Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk. Люси Уорсли
mündiroheline ja roosa. Pühvlikarva ja mustades toonides elutoa mööbli hulka kuulus suur teokarbikujuliste käetugedega lamamisdiivan. Tubade uksepiidad ja karniisid läikisid kuldselt.28 Edwardi loomuses valitses vastuolu: peale jäiga sõjaväelasest formalisti oli temas peidus ka sübariit.
1819. aastal suutis Victoire oma iseloomule truuks jäädes kulutada oma lapse riiete ostmiseks üle saja naelsterlingi, kuigi selle hulka kuulusid arvatavasti ka ristimiskleit ja voodiriided.29 Edwardil ei olnud selle vastu midagi, temast uhkemat ja järeleandlikumat isa polnud olemaski. Tema meelest oli tütar selgelt maskuliinne, pigem tasku-Herakles kui tasku-Venus.30 Vastupidi tavadele tahtis Victoire last rinnaga toita, mis oli piisavalt ebaharilik, nii et sellest kirjutati ajalehes The Times.31 „Kõik on nii jahmunud,“ tunnistas Victoire, „kuid mu süda murduks, kui näeksin oma kullakest kellegi teise rinna otsas.“32 Ta oli armastusest sõge ja rääkis kõigile, kes olid valmis kuulama, et tütar on tema mon Bonheur, mes delices, mon existence.3 See kõik oli väga ebaharilik. Tavaliselt võeti lapsed nende kuninglike emade juurest ära ja neid kasvatasid professionaalid. Rinnaga toitmine takistas järgmist rasestumist ja aristokraatlikelt naistelt oodati, et nad sünnitaksid võimalikult kiiresti peale pärija ka varuvariandid. Väike perekond Kensingtoni palees meenutas rohkem kaasaegse ilukirjanduse lähedasi armastavaid peresid kui enamikku Euroopa kuningakodade paare, kes olid koos hüvede pärast. Kentid järgisid ka värsket teadlaste soovitust ja lasid oma last süstida rõugete vastu. Siin võib kahtlustada juba oma karjääri algul selleks kaitsepookimiseks litsentsi saanud Frau Sieboldi mõju.
Kuigi tütar oli troonipärilusreas alles viies, võis Edward õigusega hoobelda, et oli nüüd beebivõiduajamises ette tõmmanud. Ka tema kaks venda olid 1819. aastal lapse saanud, üks veidi enne ja teine vaid kolm päeva pärast teda. Ent need nooremad kuninglikud hertsogid olid Edwardist tagapool ja nende pojad pärilusreas Edwardi tütrest madalamal.
Kõige vanem vend, prints-regent, ei tahtnud mõeldagi Edwardist kui tulevase kuninganna isast. Regendi meelest võis ta veel abielluda ja isegi uue lapse saada. Seetõttu otsustas ta, et Edward tuleb paika panna.
Edward ihkas ihust ja hingest, et tema väike kuninganna saaks nime hea eeskuju, kuninganna Elizabeth I järgi.34 Kuid viimane sõna kuulus prints-regendile. Tema ei lükanud tagasi üksnes nime Elizabeth, vaid ka Georgina ja Charlotte’i lapse vanavanemate auks. Kõik need nimed tundusid nii tähtsusetule lapsele häbematult kuninglikud. Ristimine Kensingtoni palees oli juba alanud, ent keegi ei teadnud veel, millise nime regent heaks kiidab.35 Tseremoonia sel hetkel, kui oli vaja nimi öelda, oli pikk paus. Kõik teadsid, et lõpliku valiku peab langetama regent.
„Alexandrina,“ teatas regent. Nimi pidi olema austusavaldus lapse ristiisale, Vene keisrile.
Vaikselt soovitati, et laps vajab rohkem kui üht nime.
„Andke talle siis ka tema ema nimi,“ nõustus regent tusaselt. Seejärel ta lahkus ega osalenud pidusöögil, mille Edward ja Victoire sel õhtul Kensingtoni palees korraldasid.
Nii anti pisitüdrukule peaaegu möödaminnes tema sakslannast ema nime inglispärane versioon, ilma et kellelgi olnuks vähimatki aimu, et seda nime hakkab kandma terve ajastu.36
3
Märjad jalad, Sidmouth, 23. jaanuar 1820
1820. aasta jaanuar oli Devoni mereäärses Sidmouthi kuurordis külmem, kui keegi osanuks oodata. Inglismaa keskmine temperatuur oli sel kuul 0,3 kraadi alla nulli. Humberi jõe suudmes märgati jääpanku ning Poole’i sadam külmus kinni.1 Windsori lossis ajas aeglaselt surev George III end äkki voodiriietes üles ja ütles „Kuningas Leari“ tsiteerides: „Tomil on külm.“[1.]2
Külm oli eriti vastukarva Sidmouthi kõrgest soost külalistele, kes olid oodanud leebet Inglismaa lääneosa talve. Tavaliselt särab siin jaanuaripäike lainetele, mis raksatavad poripunastele kaljudele või laksuvad Sidmouthi kivisele rannale. Sellele rannale jõuab ootamatult, vaid paari sammuga turuväljakult, nagu ei mõistaks linn, et meri on nii lähedal. 1820. aastal käis rannas eesliga sõite tegemas perekond poisi ja kahe tüdrukuga. Need olid kirjanduslike huvidega daami, romaanikirjanik Frances Burney sõbra Althea Allinghami lapsed.
