Allikahaldjas. Tuul Sepp

      VÕIKS ARVATA, ET SEE OLI TORE

      Suve kättejõudmine tähendas Hõbeda ja Kaarna jaoks kahte asja. Esiteks, kool oli lõpuks läbi ja kogu õpitud tarkuse võis kolmeks pikaks kuuks peast välja visata. Teiseks, nende raamatutest, pliiatsitest, soditud paberilehtedest ja vanadest kommipaberitest tühjendatud koolikotid pakiti täis riideid, kaisuloomi ja muud eluks hädavajalikku kraami ning nad saadeti mitmeks nädalaks linnast ära maale.

      Võiks arvata, et see oli tore. Värske maaõhk, tervislik toit, palju õues olemist – täiuslik puhkus. Mitte Hõbeda jaoks. Tüdruk oleks palju parema meelega linna jäänud. Seal olid neil naabrilapsed ja jäätisekohvikud ja internet ja telekas. Aga paraku pidid ema ja isa suvevaheajale vaatamata tööl käima. Mõlemad olid teadlased ja suvi tähendas nende jaoks pingelist välitööde hooaega. „Kes teid valvab, kui meid kodus pole?” selgitas ema mossitavale Hõbedale, toppides tema pungil koti taskutesse viimaseid palliks kokkukeeratud sokipaare.

      Ehkki Hõbeda meelest polnud neid vaja enam sugugi valvata. Hiljuti oli olnud tema kaheteistkümnes sünnipäev, mis tähendas, et ta oli peaaegu täiskasvanu. Ja kuigi Kaaren oli alles napilt kaheksa ja teda oleks ehk tõepoolest pidanud valvama, tundis Hõbe, et temal on vastutustunnet ja mõistust kahe lapse jagu ja enamgi. Hõbe kahtlustas sügavalt, et ema-isa kasutasid vajadust „valvata” vaid ettekäändena, et neist puhkust saada.

      Vastuväidetest hoolimata pakiti lapsed kokku ja aidati bussi, mis viis nad linnast minema. „Tüüpiline,” mõtles Hõbe, ja lisas mõttes paar võõrsõna, nagu tal kombeks oli. „Karakteristlik. Klassikaline.” Ta lehvitas pahuralt läbi bussiakna emale-isale, hoides käes „lohutuspakki”, mis sisaldas üllatusmuna, kõrrejooki ja juustu. Kaarnal oli juustu asemel pakis porgand. Ilmselgelt oli isa mõjutanud ema nende iga-aastaseid lohutuspakke tervislikumaks muutma.

      Kaaren oli loomulikult elevil. Peaaegu kuu aega ei olnud Hõbedal nüüd mängida kellegi muuga peale tema, samas kui linnakodus õde temast pahatihti väljagi ei teinud. Kaarnal oli nii palju plaane mängudeks, mida mängida, lugudeks, mida jutustada, ja masinateks, mida koos ehitada. Juba enne bussiuste sulgumist sättis ta ennast mugavasti pingil sisse, tõmmates jalad istumise alla, ja alustas õhinal üht oma tavapärast vestlust.

      „Hõbe,” küsis ta, „mis sa arvad, kes on läbi aegade kõige vägevam piraat?”

      Hõbe turtsatas omaette põlglikult ja hakkas üllatusmuna paberist välja koorima. Läheb lahti. Piraadid, võlurid, päkapikud, superkangelased, ajaloolised sõjasangarid. Nüüd peab ta ligi kuu aega kuulama Kaarna lõputuid lugusid igasugustest rohkem ja vähem müütilistest tegelastest.

      Ta sõi mornilt ära üllatusmuna šokolaadi, lakkus puhtaks muna plastmass-sisu ning koukis sealt välja mänguasja. Selleks oli tilluke valge kits, kes seisis harkisjalu mustal kivil, näol kaval muie. Hõbe ohkas ning lasi mõtetel rändama minna. Kaarnat vastuse puudumine ei seganud, ta pidas juba süvenenult monoloogi erinevate meresõitjate ja röövlite headest ja halbadest külgedest ning merelahingute üksikasjadest.

      Hõbe mõtles tusaselt eesootavale suvele. See oli nende kolmas järjestikune suvi maal. Nende maa-vanaema ei olnud just tavaline pannkoogi- ja moosivanaema. Tema uskus töökasvatusse ja laste harimisse maast madalast. „Töö tegi ahvist inimese,” tavatses ta öelda. See tähendas, et neid ootas ees palju peenrarohimist, riisumist, koristamist ja puude ladumist. Hõbe oleks eelistanud ahviks jääda.

      Eelmistel aastatel oli maal viibimise veidi talutavamaks teinud see, et Hõbe oli saanud kaasa võtta oma koera. Kuigi Bella oli olnud juba päris vana – ta sündis samal aastal kui Hõbe –, oli ta siiski olnud nagu tükike kodust. Paraku oli Bella pikk ja õnnelik elu eelmisel sügisel otsa saanud.

      Nüüd oli Hõbedal temast ainult palju mälestusi ja näpuotsatäis karvu, mida ta kandis kaasas väikeses hõbeketi otsas rippuvas metallkapslikeses. Ema arvates oli see liiga sünge, aga vanaisa oli selle medaljoni talle ostnud ning Hõbedale oli see väikeseks lohutuseks.

      Kahjuks ei saanud Hõbe seda kaela panna, sest kõik kaelas ja käte ümber rippuvad kulinad hakkasid teda kergesti häirima ja hõõruma, aga ta kandis ketti ja ripatsit alati kaasas. Praegugi oli see kotitaskus.

      Tegelikult teadis Hõbe, et maaelul on ka helgemaid külgi. Näiteks ei keelatud neil kunagi avastusretkedel käia, puude otsas ronida või ujuda. „Kehaline aktiivsus,” ütles vanaema alati, „on lapse arenguks hädavajalik.” Mida oleks ema nende „valvamisest” arvanud, kui ta oleks teadnud, et kahekesi kodust viie kilomeetri kaugusel asuvasse järve ujuma minek oli vanaema meelest lastele igati sobiv ja eakohane tegevus?

      Buss hakkas liikuma ning Hõbe tõmbas jope üle pea, ehitades nii endale bussiistmele pisikese onni. Uued kohad ja olukorrad tegid teda alati rahutuks ja ta oli õppinud väljast tulevaid väsitavaid hääli, pilte ja lõhnu välja lülitama nii palju kui võimalik.

      Paraku ei olnud võimalik välja lülitada väikest venda, kes oli juba lõpetanud oma üllatuse, suurte äravõetavate rataste ja pikkade telgedega hobuvankri kokkupanemise. „Hõbe, ma ei näe sind sealt jope alt,” kurtis ta ning togis õde oma pisikese plastmassvankriga. Hõbe turtsus ja rebis vankri venna käest ära. Poiss pistis mõlemad mänguasjad pahaselt oma dressipluusi taskusse.

      Kaaren kehitas õlgu ega lasknud Hõbeda ilmselgelt pahal tujul ennast häirida. „Tead, William Kidd¹ oli vägev piraat küll,” arutles ta. „Kuid Musthabemel² oli terve piraadiarmee! Ja lõpuks lõigati tal pea otsast ja riputati mastitippu!” Tundus, et viimane asjaolu muutis Musthabeme Kaarna silmis ainult vägevamaks.

      Kaarna monoloog kestis kogu kahetunnise bussisõidu. Hõbe mühatas vahetevahel ebamääraselt, et vend ikka arvaks, et ta tolle jutule kaasa elab, kuid jälgis ise samal ajal oma mobiili ekraanilt, kuidas levipostid