Naistepäev. Jüri Kolk
kandamiga, seda nii otseses kui ka ülekantud, metafüüsilisemas tähenduses – ja hakkasin astuma. Mul polnud erilist põhjust oma liikumissuunda väga hoolega paika seada, olin selleks ajaks Roomas juba „kõike“ näinud ega huvitunud konkreetselt ühestki uuest ega vanast paigast. Kavas oli jalutada võimalikult suurte silmustega ja mõnusas tempos Terminisse, seal rongi peale istuda, lennujaama sõita ja koju lennata.
Kogu ilm oli minu poolel. Ma tundsin ennast just parasjagu tugevana, et selle kaheksakilose koorma all mitte vankuda, ilm oli just parasjagu nii jahe, et sain õhukese särgi peal kanda ka kuube (muidu oleks see koti raskemaks muutnud), raha jätkus, lennupilet oli ostetud, meel muretu. Aeg-ajalt koukisin taskust kaardi, et veenduda, kas liigun ikka piisavalt õiges suunas, nii laias laastus. Liikusin küll. Noh, väga laias laastus. Paaril korral seadsin oma samme just pigem selle järgi, mida nägin, ja keerasin meelega sihtpunktist eemale, aega oli küllaga, otsisin tänavate lõpus kerkivaid monumente, kirikuid ja paleesid, aga otsisin neid tõesti pigem tänavate üldise meeleolu järgi, ei viitsinud keskenduda kaardile ja seal soovitatud paikadele. Eks igapidi võib, aga teistpidi ma olin juba käinud ja praegu räägin sellest ainult, et selgitada oma mõningast ekslemist. Mõnus oli ekselda. Peatusin ühes kohvikus, jõin pudeli vett ja cappuccino. Maksin veidi rasvasema jootraha kui asi väärt, lõpuks on nad siin ju kiskjad, nende eesmärk on leida võimalikult kiiresti võimalikult palju saaki, hea saak on see, kes sööb ja joob palju. Mõtlesin, et olen siis vähemalt teenindajale hea saak, vaadaku ta tööandja ise, kuidas saab. Tähendab, igati kena päev oli. Sattusin mingitesse kohtadesse tagasi ja teate, see oli mõnus. Mul on eriline suhe selle va Trevi purskkaevuga. Selle juurde sattusin ma mitu korda oma esimesel Roomas-käigul ja nüüd läks nõnda, et sattusin selle juurde kaks korda oma teisel Rooma-päeval ka, noh, selle nüüdse Itaalias-oleku raamesse jääval Rooma-päeval, ja praegu siis jälle. Küllap ma valisin alateadlikult samu radasid ja kuna ma ei teinud katsetki kõike kogu aeg suurde plaani panna ja mõelda oma asukohale, vedasid mingid detailid, mingid sümpaatiad mu sinnakanti tagasi – ikka ja jälle. Mõnes mõttes annab see tunnistust mu arast loomusest. Mulle ei meeldi uus ja huvitav, ma tahan kõigega tutvust teha, et ei oleks enam uus, saate aru, eks. Igatahes sattusin jälle Trevi purskkaevu juurde. Seekord märkasin juba aegsasti, et see nii läheb, satun jälle sinna, aga otsustasin, et kui juba, siis juba, satun pealegi. Oleksin võinud kõrvale pöörata, aga kuna ma olin siia juba nii palju sattunud, leidsin, et olgu siis, satun veel korra, lähen lõpuni. Trügisin läbi rahvasumma, turistid olid juba ärganud ja täitnud kitsad tänavad oma kehadega, trügisin ja muhelesin. See kõik tegi mulle kuidagi rõõmu, ma ei tea, miks. Rooma tegi rõõmu, purskkaev tegi rõõmu, isegi turistid tegid rõõmu ja mu poolplaneeritud eksimine tegi rõõmu – eks ole ju öeldud, et kui sa ei tea, kuhu sa lähed, siis ei saa sa kunagi eksida. Mina