Sel talvel ei räägitud Sidmouthis muust kui Kenti hertsogi ja hertsoginna otsusest tuua printsess Victoria talvepühadeks Devonisse. „Väiksel Sidmouthil oli au“ printsessi võõrustada, kirjutas Althea. Tema enda väiksed tütred ootasid ärevusega võimalust näha tillukest printsessi, kellest võib ühel päeval saada Inglise kuninganna.3
Nende soov täitus kiiresti, sest kuninglikku beebit sai peagi Sidmouthis sageli näha. Allinghami tüdrukud seisid Edwardi ja Victoire’i üürimaja Woolbrook Cottage’i väravas ja ootasid, et hoidja tooks kaheksakuuse tüdruku õue värsket õhku hingama. Kui laps välja ilmus, oli Althea samavõrra võlutud. Ta kirjeldas printsessi väga kauni ja armsa lapsena, kellel olid suured sinised silmad ja armsa, kuid otsustava joonega suu.
Ühel päikselisel päeval põrkas Allinghamide pere kokku Kentide perega, kes olid koos väljas, et otsida mõõna ajal liival huvitavaid meretaimi.4 See oli võluv vaatepilt: Edward ja Victoire teineteise käevangus ning laps oma valges luigesulgedest kapuutsiga jakis käsi isa poole sirutamas. Althea, kes ei jätnud kunagi kasutamata võimalust sentimentaalitseda, meenutas hiljem naeratust Victoria roosikarva näol ja Edwardi õnnelikult välja sirutatud käsi. Allinghamid palusid luba, et kõik kolm last võiksid printsessi suudelda, ja said selle. (Pole ime, et säärase valimatu võõraste musitamise peale Victoria peagi haigestus.)
Täiskasvanud vestlesid ilmast. Edward ei olnud nõus üldlevinud arvamusega, et Sidmouthi kliima on ebatavaliselt tervislik. „Jajah,“ reageeris ta Allinghamide innule Devoni suhtes, „aga ikkagi puhub sisemaalt reetlik tuul, see puhub ka täna.“ Andnud sellele juhuslikult kohatud härrasperekonnale oma heakskiidu, kutsus Edward nad Woolbrook Cottage’isse külla.
Nii said Althea Allingham ja tema kolonelist abikaasa paar päeva hiljem kaardi kutsega tulla kella kuueks õhtust sööma. Nad olid juba tõlda istumas, et Woolbrook Cottage’isse sõita, kui kohale sõitis hertsogi livrees tallipoiss, kes tõi teise kaardi. Sellel seisis, et õhtusöök jääb ära, kuna Edward on haige. „Meil ega ilmselt kellelgi teisel polnud aimugi,“ meenutab Althea, „et see teade (tema haigusest „oli esimene hoiatusmärk ees ootavast.“5
23. jaanuariks, kaks nädalat hiljem, võitles Edward oma elu eest. Woolbrook Cottage oli surmaga heitlemiseks sobimatu paik. See oli regendiperioodi unelm, dekoratiivne nukumajake, kus aristokraadid mängisid lihtsa elu elamist. Enne kui maja sai nimeks Woolbrook Cottage, nimetati seda Kingi majakeseks, mitte kuninglike sidemete tõttu, vaid seepärast, et härra King Bathist oli see, kes kujundas 1770. aastatel vana talumaja ümber katusesakkidega gooti villaks. Uhkem kui nime järgi arvata võiks, oli Woolbrook Cottage tegelikult avar aadlile mõeldud puhkusemaja.
Maja, valgeks krohvitud miniloss rannani ulatuva väikse oru suudmes, on praegugi alles. Kolmekorruseline hoone oli 1820. aastal kaetud ronitaimedega, et anda suvel varju veidralt kaardus verandale.6 Oru läänepoolne sein kerkib maja teise korruseni, mis tähendab, et alumise korruse elutoa akendest võib näha merd ning astuda klaasustest välja verandale, mida ümbritsevad kuslapuud ja roosid, ning sealt edasi mööda muru alla kõndida.7
See suur ovaalne elutuba, mille põrandat kattis roosipärgadest mustriga vaip, oli maja kauneim ruum.8 Kuid 1820. aasta jaanuaris ei olnud roose ja kuslapuid võimalik märgata ning maja oli kopitanud ja külm. Ühel avameelsel hetkel nimetas Victoire seda viletsaks pisikeseks majaks, kus on nii vähe ruumi ja mida on võimatu soojana hoida.9 Kui väga teenijad ka ei pingutanud, ei suutnud kaminad õhukeste seintega maja soojaks kütta. Pooleldi loss, pooleldi villa, oli maja konstruktsioon kipakas ja isegi tänapäeval vihiseb tuul läbi selle kaunite, ent ebapraktiliste teravatipuliste gooti akende. Edwardi vennad panid imeks, mida ta mõtles, lahkudes nii kohutavalt külmal aastaajal oma mugavatest ruumidest Kensingtonis.10 Kuid