Itaallase Tuhkatriinupruut. Lucy Gordon
mitte ainult näljas ja nõrkenud. Näis, et ta on hulluks minemas. Kui naine hakkas mõttetuid sõnu pomisema, oli krahv selles kindel.
„Ma poleks pidanud tulema... Teadsin, et see on viga, aga mul ei jäänud muud üle. Ta on ainus, kes saab mulle öelda... Aga võib-olla polegi sel mingit tähtsust. Aga ma pean teadma. Ma ei suuda kauem teadmatust taluda.“
„Sinjoriina...“
„Kas sa tead, mis tunne see on? Murdes pidevalt pead, teades, et pole kedagi, kes saaks sind aidata ning kartes, et pead surmani mineviku varjudes elama?“
Pietro pigistas ise seda märkamata naise õlgu.
„Jah,“ ohkas ta. „Tean, mis tunne see on.“
„Sellele ei tule kunagi lõppu, eks?“
„Jah,“ ütles mees mornilt, „see ei lõpe iial.“
Tundes endast üle uhtuvat südamevalu lainet, sulges Pietro silmad. Ta oli arvanud, et on õppinud oma kannatustega toime tulema, kuid naine oli need taas äratanud. Selgus, et naine eksleb temaga samas kõrbes. Pietro tajus tema kohalolekut. Külaline ei pööranud temalt pilku. Üks üksildane hing oli kohanud teist samasugust.
„Mida teha?“ küsis naine.
„Ma ei tea,“ vastas Pietro. „Ma pole seda kunagi teadnud.“
Naise pilgust paistis lootusetus ja saatusega alistumine.
„Kuidas sa siia sattusid?“ küsis krahv.
Naine vaatas ringi. „Siia?“
„Oled Veneetsias. Leidsin su tänavalt üles vaatamas.“
„Ma ei mäleta.“
„Olgu, hiljem räägid.“
Pietro läks kööki. Kui ta mõne minuti pärast naasis, leidis ta naise imestunult oma välimust uurimas.
„Võtsin sul riided seljast,“ ütles mees kähku. „Need olid läbimärjad. Kuid vannun, et ma ei... tead küll...“
Pietro täielikuks üllatuseks naine naeratas.
„Tean,“ ütles ta.
„Sa siis usud mind?“
„Jah, usun. Tänan.“
„Tule, istu laua taha.“
Kui naine valguse kätte astus, tundus Pietrole, et temas on midagi tuttavlikku, aga ilmselt ta eksis. Kahtlemata pole nad varem kohtunud.
Krahv kiirustas tooli juurde, tõmbas selle lauast eemale ja küsis: „Millal sa viimati sõid?“
„Ma ei tea. Jätsin hommikusöögi vahele, sest hakkasin hiljaks jääma ja pidin kiirustama. Lennujaamas või lennukis söömiseks olin liiga pabinas. Maandumise ajal tormas hullusti. Olin nii hirmul, et istusin tund aega lennujaamas.“
„Kas sa hotellis ei söönud? Tean, et hotellikohta on raske saada, sest praegusel aastaajal on paljud öömajad suletud.“
„Ei, tulin otsejoones siia.“
„Bagnelli palee juurde? Miks?“
„Arvasin, et Gino on siin.“
„Kas mõtled Gino Falzit?“
Naine lõi näost särama. „Sa tunned teda?“
„Jah, isegi väga hästi, aga...“
„Kas ta elab endiselt siin? Kas ta on ka praegu siin?“
„Ei,“ sõnas Pietro aeglaselt.
Ta oli valvsaks muutunud ja ootas edasist ärevalt.
Gino ema oli olnud Bagnellide kokk ja elanud pojaga palees. Hoolimata kuueaastasest vanusevahest olid Pietro ja Gino sõbrunenud. Gino oli muretu ja meeldiv kaaslane ning pakkus vanemale ja tõsisemale Pietrole hädavajalikku meelelahutust.
„Peaksid rohkem naerma,“ oli Gino teda sageli nokkinud. „Tule, lähme lõbutsema.“
Pietro oli naernud ning järgnenud oma hukkaläinud sõbrale tolle järjekordsesse pöörasesse ettevõtmisse, millest tal tavaliselt tuli hiljem too välja aidata. Gino oli tuulepea. Seetõttu oli tal vanemaks saades raske töökohta pidada. Lõpuks jäi Gino paigale Pietro turismifirmasse, kus ta oma sarmiga tegi klientide hulgas puhta töö.
Gino armastas riski ning käis tihti lubatud ja lubamatut käitumist eraldaval kitsal piiril. Pietro teadis, et Gino armastas tüdrukutele muljet avaldada väitega, et ta pärineb aristokraatsest Bagnellide suguvõsast. Kuigi Pietro mõistis sõbra teguviisi hukka, ei võtnud ta selles suhtes midagi ette. Ginole pakkus see aga lõbu.
Nüüd hakkas Pietro aga muretsema, et sel korral oli Gino nali viinud tragöödiani.
„Kas oskad öelda, kus ta on?“ küsis naine.
„Ta on praegu reisil. Ta töötab minu turismifirmas ja otsib uusi sihtkohti.“
„Kas ta tuleb varsti tagasi?“ küsis naine innukalt. Pietro tundis talle kaasa ja ta süda läks raskeks.
„Ei, see on pikk reis. Ta otsib kohti, kuhu võiks turismireise teha.“
„Ah nii,“ ütles naine ja ohkas vaikselt.
„Kas olete Ginoga head tuttavad?“
Naine vaikis. Pietrole jäi mulje, et ta ei kuulnud küsimust. Viimaks raputas naine pead.
„Ei,“ ütles naine. „Ta ei tunne mind. Mind ei tunne keegi. Ma isegi ei tunne ennast ega ka kedagi teist. Tean, kes ma olin, enne kui...“
„Enne kui?“ küsis Pietro hellalt. „Millal see oli?“
„Umbes aasta või veidi rohkem tagasi. Mul on kusagile kuupäev üles märgitud...“ Pietro murelikku ilmet nähes naine naeratas. Veidral kombel oli see võluv. „Minu jutust jääb mulje, et olen segane, eks?“
„Ma ei pea sind kaugeltki segaseks,“ ütles krahv kindlalt.
„Siis sa eksid. Eelmise aasta, või peaaegu aasta, elasin hooldekodus. Praegu üritan maailma naasta, kuid see ei õnnestu mul kuigi hästi.“
„Kui nii, siis sul vedas. Leidsid turvalise koha ja sõbra,“ ütles Pietro.
„Kuidas saad sa mu sõber olla, kui sa ei tea isegi seda, kes ma olen? Kes ma aasta eest ka polnud, praegu olen keegi muu, ainult et ma ei tea, kes.“
„Vähemasti oma nime peaksid teadma, sest muidu poleks sa reisida saanud.“
„Minu nimi on Ruth Denver.“
Pietro pillas lusika käest. See kukkus klirinal põrandale. Pietro kirus oma kohmakust ja kummardus seda üles võtma rõõmus, et leidis ettekäände oma nägu varjata. Nii ei näinud Ruth vapustust, mida selle nime kuulmine temas oli tekitanud.
Kui Pietro end taas sirgu ajas, oli ta enesevalitsuse tagasi saanud ja ütles rahulikult: „Mina olen Pietro Bagnelli.“
„Gino nõbu?“ hüüatas Ruth. Naise silmad lõid särama. „Gino rääkis sageli sinust ja teie ühistest lapsepõlveaastatest.“
„Hommikul räägime edasi,“ tegi Pietro vestlusele järsu lõpu. „Pärast magamist tunned end paremini.“
Pietro muutus iga hetkega ärevamaks. Enne selle jutuajamise jätkamist vajas ta järelemõtlemisaega. Kui naine on tõepoolest see, kellena esines – ja krahvis süvenes veendumus, et Ruth ei valeta –, peab teda kohtlema ülima ettevaatusega.
„Sean sulle toa valmis,“ ütles Pietro. Lävel mees seisatas. „Ära siit kuhugi kao.“
Naine vaatas talle küsivalt otsa ja Pietro taipas, et räägib lollusi. Kuhu oli Ruthil minna? Aga mehel oli veider tunne, et kohe, kui ta naiselt pilgu pöörab, haihtub too õhku.
„Luban,