teadsin, et ma tahan olla Roomas, ja Roomas ma ka olin, kuidas siis mitte rõõmustada. Lasin läbi pea massiliselt väikeseid veidraid ja minu enda jaoks toredaid mõtteid – noh, näiteks kujutlesin skulptuurigruppi kõikvõimalike tseesaritega. Ei pea piirduma Rooma omadega, võib üle maailma kokku koguda – Peeter Suur, Laidoner ja Napoleon ja kes nad kõik on, aga kujutama peaks neid nii, et nad seisaks nagu nurgas. Ehk peakski igaühel oma nurk olema, mille poole oma kõrk moll häbenemiseks keerata. Rahvas siis kõnniks neist mööda ja mõtleks, et ehkki nad kõik on ju üht-teist ka saavutanud, et ehkki mõnigi nende saavutustest kestab üle aja, et ehkki mõnega nende saavutustest käis küll kaasas meeletult palju verevalamist, isegi kui ilma selle nende poolt valatud vereta oleks verd – kes neid oletuslikke ajalugusid nii täpselt hinnata oskab – ehk rohkemgi ladisenud, on vaatamata sellele kõigele neil kuraditel küllalt, mida häbeneda. Kui neist tseesaritest eluajal jagu ei saadudki – reeglina lõpuks küll saadi –, siis võiks nad vähemalt pärast surma hobuse seljast maha kiskuda ja tõmmata pehmete väärtuste liistule. Las seisavad ja häbenevad, raisad. On mida häbeneda, selles pole küsimustki. Jah, kuni elad, pead langetama kohati raskeid otsuseid ja nii edasi, aga pärast surma võib neid häbeneda, sest suur kiire on möödas ja sinust jäänud jälg võib kuskil seal suures plaanis teatud nurga alt vaadates päris ebameeldiv olla. Sellise skulptuurigrupi mõtlesin välja ja seegi tegi mulle rõõmu.
Siis mõtlesin, et mis oleks, kui saadaks mõnele inimesele, kellega me nägupidi ei tunne, aga peame kohtuma, sõnumi, et saame kokku mingi tuntud kuju või hoone juures – miks mitte Trevi purskkaevu juures? – ja et ära tunneb ta mu sellest, et mul on käes endlikepp. Juhul kui te pole ammu suurlinna turismiobjekti juurde sattunud, siis teadke, et endlikepiga kodanikke on sellises paigas vähemalt tuhat, eks.
Igasugust sellist mudru lasin läbi pea, mõnus oli, tundsin sellest mudrustki rõõmu. Mõtlesin ka täiesti Rooma-kaugeid mõtteid, näiteks kaalusin võimalust kirjutada uuesti muinasjutt inetust pardipojast, aga leidsin, et mitte inetu ei peaks ta olema, vaid ülekaaluline. Luik on ju suvalisest sinikaelast kopsakam. Muidu sama lugu, aga lisaks tavapärasele stressile ja alaväärsuskompleksile peaks ülekaalulisel pardipojal tekkima toitumishäired. See veidi ebausutav lõpp, et lõpuks ta, sunnik, lendab ja kõik, ka ta ise, tunnistavad ja tajuvad, et ta on ikka üks vägev ja ilus lind, see kukuks siis ära. Oled kord äpardunud part, saab asi ainult hullemaks minna. See oli muidugi pigem kurb mõte, aga esiteks arvasin ma, et kui ma sellise loo kirjutaksin, siis võiks sel olla ehk teatav mõju maailmale, hea mõju, ja teiseks arvasin ma, et ma ei kirjuta, sest noh, kirjutan midagi muud, midagi, millel on veel parem mõju ja mis ei ole samal ajal nii vastikult kurb. Ei tea, päris nii ei mõelnud, ega ma siis kogu aeg maailma nügi, kirjutan lugude endi pärast, aga sel hetkel oli mu meel rõõmus ja ma otsisin endale vabandusi, et kurvad mõtted seda rõõmu minema ei uhuks.
