Armastuskiri. Люсинда Райли
aega, vanapoiss. Hoolitse enda eest. Ja ema eest samuti.”
„Jah. Ma armastan sind!” Jamie kallistas vanavanaisa kõvasti, tõelise lapseliku andumusega.
Tagasiteel Berkshire’i eraalgkooli, kus Jamie käis, valitses autos vaikus, aga kui nad kooliparklasse keerasid, hakkas Jamie lõpuks rääkima. „Tead, ma ei näe Suurt Jamesi enam kunagi. Ta ütles mulle, et lahkub varsti.”
Zoe keeras pead ja nägi poja tõsist ilmet. „Mul on nii kahju, kullake.”
„Ära muretse, emme. Ma saan kõigest aru.”
Ning talle korra lehvitanud, jooksis trepist üles ja kadus sisse.
Vähem kui nädala pärast oli Briti Impeeriumi ordeni omanik Sir James Harrison surnud.
Zoe jättis auto Welbeck Streeti kõnnitee äärde seisma, tuli autost välja ja pööras pilgu üles majale, mille ülalpidamine jäi nüüd tema hooleks. Punastest tellistest hoone oli uuemast viktoriaanlikust fassaadist hoolimata seisnud siin üle kahesaja aasta ning ta nägi, et kõrgeid aknaid ümbritsevad raamid vajasid hädasti ülevärvimist. Erinevalt naabermajadest oli selle välissein kergelt kumer nagu mõnusalt täis kõht ning ulatus viis korrust kõrgemale, pööninguaknad aga pilgutasid talle vastu nagu kaks säravat silma. Trepist üles läinud, keeras ta raske välisukse lukust lahti, ning selle selja taga sulgenud, võttis uksematilt posti. Tema hingeõhk muutus külmas majas nähtavaks ja ta soovis värisedes, et saaks taas Haycroft House’i hubasesse eraldatusesse tõmbuda. Aga töö tahtis tegemist. Vahetult enne surma oli James Zoet igati julgustanud võtma vastu peaosa „D’Urberville’ide Tessi” uues filmivariandis, mille režissöör oli noor edukas briti lavastaja Mike Winter. Zoe oli andnud vanaisale lugeda stsenaariumi, et ta haigena igavust ei tunneks – see oli üks paljudest, mis talle iga nädal saadeti –, ega osanud aimatagi, et ta selle läbi loeb.
Aga seda siiski teinud James oli haaranud tal käest. „Selline osa nagu Tess ei kuku sulle iga päev sülle, ja stsenaarium on erakordselt hea. Ma anun sind, kulla tüdruk, võta see roll vastu. Sinust saab staar ja seda sa oled väärt.”
Tal polnud tarvis lisada: „See on minu viimne palve”. Selle luges Zoe välja vanaisa silmadest.
Palitut seljast võtmata jalutas ta üle vestibüüli ja keeras kütte põhja. Ta kuulis, kuidas igivana boiler ellu ärkab, ja palvetas, et krõbedama talvekülma saabudes ükski toru kinni poleks külmunud. Kööki astunud, nägi ta ikka veel valamusse kuhjatud veiniklaase ja konisid täis tuhatoose, jäänukeid peiepeost, mida ta pärast eelmise päeva mälestusteenistust oli tundnud end korraldama kohustatud olevat. Tal oli imehästi õnnestunud manada näole ideaalne, tänulikkust väljendav ilme, kui inimesed tosinate kaupa kohale tulid, et avaldada lahkunule viimast austust ja kostitada teda lugudega tema vanaisast.
Ta tühjendas loiult mõned tuhatoosid üle ääre ajavasse prügikasti, mõeldes sellele, et suurem osa Tessi eest saadavast rahast läheks vana maja renoveerimisse – ainuüksi köök vajas hädasti remonti.
Köögiletil hakkas vilkuma automaatvastaja tuli. Zoe vajutas klahvi „Kuula”.
„Zoe! Zoeeeeee …??! Selge, sind pole kodus. Helista minu kodusele numbrile. Kohe. Tõsiselt. See on väga oluline!”
Ärevus venna hääles pani Zoe võpatama. Temas oli tekitanud õudust vaatepilt, mida Marcuse rõivad eelmisel päeval kirikus pakkusid – ta ei kandnud isegi lipsu –, ning hiljem oli ta peiedelt esimesel võimalusel kellegagi hüvasti jätmata jalga lasknud. Ta teadis, et selle põhjuseks oli Marcuse tusatuju.
Kohe pärast Jamesi surma olid tema, Marcus ja nende isa osalenud testamendi ettelugemisel. Sir James Harrison oli otsustanud jätta peaaegu kogu oma raha ja Haycroft House’i Jamie kahekümne ühe aastaseks saamiseni tema usaldusfondi. Ta oli lasknud koostada ka kindlustuspoliisi, mille alusel kinni maksta Jamie koolituskulud ja ülikooliharidus. Zoele pärandas ta Welbeck Streeti maja ja teatrimälestuste kogu, mis võttis enda alla suurema osa Haycroft House’i pööningupinnast. Aga sularaha ta Zoele peaaegu ei jätnudki; Zoe taipas, et vanaisa tahtis olla täiesti kindel, et ta jätkab näitlejakarjääri. Päris suur summa oli paigutatud usaldusfondi, et luua Sir James Harrisoni mälestusstipendium. Sellega tuli tasuda kahe andeka, aga majanduslikel põhjustel mainekast teatrikoolist eemale jäänud nooruki õppemaks. Ta oli palunud Charlesil ja Zoel see asi käima lükata.
