Jasmiinide linn. Deanna Raybourn
oli juba merele läinud. Ja surnukeha ei leitudki, nii et loomulikult ma uskusin, kui nad ütlesid, et ta oli hukkunud. Vähemalt ma arvan, et ma uskusin.“
„Aga, kullake, miks ta ei oleks pidanud laeval olema?“
„Ma ei tea. Mõtlen aina viimasele korrale, kui ma teda nägin, kui ta mind Shanghais sellele aurulaevale jättis. Kogu see ekspeditsioon Hiinasse oli täielik katastroof, kordasin endale kogu aeg, et asi peab paremaks minema, aga ei läinudki.“ Takerdusin. Wally teadis kogu lugu. Ta oli seda kuulnud ühel haledal ööl, mille juurde kuulus liiga palju džinni ja liiga vähe und. Rääkisin talle kõigest – kuidas olime Gabrieliga kohtunud uusaastapeol, mille korraldas minu sõber Delilah, kuidas me samal õhtul põgenesime. Kirjeldasin romantilist reisi Šotimaale ja kiirpulmi. See oli meie oma muinasjutt.
Aga meie Gabrieliga ei elanud õnnelikult surmani. Peaaegu kohe pärast pulmi oli ta muutuma hakanud. Saladuslikud telefonikõned ja salapärased pilgud, olime hakanud tülitsema juba enne seda, kui asusime teele ekspeditsioonile Hiinasse. Mina olin arvanud, et see reis on teatud mõttes hilinenud pulmareis, võimalus siluda väikseid konarusi abieluteel. Aga Hiinas lagunes kõik koost. Särav, hoogne mees, kellega olin abiellunud, muutus peaaegu üleöö võõraks. Ta tõmbus jaheda eemaloleku fassaadi taha, hoidus minust kaugemale. Ta vältis minu voodit ja seltskonda ning purustas mu südame tuhandel erineval moel, aga kõige valusam oli tema viisakas ükskõiksus. Mees, kes oli mind jalust rabanud, ei sarnanenud sugugi selle jaheda võõraga, kellega koos ma olin Hiinasse läinud, mehega, kes oli minuga meeletut tüli kiskunud ja siis üsna viisakalt nõustunud laskma end minust lahutada. Olime Shanghaist lahkunud eri laevadega.
„Ma ei oleks teda nagu kunagi üldse tundnudki,“ rääkisin Wallyle pilti vahtides. „Ta saatis mind lihtsalt viisakalt laevale, nagu oleksime tuttavad, ja kergitas hüvastijätuks kaabut.“ Vaikisin ja neelatasin raskelt. „See on naeruväärne, aga ma olen alati vihanud mõtet, et see oli minu viimane mälestus temast.“
„Teil oli lahutus pooleli,“ märkis Wally.
„Jah, see oli tema puhul nii tavatu, vähemalt oli see tavatu mehe jaoks, kellega ma enda meelest abiellusin. See hetk, kui ma tekil seisin ja vaatasin, kuidas ta ära läks, oli kõige hullem. Ma oleksin nagu võõra inimesega hüvasti jätnud.“
„Suur osa lahutusi ei olegi hirmus sõbralikud,“ ütles Wally mõistlikult. „Kellelegi ei meeldi ju, kui ta jäetakse kõrvale nagu eilne õhtusöök.“
„Küllap vist.“
„Ja kas see polnud mitte sina, kes lahutust tahtis?“
„Jah, aga... ah, ükskõik! Olen niigi tema peale mõtlemisega liiga palju aastaid raisanud. Ulata mulle, palun, see atlas. Ma tahan panna paika meie marsruudi üle Kaspia mere.“
Tõusin ruttu ja viskasin foto raevuka liigutusega tulle ning haarasin selle siis peaaegu sama ruttu tagasi. Pildi põlenud serv kõrvetas mu sõrmi, imesin valusat kohta ja vandusin vaikselt. Ma ei suutnud fotot lõplikult hävitada ja ma ei tahtnud liiga põhjalikult mõelda, mida see võiks tähendada. Läksin prügikasti juurde ja viskasin pildi sinna. „Olgu ta neetud.“
Wally tõusis rahulikult ja võttis foto prügikastist välja. Ta pani selle mulle pihku ja sättis mu sõrmed õrnalt ümber pildi.
„Miks sa seda tegid?“ nõudsin ma.
