Teisipäevamaa. Jüri Kolk
ja allaandmine, et selles mõttes muidugi oleme me seda maailma väärt.
Mul oli veel palju öelda, need mõtted olid minu jaoks uued ja sütitavad. Ma polnud kunagi varem mõelnud, et äri või maa omamine ei saa ju kuidagi olla midagi sellist, mis annaks eelise inimeste ees, kes teevad tööd – ja ma ei pea siin silmas mingit alama taseme tööd, kuigi, miks mitte ka seda. Et kuidas üldse saab omada maad? See on ju selgelt absurdne. Aga kui nuputama hakata, siis ega äri omamine, vähemalt ainuisikuliselt ja teiste panustajate kiuste, pole kuigivõrd loogilisem.
Sel hetkel astus tädike uuesti tuppa, ta ütles, et mul on aeg minna, aga mitte selle mõttega peas. Pani tumedad prillid ette ja palus mul ning turvameestel vaadata üht pastakalaadset eset tema käes. Ma tean, et see on absurdne, aga mulle meenus otsemaid film „Mehed mustas“ ja ma käitusin ainumõeldaval viisil (turvamehed ei hoidnud mind kinni): ma hüppasin edasi, haarasin tädil käest ja lõin talle hambad täiest jõust randmesse. Seda mõtet te minu peast kätte ei saa, see on minu jaoks liiga uus, isegi kui see pole õige, seda mõtet te kätte ei saa! Tädi röögatas ja pillas pastaka – nimetagem ta riistapuud nii –, mina virutasin ta ühele ligi astuvale turvale sülle ja lõin teist jalaga.
Ma arvan, et seda pole ehk vaja pikalt kirjeldada, minu tee kaupluse tagaruumidest tänavale oli üsna pikk ja verine. Päris maha ma kedagi ei löönud, olen selle üle uhke, ja selle mõtte – ilmselt ainult harimatus lubab seda mõtteks nimetada – tõin ära. Kuradile need fotod, sinna poodi ma kindlasti enam ei lähe, ehk ainult mõne uue idee järele.
SCHRÖDINGERI LOOMAAED
Kujutage nüüd ette, et on üks kast, selles kastis on kassike. Jah, ilus väike kassike. Vöödiline. Kassike on jah kahjuks kastis, üsna suures kastis. Koos kassikesega on meil selles kastis üks niisugune seadeldis, mis viiskend-viiskend tõenäosusega vallandab väikese mürgipilvekese. Kui see juhtumisi vallandub, siis kassike sureb. Kole lugu!
Aga mitte ainult kassike ei ole selles kastis, mitte ainult kassike ei sureks. Lisaks kassikesele sureks ka kutsa. Kutsa on ka kastis, tõepoolest. Muide, kutsa – tema nimi on Muki – tahaks kangesti kassikesele hambad sisse lüüa, tal ei ole väga hea iseloom. Ta ei tee seda ainult seepärast, et on ühe oheliku otsas. Kutsa on nii hoolega treenitud, et teab täpselt, mis juhtuks, kui ta selle oheliku paigast tõmbaks. Ta jõuaks küll!
Oh, siis juhtuks igasuguseid asju! Esiteks hakkaks üks pendel edasi-tagasi kõikuma. See on üks teravate servadega pendel ja kole raske ja liigub natuke ettearvamatult, seal on mingi niisugune mehhanism, ma täpselt ei oska kirjeldada.
Teiseks, kui kutsa oma ohelikku liiga kõvasti sikutaks, siis saaks kassike ka oma koha pealt edasi liikuda. Kassike väga tahaks edasi liikuda, sest seal on üks hiireke ka. Või on see pigem rott, selline valge ja intelligentne. Kassikest valdavad kaks tungi: tahaks koerast eemale ja hiirele lähemale. Hiir on siin nagu issand, kel lähemal ihkab kiisukese hing. Noh, vabandust, see ei olnud hea võrdlus. Igatahes, kui nüüd kassike saaks liikuma – aga liikuma saab ta siis, kui kutsa paigalt võtab –, siis oleks hiir kohe ohus. Ega kassil kuhugi eriti põgeneda ei ole, ta saab ainult edasi söösta, hiire poole, sedagi ainult juhul, kui kutsa kõvemini tõmbab, vat selline kaval kast on.
Hiir ei ole kuigi halvas seisus. Noh, tegelikult on ta pigem rott. Tema on teinud sõltumatus Šveitsi laboratooriumis palju trenni ja jõudnud nüüd oma eluga siia, sellesse kasti. Väga huvitav, eks ole? Tee trenni, lahenda nuputamisülesandeid, ja vaata, mis ootab sind ees! Rott saaks lükata liikuma ühe pallikese ja kui see pallike liikuma läheb, siis hakkab kõikvõimalikke kaadervärke kõikuma ja sahisema. Üsna pea kaob kastil põrand alt ja vat selle põranda all on sipelgad. Oi, need on metsikud sipelgad, õigupoolest termiidid! Neid on tükk aega näljas hoitud, ja see liigutus, kui hiireke selle teeks, tähendaks kõigile kiiret lõppu. Hiireke teab seda, ta on sarnaseid asju küllalt kõrvalt näinud.
