Uku Masing ja Piibel. Uku Masing
et Jiptah mõtles endale tulevat vastu looma (nii Luther “was zu meiner Hauszthüre”, Junius–Tremellius, Grotius[12] “quodcunque”, Piscator “exiens illud”). Selle seletuse on tegelikult kummutanud juba Pfeiffer,[13] küsides, et kui Jiptah tõotanuks nõnda, kust ta siis teadis, et temale majauksest esimesena tuleb vastu ohverdatav loom. Võinuks ju tulla näiteks koer. Kuigi koeri Palestiinas ei peetud selliselt nagu Pfeiffer vist ise, piisab juba sellestki. Piscator arvestab tõotusel reservatum mentalega “si sit animal idoneum sacrificio”, mille kohta Pfeiffer: 355 õigusega ütleb, et siis tõotust tegelikult polnudki. On esitatud muudki vastu, millest osa on küll lausa kaalutu. 1. Sellest seletusest järgneks, et Palestiinas inimesed ja loomad on elanud samas hoones ning väljunud samast uksest. Seda aga muistsed targad pidasid võimatuks (Pfeiffer, Calmet, Mosheim, Schmidt, Bertheau, Hengstenberg[14]), kuid ka mõned moodsad, oletades, et vähemalt väljumiseks olid eri uksed (Budde, Zapletal.[15] Nende vastu aga Kamphausen ja Sellin[16]). 2. Väljendust bā’ liqərāt kasutatakse ainult inimeste kohta.[17] 3. Ühe looma tõotamine Jahvele nii suure võidu puhul oleks narrus, sest nagunii Jiptah võitnult oleks ohverdanud palju loomi.[18] 4. Jiptahi tõotus ilmselt on seoses Ex. 15,20; 1. Sa. 18,6 tagatud kombega, et Iisraelis naised läksid vastu võitjaile tantsides, millest ju järgneb, et Jiptah tingimata teadis, et keegi naistest tuleb temale vastu esimesena, ja tõenäoliselt sedagi, et just tema oma tütar. Seda tunnistab isegi Hengstenberg, kuigi see ju teisalt räägib temagi oletuse vastu (Jiptah tõotanud esimese vastutulija pühitseda lapsituna Jahvele), kuigi ta lisab, et Jiptah tõotades “zugleich aber auch gehofft habe, Gott werde vielleicht, mit der Darbietung auch des Schwersten zufrieden, dies Schwerste selbst nicht von ihm verlangen, und die Umstände so fügen, dass das Unwahrscheinlichste wahr werde, und nicht sie, sondern einer seiner liebsten Sklaven ihm entgegenkomme”, kelle Jiptah siis muidugi jätnuks lapsituks. Kuid Jumal juhtinud ometi vastu esimesena ta tütre. Umbes samuti arvestavad ju needki, kes arvavad, et Jiptah tõepoolest ohverdas oma ainsa tütre, nii Budde:[19] “vielmehr wagt er das Gelübde selbst auf die schlimmste Möglichkeit hin; gerade darin besteht dessen Wert in seinen Augen. Nur auf Jahwes Gnade könnte er hoffen, dass der es glimpflich fügen werde” (taoliselt Gressmann[20]).
Teine moodus oli tõlkida disjunktiivselt “iga väljatulija… saab Jahve omaks (kui ta on inimene) või ma toon tema põletusohvriks”.[21] Selle seletuse vastu juba Pfeiffer: 349 ütleb, et “fieri non potest nisi inter opposita vel disparata, et ista duo… sunt… subordinata” ja toob näiteks Anna tõotusesõnad 1. Sa. 1,11, mida samuti võiks siis võtta disjunktiivselt. Võimalik, et mainitute hulka tulevad lisada ka need, keda Pfeiffer: 347 tsiteerib oma vaate vastastena, kuid need osalt ehk kuuluvad kolmandasse rühma, nimelt Kimhi, Phil. Aquinatus, Lyranus, Estius, Piscator, Drusius, De Dieu, Sixt. Amama, Heinsius, Brentius, Franzius, Glassius, Osiander, Quistorp, Sennert, Hackspan, Fesselius, Botsaccus.[22] Teise vaate pooldajad peavad ju Jahvele andmist tegelikult seletama just niisama nagu kolmanda vaate pooldajad tervet lauset, mida nad aga ei võta disjunktiivsena.
