Jasmiinide linn. Deanna Raybourn

      Originaali tiitel:

      Deanna Raybourn

      City of Jasmine

      2014

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Anneli Sihvart

      Korrektor Inna Viires

      © 2014 by Deanna Raybourn

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11429

      ISBN (PDF) 978-9949-84-503-3

      ISBN (ePub) 978-9916-11-008-9

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Tara Parsonsile tema esimese suure seikluse puhul

      Vesi peksis kaht väikest inimest vastu kaljusid; tüdruk oli minestanud ja lebas poisi kätel. Viimase jõuga tõmbas Peeter tüdruku kaljule ja heitis tema kõrvale. Ehkki temagi oli minestuse äärel, nägi ta, et vesi kerkis. Ta teadis, et varsti nad upuvad, aga ta ei saanud rohkem midagi teha…

      „Wendy, me oleme kaljul,“ ütles ta, „aga see muutub väiksemaks. Varsti jääb see vee alla.“

      Tüdruk ei saanud aru, mida poiss öelda tahtis.

      „Me peame minema,“ ütles ta peaaegu rõõmsalt.

      „Jah,“ vastas poiss nõrgalt.

      „Peeter, kas ujume või lendame?“

      J. M. Barrie „Peeter ja Wendy“

      Üks

      Kõrb on niigi üksildane paik. Ja pole midagi üksildasemat, kui olla koos inimesega, keda oled armastanud ja kelle armastus sai esimesena otsa. See lõppes kõrbe, Badiyat ash-Shami kuulsatel kiviväljadel, mehega, kelle olin korra juba maha matnud. Aga see algas Roomas, nagu kõik seiklused, ja see algas noomimisega.

      „Tädi Dove, kullake, ma tean, et sulle meeldib efektne saabumine, aga saadiku autoga läbi tema naise roosiaia kihutamine oli natuke liig, mis sa arvad?“

      Tädi Dove haaras kirjade ja ajaleheväljalõigete paki, mille Briti saadiku kontor oli edasi saatnud, ning hakkas neid lappama. „Oi, vaata seda lugu, mis New Yorgi leht kirjutas meie peatumisest Bulgaarias. Kas tsaar Boris polnud mitte armas, et lubas meil seal maanduda?“

      Ta kummardus üle minu õla ja tema turban libises veidi viltu. Tädi lükkas selle sõrmega otseks ja ulatas mulle artikli. „Ehkki ma pean ütlema, et mulle ei meeldinud, kuidas tsaar sind himura pilguga piidles,“ ütles ta fotot silmitsedes. „Kuigi ilmselt oleksid asjad võinud ka hullemini minna. Tal on üsna kenad vuntsid ja mina riskiksin pigem Bulgaaria tsaarinnaga, selle asemel et veeta veel üks öö nende Londoni kelmide juures.“

      „Tädi, Ritzi ei pea kelmid.“

      „Nad tegid Arthuri pärast nii suure tüli,“ ütles tädi Dove ja noogutas kergelt rohelise papagoi poole, kes tema teetassist jõi. „Arthur ei tahtnud sellist segadust tekitada, aga buss ehmatas teda.“ Tädi tõi kuuldaval kloksuva häälitsuse ja Arthur pistis oma väikese keele välja, et teed juua.

      Tädi Dove pudistas linnule küpsist ja mina naelutasin ta range pilguga paigale. „Ja ära vaheta teemat. Saadiku naine on oma rooside pärast väga endast väljas. Ta ütleb, et need on täiesti hävitatud ja nende asendamine läheb maksma seitsekümmend naela.“

      „Ära muretse, kullake. Ma juba rääkisin saadikuga. Ta on valmis selle väikese probleemi roosidega kahe silma vahele jätma, kui ma olen nõus sööma õhtust tema sõbraga, mingi Ameerika rahajõmmiga, kes mõtleb meie toetamise peale. Tal on firma, see on kuidagi pulbriga seotud – pesupulbriga? Puudriga? Ma unustasin ära. Igal juhul peaksid sarm ja palja pahkluu välgutamine asja korda ajama.“

      Surusin huuled kokku. „Tädi Dove, küünilisus on naise juures ebameeldiv joon.“

      „Nälgimine samuti,“ tuletas ta mulle leebelt meelde.