Seega, ruumis valitseb teatud tasakaal. Kas pole? Nüüd on õige hetk tunnistada, et see ruum on tegelikult veidi suurem. Ehk ei sobigi seda kastiks kutsuda. Näiteks magab ühes nurgas purjus inimene. Tal on välgumihkel taskus ja ta magab bensiiniloigus. Võimalusi hinnata ei ole väga lihtne, see pole protsentülesanne. Kas inimene ärkab – bensiinis magamine on ikkagi tervist kahjustav. Ta on üsna täis ka, halvas seisus igati. Kui ta ärkab, kas ta tuleb piisavalt ruttu mõistusele, et bensiiniaurusid tajuda? Väga palju sõltub sellest inimesest. Teda ei mõjuta eriti miski. Noh, mitte miski peale väljas paukuva äikesetormi.
Kui täpsemalt öelda, siis see ruum on ühes pisikeses paadis ja see paat on tormisel merel, tõepoolest.
Ega ma nüüd jõua kirjeldada kõike, mis selles ruumis on. Igal juhul on olukord võrdlemisi keeruline. Samas, ega see polegi oluline – kõike väga täpselt kirjeldada. Tunnistagem, et selles võrdlemisi sitas olukorras on kogu küsimus nüüd see, et kas piilupart, kes seda laeva juhib ja kel ainsana on täielik kontroll olukorra üle ning kes on ainsana olukorra peremees – muidugi ainult sel määral, mil vedurijuhi kvalifikatsioon ja narkolepsia võimaldavad olukorda tormisel merel valitseda –, et kas piilupart on, olles olukorrast kahtlemata detailideni teadlik, et kas piilupart on õnnelik? Vat see ongi küsimus.
TULEVIK – EGA TA KINKUDELT KERKI!
Mõtlesin kunagi, et on aeg hakata püstitama ausambaid tulevikusaavutustele ja -suurkujudele.
Neil oleks samasugune mage esteetika nagu mineviku omadel, kogu monumentaalkunsti monumentaalsusest tingitud hädade küllus ja viletsuse pillerkaar, aga ettepoole suunatud. Tulevikku.
Kui kell ja kalender kukuvad, läheb kuju ümbersulatamisele sõltumata sellest, kas saavutus tuli või ei tulnd mette. Taies väärib enne ümbersulatamist kahtlemata fotografeerimist ja katalogiseerimist, aga füüsiliselt tuleks see jalust ära saada, raudselt.
Ega ennustuse täpsus olegi nii väga oluline. Ärme selgeltnägijaid tööle võta. Samas, päris lambist ei tasuks neid kujusid ka vorpida. Tuleks natuke mõelda, mida on vaja, mida tahame saavutada, kuhu tõtata, millesse kiigata.
Eesmärgiks võiks olla, et kümne aasta pärast on kõik pargid minevikumeestest puhastatud ja täidetud tulevikuvaimuga: kirjanike ratsamonumendid; kindralid, valgusmõõgad ähvardavalt pea kohale tõstetud; teadlased kärbsepiitsaga kvantosakesi korrale kutsumas!
JOOKSJAD JA JOODIKUD
„Tere spordimees, ega sul suitsu ei ole?”
Vaatasin üle õla, nägin endale järgnevat ratturit ja raputasin pead, püüdes samas välja näha igati sõbralik. Küsija sõitis minuga samas suunas edasi ja nentis, et küllap oli tegemist rumala küsimusega. Kinnitasin, et küsimus vist ei olegi nii hull, et ma olen näinud küll jooksumehi suitsupausiks peatuvat. Mõtlesin, kas rääkida tervikuna oma lemmiklugu sel teemal, aga ei pidanud seda hädavajalikuks. Kops oli juba võrdlemisi koos ka, mis sa siin seletad või oled.
„No palju kilomeetreid täna teinud oled?” jätkas rattur juttu. Viskasin pilgu kellale ja pakkusin huupi: „14”. Tegelikult oli sel hetkel vist umbes 12. Mehel oli väga armas roosa naisteratas ja pilk keskendunud väga kindlalt ette. „Kui kaineks saan,” jätkas ta, „siis peaks minema rattarallile. 170 kilomeetrit. Homme. Praegu olen küll nii purjus, et täitsa jube.” Arutasime lühidalt ka juubelit, kuhu ta suundus, aga mul oli pea veidi laiali ja ma ei jaksanud kaasvestleja mõtet päris täpselt jälgida. Lahkusime sõpradena, kuidas siis veel!
RIIK – SEE OLEN MINA
Nüüd lõpuks olen nii kaugel, et tunnistan endale: ma pole mingi monoliit. Pole keha ja vaimu ühtsust, ei ole mingit ainuisikut, eraldiseisvat järjepidevat isiksust. See pole enam mingi lõbus teooria, see ongi nii. Ma olen riik. Vähemalt vald.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен