Külmutatud. Quentin Bates
ning viskas paadi kinnitusköied pardale.
„Hiljem näeme, Gunna!” hüüdis ta, samal ajal kui paat kai juurest minema kihutas.
Ja mina jään siia ootama, kuni asjatundjad välja ilmuvad, mõtles Gunna, avas auto pakiruumi, et võtta välja kuriteopaika eraldav lint. Ta arutles, kas seda linti oligi üldse kunagi varem Hvalvíkis kasutatud, sest see oli küla, kus kiiruse ületamine või ametivõimudele vastuhakk purjuspäi olid kõige rängemad kuriteod, millega temal ja Haddil oli tulnud rinda pista.
26.08.2008, 0944
Skandaaliblogija kirjutab:
Te ei saa head blogi maas hoida!
Niisiis oleme tagasi ja taas kord on Islandi skandaaliblogil uhiuus kodu! Meid on materdatud ja alandatud, seega oleme tugevamad kui iial varem, asudes ühes toredas kohas siin maamunal, kus austatakse Hr Visat, mitte võimude katseid sõnavabadust piirata. Hurraa tiigrihüppe teinud majanduskasvuga riikidele! Sõnavabadus on neile, kes on valmis selle eest maksma!
Uusi sõpru leidma ja inimesi mõjutama!
Aga, rahvas, ja me mõtleme seda tõsiselt, meie lemmikud on endiselt oma vanade trikkidega platsis. Majandusministeeriumi Gunni Benedikts, olles kahtlemata enne söönud lõunat oma vana semu, põllumajandusministri Óliga, on teada andnud, et tõkestab Uus-Meremaa lammaste importimise meie kaunile maale. Mõnel teist on seda kindlasti veidi raske mõista, sest need tüübid on aastate jooksul ladranud vabast turust, kõige konkurentsivõimelisema pakkumise peale minekust ja muud säärast jama. Kuid meenutagem, milline erakond enda peos majandust hoiab? Ja põllumajandust? Loomulikult meie vanad semud Progressiparteist! Me ei tohi ju endast välja ajada talunikke või vähemalt neid poolt tosinat, kes sellega endiselt tegelevad ja Progressipartei poolt hääletavad, lastes odaval võõramaisel importkaubal neid õõnestada. See poleks ju aus, mis?
(Era) Võim (vaid vähestele valitud) Inimestele!
Mis aga puutub kõikide lemmikministrisse... Bjarni Jón, räägi meile oma uutest sõpradest! Ja me ei pea silmas mitte neid tüüpe InterAlust, vaid hoopis nende sõpru kaugemalt idast. Üks linnuke siristas meile kõrva, et tegemist on naftainimestega. Energiainimestega. Rahainimestega. Mõjukate inimestega. Vaata ette, BJB, kui oled nendega kätt surunud, siis loe oma sõrmed üle, nii igaks juhuks!
Oleme kuulnud keskkonna, majanduse ja peaministri kabinettide kohta kuulujutte, mida ei taha uskuda, sest me teame, kui tore mees sa tegelikult oled. Oleme täiesti kindlad, et sa ei mehkeldaks iial Riigienergia Ameti selja taga, kutsudes võõramaise ettevõtte eraenergiajaama ehitama ja InterAlule elektrit müüma. Nii et palun, BJB, ütle, et see pole nii!
Hoidke meil silm peal, homme tuleb lisa!
Bæjó!1
Haddi uskus kindlalt, et Hvalvíki ja selle väikese politseijaoskonna kohale on laskunud põhjendamatu tähelepanutorm. Keskhommikuks oleks jaoskonna vanim nooremkonstaablina töötav mees eelistanud minna oma harjumuspärasele külaringile jaoskonna parima Volvoga, juua kohvi, kuulata kõmujutte ning süüa ära mõned sõõrikud koos võrgukuuri meestega või siis ehk ühe oma nõoga soolakalatehase sööklas. Selle asemel aga leidis ta end tõrjumas tervet laviini küsimusi, mida esitati nii telefonitsi kui ka väljas ootavate ajalehe- ja televisioonitöötajate poolt.
Õue mururibal näitas üks paksu parkat moekal kostüümil kandev tõsiseilmeline noor naine võte võtte järel väikest sadamat ja taustal olevaid Hvalvíki pastelltoonides maju, nagu tahaks veenduda, et Reykjavíki vaatajad ikka mõistavad, et uudis tuleb väljastpoolt linna piire.
Morgunbladid, DV, Fréttabladid, riigitelevisioon ja -raadio, Kanal 2, Kanal 3 ja veel mõned Haddile tundmatud kanalid nõudsid temalt infot ning said vastuseks, et avalikku teadaannet veel pole ja neil tuleb oodata. Ta pani parajasti telefonitoru hargile, olles kohalikule ajalehele sama vastuse andnud, kui üks noormees heledate geelitatud juustega, mis näisid eiravat gravitatsiooni ja väljas puhuvat tuult, ukse vahelt läbi trügis ja jaoskonna ootesaali sammus.
„Jah?” küsis Haddi järsult, käed laua taga vaheliti.
„Hm. Tere! Mina olen Skúli Snædal Dagurinnist.”
Haddi pööritas silmi. „Vaata, poju, ma olen juba kõigile öelnud, et avalik teadaanne tuleb pärastlõunal. Jah, me leidsime tundmatu isiku. Ei, ma ei saa öelda, kust. Ei, ma ei saa rohkem infot anda.”
„Aga ma...”
„Vabandust. See on kõik, mida ma praegu öelda saan.”
„Aga ma pole siin sellepärast. Ma tulin Gunnhilduri juurde. Ma olen talle mõneks ajaks töövarjuks. Dagurinni jaoks,” lisas noormees.
Haddi hingas sügavalt sisse. „Nii et sa polegi siin selle surnukeha pärast?”
„Ei. Mis surnukeha?”
„Vahet pole. Pealik pole praegu siin ja arvatavasti jõuab ta tagasi alles tunni või kahe pärast.”
„Kas sa ei saaks talle helistada? Meil on aeg kokku lepitud.”
Haddi tõmbas prillid oma lokkis juustelt ninale ja piilus üle nende.
„Kui asi oleks tähtis, siis küll,” nõustus ta. „Aga sellisel päeval nagu täna peaks see olema rohkem kui lihtsalt tähtis asi.”
Skúli üritas uuesti. „See on kokkulepitud kohtumine. Ma võin politsei peakorterisse pressiesindajale helistada ja selle üle kinnitada.”
„Vabandust. Mitte praegu. Vaata, meil on käsil väga tähtis juhtum, nii et oleksin tänulik, kui helistaksid Reykjavíkki ja klaariksid asju nendega. Meil on praegu veidi kiire. Mh?”
Haddi kulmukortsutus ei jätnud kahtlust, et edasine kauplemine ei tule kõne allagi, ja noormees näis kaotusega leppivat.
„Olgu siis. Aga oskad sa öelda, et millal ta tagasi tuleb?”
„Tavaliselt tuleks ta juba nüüd. Täna aga...” Haddi kehitas õlgu.
Noormees noogutas pahuralt ja läks ukse poole. Tema pettunud näoilme tekitas Haddis süütunde ja kui noormees oli ukse pooleldi lahti tõmmanud, hüüdis mees talle järele:
„Sa pole vist siitkandist, mis?”
„Ei. Reykjavíkist.”
„Tead sa Hafnarkaffi?”
„Mis see veel on?”
„See on üks sadama kõrval olev pood. Varsti on lõunaaeg ja suure tõenäosusega läheb pealik sinna. Aga minult sa seda ei kuulnud, eks?”
Noormees muigas rõõmsalt. „Aitäh! See oleks tore. Kuidas ma ta ära tunnen?”
„Gunna? Teda pole võimalik mitte märgata. Ta on üks suur ja paks neiu, kelle nägu hirmutab ka hobused ära.”
Hafnarkaffi asus kalajahutehase ja Jói Beni masinapoe vahel. Alguses kasutati seda kuurina, milles suviti hoiti tõrvatud veoõngesid, ent kolmekümne aasta eest muudeti see sissesõidukioskiks ja sealt edasi kasvas see poeks, millele ehitati juurde väike kohvik sadamatööliste ja kalurite jaoks. Viimaseks lisaks sai hoovil olev bensiinipump; nüüdseks polnud algsest rihvelplekk-kuurist näha enam midagi ja kohast oli saanud õudusunenägu linnaplaneerijatele, kelle nägemuses oleks see pidanud asuma kusagil maantee ääres.
Skúli vaatas läbi auruseks tõmbunud ukseklaaspaneelide ja nägi laudade ääres inimesi istumas. Ta lükkas ukse lahti, astus sisse, mõtles hetke ja jõudis siis otsusele, et tal on tõepoolest kõht tühi.
Ta võttis pika leti lõpust kandiku ning lükkas seda enda ees, võttis veepudeli ja peatus siis auravate teraskausside ees.
„Kala või liha?” küsis leti taga seisev halli näoga naine.
„Hm... mis teil pakkuda on?”
„Kala või liha.”
„Millisel