Kolmanda vaate pooldajad nimelt väidavad, et ‘ōlā ei tähenda “täisohver”, vaid “oblatio donativa, etiam incruenta” (Heinsius ja Fesselius Pfeiffer: 356 järgi) või Gerlach: 428 sõnades “bezeichnete überhaupt alle Gott ganz und ausschliesslich geweihten Sachen”, ja alles hiljem hakkas tähendama “ein an Stelle des Gott geweihten Menschen ganz dargebrachten Opfers”. Sellise seletusega muidugi on võimaldatud väide, et Jiptah ei tapnud ega põletanud oma tütart, vaid pühitses ta tervenisti Jahvele, ning naissoost olendi terviklus sellest mõttelaadist tingituna seisneb ta neitsuses. Sellise vaatega on nõus olnud ka Clericus, Grotius: 114 (“ad preces, viri abstinentiam et vitam solitariam”, cf. 2. Sa. 20,3), Gussetius, Danz, Glassius, Hackspan, Buddeus, Serarius ja S. Schmidt: 1054 (“Unus modus interpretandi filiam ab illo inclusam quodam in loco fuisse, ut toto vitae tempore virginitatem servaret, assiduis DEUM precibus et jejuniis coleret, ab omnium hominum consortio et sermone abstineret extra quam in anno quater”). Lyranus[23] ja teised[24] väitsid, et ‘ōlā on siin kasutatud metafoorselt, nagu Ps. 119,108 jm. Kurtz[25] seletab õigusega selle vastu, et siis ka ümberlõikamisest kõneldakse metafoorselt ja Gn. 17,23; 21,4 taga ei tarvitseks seista reaalseid sündmusi. Tegelikult jätkab teda veel Hoonackergi,[26] nimetades seda seletust metonüümiaks: “der Mensch, der mir entgegenkommen wird, wird Jahwe gehören, und ich werde ihn weihen, ich werde ihn feierlich Jahwe opfern! Da aber die Weihe und die Darbringung des Menschen nach dem damaligen Brauche mittels eines symbolischen Opfers stattfand, so konnte diese Idee ganz genau durch die wenigen Worte ausgedrückt werden, deren sich Jephta bedient hat.” Repristinatsiooni aegu oli selle ‘ōlā ümberseletamise pääkaitsjaks Hengstenberg Gerlachiga. Taoliselt arutlesid aga ka mõned teised, nagu Keil, Auberlen, Schoenen, Köhler, Kaulen, Hugo Weiss.[27] Kuid samal ajal tekkis taolisi uusigi. Nii näiteks Dereseri[28] arvates wəha‘alitīhū sufiksit tulevat võtta datiivselt ja seletada, et ühelt poolt Jiptah lubanud pühitseda Jahvele orja, teiselt “und ich will ihm (Jahwe) ein Brandopfer darbringen”. Kuid sufiks vaevalt saab olla datiivne.
Et VT-s mehi sedasi pühitseti Jahvele, on ju teada Saamuelist, naiste kohta pole ainsatki näidet. Hengstenberg rõhutab seepärast Ex. 38,8; 1. Sa. 2,22 esinevaid naisi, kes on ṣōbə’ōt seadusetelgi uksel, kombineerib need teated Lk. 2,37 esineva väitega Hanna kohta ja väidab siis “mit ihrem Gelübde war die Ehe unverträglich. Dass nur Unverehelichte, seien es nun Jungfrauen, oder Wittwen, sich dem Dienst des Heiligtums widmen konnten, und daher diejenige, welche als Jungfrau das Gelübde übernahm, auch Jungfrau bleiben musste, liegt in der Natur der Sache.” Weiss vihjab ka apokrüüfseile teateile naiste “militia sacra” kohta, nii “Hist. de nativitate Mariae” c. 4: “Abierunt Joachim et Anna uxor eius ad templum Domini, et offerentes hostias Domino tradiderunt infantulam suam Mariam in contubernio virginum, quae die noctuque in Dei laudibus manebant.” Sellele võib lisada “Protoevangelium Jacobi” jt. andmed ning mandalaste lood Mirjai kohta. Muidugi see teeks võimalikuks seletada, et ṣōḇə’ōt templeis täitsid teatavaid ülesandeid, kuid paistab, et need naised pole olnud neitsid. Sellest, et pandi pahaks Eeli poegade käitumist (1. Sa. 2,22), ei järgne ju veel, et nende magatamine oleks olnud keelatud igale mehele. Ja VT suhtes koguni ei järgne, et sellised naised pidevalt elasid templis. Bertheau: 191 arvab termini tähendavat vaid “dass sie in geordneter Reihefolge in bestimmten Zeiten sich zum Dienst einfinden mussten, wahrscheinlich um durch Gesang, Paukenschlagen und Reigentanz zur Verherrlichung des Gottesdienstes beizutragen… unter einfacheren Verhältnissen den Dienst zu leisten, welchen später im Tempel die levitischen Sänger und Musiker zu verrichten hatten.” On ju üldiseks kombeks lihtsalt tõlkida “dienende Weiber”, ainult Torczyner[29] tõlgib “die sich scharten”, sest ṣāḇā’ on kasutusel leeviti teenimise kohtagi. Igatahes on Ex. 38,8 mingi P tekst ja võib-olla väga hiliseid lisandeid P-sse – kuid on mu meelest lausa ülekohus Popperi, Wellhauseni ja Holzingeri[30] eeskujul nimetada Ex. 38,8b “eine haggadische Notiz”, mis pärinevat 1. Sa. 2,22-st, kust sageli ta kõrvaldatakse väitega, et on võetud Ex. 38,8-st! – ja mu meelest tagab, et Jeruusalemma templis (hoolimata 1. Ku. 14,23j.; 2. Ku.