      Ohkasin ning võtsin virna kirju ja väljalõikeid. Minu plaan oma kena väikese Sopwithi biplaaniga üle seitsme mere lennata hoidis hundid ukse juurest kaugemal, aga mitte väga kaugel. Ajakirjanikud jumaldasid seda lugu, sest pealkirjad kirjutasid end sisuliselt ise – seltskonnastaarist naislendur lendab üle seitsme mere –, aga artiklid ei maksnud arveid. Meie väikest toetajate salka tuli pidevalt rahustada – enamasti jätsin selle töö tädi Dove’i hooleks. Vajaduse korral oskasin suurepäraselt naeratada ja edvistada, aga sellest jäi alati hapu maik suhu.

      Just siis avanes uks ja sisse astus Wally – minu mehaanik ja parim sõber, viis jalga üksteist tolli ideaalset inglise härrasmeest. Ta vajus ohates lähimale toolile ja tädi Dove kallas talle tassi teed.

      „Ma olen midagi kangemat ära teeninud,“ ütles ta armsalt naeratades.

      „Wally, kuidas mu lapsukesega on?“ Mu kallis lennuk oli Rooma maandumise ajal paar tõsist vigastust saanud, aga kui keegi üldse suutis selle korda teha, oli see Wally. Londoni seltskonnas oli ta ametlikult tuntud kui auväärne Vyvyan Walters, vikont Waltersi vanim poeg ja pärija, aga kõike õnnelikum oli ta siis, kui vahetas oma Savile Row’ ülikonna tööriiete ja mutrivõtmete vastu.

      „Jolly Roger on kohutavas olukorras,“ ütles ta mulle range ilmega. See ei tulnud minu jaoks täieliku üllatusena.

      „Aga sina suudad ta päästa?“ Ma ei pidanud silmas ainult meie retke. Olin küll ostnud kasutatud lennuki, et selle abil elatist teenida, aga reisi jooksul oli lennukist saanud midagi enamat – pigem oli tegemist eksootilise lemmikloomaga, kes vajas tihti parandamist ja keda oli hävitavalt kallis üleval pidada.

      „Suudan, aga ma ei saa aru, miks ma peaksin, kui sa teda nii hoolimatult kohtled. Ma olen sulle ennegi rääkinud, ta on õrn.“

      Saatsin talle õhusuudluse. „Ma olen jõhkard ja sina oled täielik prints, Wally.“ Viskasin talle kirjapaki. „Post ootas meid. Kui ma ei eksi, on seal midagi sinu isalt.“

      Ta oigas. „Kahtlemata tavapärane refrään.“ Ta muutis hääle madalaks ja imiteeris täielikult oma isa aristokraatliku erakooli kõneviisi. „Miks sa paigale ei jää? Lase käia, poiss. Tiitel vajab pärijat. Ma olen isegi sellega nõus, et sa selle Starke’i-prouaga abiellud, kui ma pojapoja saan.“

      Tädi Dove raputas pead ja tema turban lõi kõikuma. „Vanem põlvkond võib noorte suhtes nii andestamatu olla.“ Vahetasime Wallyga lõbustatud pilke. Tädi Dove oli Wally isast vähemalt kakskümmend aastat vanem.

      Veetsime meeldiva pooltunni kirju lugedes ja mitmesuguste ajalehtede artikleid vahetades. Vaatasin viimast neist tuttava ärritusega. „Mu jumal, nad ei üritagi originaalsed olla. Alati täpselt üks ja seesama…“Avastaja ja lendur Evangeline Merryweather Starke’il on käsil kangelaslik üritus lennata oma biplaani, Sopwith 1 1/2 Strutteriga, mille nimi on Jolly Roger, üle antiikajast tuntud seitsme mere. Proua Starke reisib koos oma tädi, legendaarse Victoria-ajastu seikleja leedi Lavinia Finch-Pomeroyga, kes on 7. Sheridani krahvi viimane elav järglane, koos oma mehaaniku, auväärse Vyvyan Waltersi, ja leedi Lavinia papagoi Arthur Wellesleyga. Proua Starke’i kadunud abikaasa oli Gabriel Starke,