Mõtlesin, et võiks mingis kontekstis pakkuda möödujatele herakleitoslikke õnneküpsiseid: „Ainutarkus ainuline ei salli olla üteldud, kuid sallib Zeusi nimega!“ või „Valdjas, kelle manteion on Delphois, ei ütle ega varja, vaid vihjab.“ Oleks ju ilus. Inimesed loeks ja saaks targemaks ja muutuks ehk ilusamakski.
Kinnitan, et ma ei olnud oma peas triivivate mõtete vahele kinni jäänud, ma olin ikka Roomas, need olid sellised uitmõtted, juhuslik, ent mitte liiga ohtlik või ebameeldiv prügi mu tüünelt voolava meele pinnal. Uitmõte oli seegi, et teadsin Trevi purskkaevu kohta käivat legendi, et kui sa sinna mündi viskad, siis tuled Rooma tagasi. Ma päris kindlasti tahan siia tagasi tulla, mõtlesin ma ja viskasingi mündi. Ebausk on loll asi, aga väike traditsioon aitab teinekord südant kinnitada. Pealegi, eks seal ole mingid inimesed, kes need mündid välja korjavad ja sellest elavad või siis panevad raha purskkaevu remontimise fondi, ma ei tea, igatahes nad sõltuvad sellest rahast, kasutavad seda, ja kes olen mina, et teadusliku maailmavaate nimel maailmakorraldus pahupidi pöörata. Ei pea ju seda alati tegema. Olulistes asjades, jah, tasub maailmakorraldusega sõdida, aga mõned lihtsad ja totakad traditsioonid, umbes nagu piparkoogid ainult jõulude ajal (sellel kombel pole vist isegi mingit ähvardust ega lubadust küljes) võivad jääda. Piir on õhuke, ma tean, aga ma ei viitsi selle üle praegu vaielda. Leidsin, et väike altkäemaks saatusele, millesse ma ei usu, on lubatud. See oleks nagu annetus. Oleks märgiks, et ma tahan tagasi tulla. Nagu ütleks lahkumisel nägemiseni, mitte hüvasti.
Päev läks üha paremaks. Lõuna paiku jõudsin Colosseumi juurde, siis olin juba üsna näljane ja janu piinas samuti. Enne tegin mõned pildid oma mängukaruga. Tütred olid ta mulle kaasa sokutanud ja nii palju ma hoolisin oma lastest küll, et nende rõõmuks natuke karuga mängida. Tegin paar klõpsu, seadsin Oti kaamera ette (sirutasin ta vasaku käega välja) ja sättisin sellise kaadri, kus ta oleks Colosseumi ees, noh, selline tüüpiline turistikas. Minu käsi jäi täpselt kaadrist välja, fotot oleks võinud pidada selfiks. Siis panin ta ühe posti otsa istuma ja hakkasin paremat kaadrit otsima, kui nägin, et üks poiss läks karu ära võtma. Minu karu! Tegin paar kiiremat sammu ja kahmasin Oti enda kätte. Poiss sirutas oma käpad minu poole ja no ilmselgelt tahtis mu karu endale. Ütlesin eesti keeles, et ei, sõbrake, see on minu karu. Ma ei anna seda ära. Poiss ei leppinud, aga ma keerasin jõuga selja ja läksin minema. Selles mõttes jõuga, et tundsin, mingi suhtlus, mingi probleem on tekkinud. See oleks tulnud kannatlikult ja viisakalt lahendada, selle poisiga oleks pidanud rääkima. Olin natuke tige, et viimane pilt tegemata jäi, aga ma kuidagi ei tahtnud poisi nina all enam Otiga lehvitama hakata. Poiss jooksis mulle järel ja hakkas nutma, aga ma pöördusin ja põrnitsesin teda nii kurjalt,