„Sest on aeg põgenemine lõpetada, Evie. Sinu jaoks on Gabriel Starke minevik ja olevik ja kusagil, ma ei tea, kuidas, ehk ka sinu tulevik. Sa ei saa temast kunagi vabaks, kui sa ei lähe ja seda asja välja ei selgita.“
„Ei lähe?“
Ta ohkas. „Naine, sa paned mu kannatuse proovile. Damaskusesse. Sa pead Damaskusesse minema ja välja uurima, kas ta on seal.“
Vaatasin silmi pilgutades tema poole. „Aga miks? Mille pärast ometi?“
„See sõltub sinust, mu kallis. Löö teda, nea, suudle teda või tapa ta ära, mis minul sellest. Aga sa ei mata kunagi oma surnuid, kui on olemas võimalus, et ta elab veel selles maailmas.“
Vaatasin fotot. Serv oli kõrbenud, aga kujutis selge. Gabrieli ilme oli sama läbitungimatu, nagu ma mäletasin. „Ei,“ ütlesin lõpuks. „Oh, see on ahvatlev, see on tõsi. Aga me peame enne oma reisi lõpetama.“
Ootasin, et Wally vastu vaidleks, aga ta ei teinud seda. Oli aeg teemat vahetada.
Viipasin peaga tema enda kirjade poole. „Mis sinu isal öelda oli?“ küsisin.
Ta vajus oma toolil veel rohkem kühmu, ristas oma pikad jalad pahkluu kohalt ja vaatas lakke. „Nagu ma arvasingi. Ma pean abielluma. Ma pean poegi saama.“
„Sama laul, teine salm,“ ütlesin kergel toonil.
Ta langetas pea ja naeratas. „Oh, aga viis on siiski uus. Ta ähvardab mind elatisrahast ilma jätta.“
Ta ulatas mulle kirja ja ma libistasin pilgu sellest kiiresti üle. Mulle torkasid silma teatud pahaendelised fraasid... raiskad oma elu... kasutu... häbiks nimele... pole palju aega... arst ei ole optimistlik. Ulatasin kirja talle tagasi.
„Mul on nii kahju, Wally. Mida sa kavatsed ette võtta?“
Ta kehitas õlgu. „Mida ma teha saan? Pean koju Mistledowni minema. Reisi viimase etapi ajal saan teda veel eemal hoida, aga ma kardan, et pärast seda on seiklustel lõpp. Egiptus on minu jaoks teekonna lõpp, kullake.“
Libistasin end põrandale ja toetasin pea tema põlvele. Ta tõmbas käega hajameelselt läbi mu lühikeste salkude. „Peaksin tema sõna kuulama ja sinuga abielluma,“ ütles ta mõne aja pärast.
„Seda ütleb viski.“ Pöörasin pead, et talle otsa vaadata. „Oled sa mõelnud talle tõtt rääkida?“
Tema naeratus oli kurb ja hajameelne nagu märterpühakul. „Öelda auväärsele vikont Waltersile, et tema ainus poeg ja pärija on lilla? Ole ikka, kulla tüdruk. Tal on üks jalg juba haua serval. See teeks talle lõpu peale.“
„Küllap on sul õigus.“
Ta rüüpas mõtlikult viskit. „Ma arvan, et meie võiksime küll abielluda. Mulle annaks see auväärsust ja sinul oleks kena tiitel, mida visata näkku inimestele, kel pole midagi paremat teha kui sind klatšida.“
Pistsin käe tema omasse. „Seltskonnavuhvadele koha kätte näitamine ei ole küll piisav põhjus abiellumiseks.“
„Sinu abiga saaksin valdustele pärija kinkida,“ arutles ta.
„Aga kas sa tahaksid?“
Ta kummardus ja suudles mind põsele. „Ei. Isegi mitte sinuga ja ma jumaldan sind. Pean lihtsalt Mistledowni minema ja endast parima andma. Minust saab tõeline mõisahärra ja kui aeg sealmaal, läheb see kõik mingile nõrgamõistuslikule nõole Iirimaal.“
„On ta tõesti nõrgamõistuslik?“
„Noh, ta on iirlane, nii et sellest on raske aru saada,“ ütles ta silma pilgutades. Andsin talle vopsu vastu jalga.
„Ära ole õel.“ Võtsin pildi. „Ma saan aru, sinu arust olen ma suur lollpea, et Damaskusesse ei lähe.“
„Jah, oled küll.“
„Aga miks?“
Wally kummardus ja pani põse minu oma vastu. „Sest kusagil oma väga suures, väga õrnas südames loodad sa, et see kõik oli kohutav viga ja ta on elus.“
Kohkusin tagasi, nagu oleks ta mind löönud. „Loodan! Milline kummaline avaldus!“
„Aga tõene. Evie, kõik teised näevad sinu vaprat nägu. Kõik teised näevad laia naeratust ja söakat tüdrukut, kes oma väikese lennukiga lendab, fotograafidele lehvitab, saapaid ja jäätist reklaamib. Aga mina näen kõike muud. Mina näen sinu tumedaid silmaaluseid, kui sa oled tema peale mõeldes pool ööd üleval istunud. Mina näen vaevatud ilmet, mis tekib sinu näole iga kord, kui keegi