Marcusele oli James jätnud sada tuhat naela, mis Marcuse sõnul oli „tühipaljas sümboolne žest”. Pärast testamendi ettelugemist tajus Zoe, kuidas ta vend justkui elektrilöögi saanuna pettumusest särises.
Ta lülitas veekannu sisse, kaaludes endamisi, kas ta peaks Marcusele tagasi helistama, sest kui ta seda ei tee, helistab purupurjus ja puterdav vend mõnel koledal koidueelsel tunnil talle kindlasti uuesti. Zoe armastas oma venda hoolimata sellest, kui halastamatult enesekeskne too vahel võis olla, sest mäletas temaga koos veedetud lapsepõlve ja seda, kui armas ja lahke ta oli Zoega olnud siis, kui õde noorem oli. Ükskõik, kuidas vend hiljem käitus, Zoe teadis, et tal on hea süda, aga kuna tal oli kalduvus armuda valedesse naistesse ning puudus igasugune ärivaist, kannatas ta sageli rahapuuduse ja masendushoogude käes.
Pärast ülikooli lõpetamist oli Marcus läinud Los Angelesse, jäänud elama nende isa juurde ja püüdnud kogu hingest saada kuulsaks filmiprodutsendiks. Zoe oli oma isalt ja Jamesilt kuulnud, et asjad ei läinud päris nii, nagu vennal plaanis oli. Rohkem kui kümne Los Angeleses veedetud aasta jooksul oli tolmuks pudenenud üks Marcuse projekt teise järel, tuues pettumust nii talle kui ka teda toetanud isale. Ning jätnud Marcuse niisama hästi kui rahast lagedaks.
„Selle noormehe puhul on probleemiks see, et süda on tal õige koha peal, aga ta on unistaja,” täheldas James, kui Marcus Los Angelesest kolme aasta eest tagasi tuli, saba jalge vahel. „See tema uus projekt …” – James lõi lauale filmiprojekti, mille Marcus oli vanaisale saatnud lootuses temalt rahastust saada – „on tugevast poliitilisest ja moraalsest eetosest pungil, aga kus on lugu?” Ning James keeldus seda toetamast.
Ehkki vend ei osanud end ise aidata, tekitas Zoes siiski süütunnet tõsiasi, et James oli alati eelistanud rohkem teda ja tema poega, nii oma eluajal kui ka äsja ette loetud testamendis.
Teekruus pihku surutud, jalutas ta elutuppa ja lasi pilgul libiseda üle kriimulise mahagonmööbli, kulunud diivani ja vanade toolide, mille raamid olid kõrge vanuse tõttu silmanähtavalt välja veninud. Rasked damastkardinad olid pleekinud, hapra materjali sisse olid aga põimitud väikesed vertikaalsed pilud, justkui oleks nähtamatu nuga neist nagu võist läbi läinud. Trepist üles oma toa poole minnes tuli Zoele mõte nähtavale kulunud lõimelõngadega vaipkate ära võtta, et veenduda, kas selle all olevat lehtpuupuidust põrandat saab veel päästa …
Jamesi toa ukse taga trepimademel jäi ta seisma. Nüüd, mil kõik elule ja surmale viitavad isiklikud asjad olid ruumist eemaldatud, näis see täiesti tühjana. Ta avas ukse ja astus sisse, kujutades ette, kuidas vanaisa istub voodis, tuttavlik naeratus näol.
Jõud jättis ta maha, ta vajus kerra tõmbudes seina äärde põrandale ning kogu lein ja valu paiskusid tema keha raputavate nuuksetena välja. Selle hetkeni oli ta hoidnud nuttu tagasi, säilitanud Jamie pärast enesevalitsuse. Aga nüüd, esimest korda üksi, nuttis ta enda pärast, oma tõelise isa ja parima sõbra kaotuse pärast.
Uksekella helin ehmatas teda. Ta püsis vait, lootes, et kutsumata külaline lahkub ja laseb tal rahus haavu lakkuda.
Uksekell helises veel kord.
„Zoe!” hõikas läbi kirjakasti pilu tuttav hääl. „Ma tean, et sa oled kodus, sinu auto on õues. Lase mind sisse!”
„Ole sa neetud, Marcus!” vandus ta poolihääli ja äigas vihaga näolt viimased pisarad. Ta jooksis trepist alla, tõmbas välisukse lahti ja nägi venda, kes vastu kivist sammaskoda nõjatus.
„Jessas, õeraas!” lausus ta Zoe nägu nähes. „Sa näed välja sama õudne nagu mina.”
„Aitäh!”