnastatud. Ta tundis ema jaheda käe õrna puudutust oma laubal, mäletas ema armastusega ümbritsetud olemist. Isegi nüüd, nii palju aastaid hiljem, mäletas ta pehme hääle magusat sosinat ütlemas: „Mine magama, mu kullakallis tüdruk. Mine magama.”
Ja seal see lõppes. Võib-olla ei olnud seda hetke tegelikult kunagi olnud, võib-olla oli Deborah selle oma igatsusest ise välja mõelnud, nii et tal oleks vähemalt üks õrn mälestus emast, keda ta ei olnud kunagi tundnud. Aga see ei omanud tähtsust. Tema uskus, et see hetk toimus ega lase sel mälestusel kunagi minna. Ta hoidis seda südamesse suletult, kangekaelselt ja kõvasti, nagu pärli suletud rusikas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.