Üleannetus. Triloogia I raamat. Kasey Michaels
majani, mis asus tupiktee lõpus, kõrgete kivimüüride ja suursuguse raudvärava taga. Seal oli veel ka väravavahimaja, jumala eest! Sami maja kõrval paistis üheksakümmend protsenti Beverly Hillsi lossidest ebaolulised ja natuke imalad.
See oli Jolie arvates üks põhilisemaid erinevusi vana ja uue raha vahel. Uus raha karjus, vana raha sosistas.
„Veel kord, anna andeks, et ma nii hilja surnuaiale jõudsin. Kuid sain siiski piisavalt hea parkimiskoha, et viia läbi Superkoera päästeoperatsioon. Ma arvasin, et seal on suurem rebimine.”
Jolie oli teemavahetuse pärast tänulik. „Kiriku juures oli uudishimulikke rohkem, aga surnuaiale järgnesid meile ainult ajakirjanikud,” selgitas Jolie. „Ja ilmselt selguvad tõelised sõbrad siis, kui sind mõrvas süüdistatakse. Tuleb meelde vähemalt kaks tosinat inimest, kes oleksid pidanud täna kohal olema, aga ei olnud. Kui me Jade’i ja Jessicaga välja uurime, kes Teddy ja tolle naise tappis, siis, usu mind, need paar tosinat nägu ei ole teretulnud.”
Mees peatus suletud väravate ees. „Sa teed ju ikka nalja, eks?”
Jolie vaatas mehele silma ja see polnud kerge, ta pidi kaela õieli ajama ja kõvasti lõuga kergitama. „Kas ma näen välja, nagu teeksin nalja?”
„Ei. Seda otsustavat ilmet ma mäletan. See ilmub mulle vist veel siiani luupainajates. Aga praegu ei hakka me ju sellest rääkima, eks?”
Jolie mõistis, mida Sam silmas pidas, ning kuna viimane, mida ta tahtis, oli alustada taas viie aasta vanust tüli, ajas ta selja sirgu, kui väravad avanesid. Sam juhtis Mercedese läbi väravate ja siis peatas selle.
„Kas see pole …”
„Carroll Yablonski, jah. Kuigi viimane inimene, kes teda Carrolliks kutsus, katab ilmselt siiani meie sillutist,” ütles Sam, kui inimmägi alla lastud autoakna poole tatsas. „Tere, Karumees. Ei mingeid külalisi, eks? Ma pole kellegi jaoks kodus. Ja kui mõni reporter peaks siia ilmuma ja sulle tüli tekitama, siis on sul mu luba nad ära süüa.”
„See oleks vahva. Mul on selleks nüüd riistad olemas, tänud.” Carroll ajas hambad irevile, et näidata ülisuuri proteese. Siis kummardus ta madalamale ja piilus autosse sisse. „Tervist, preili Sunshine. Teie filmid on toredad. Olen kõiki näind. Jama lugu teie isaga.”
„Suur tänu Carr … Karumees. Ma hindan teie kaastunnet.”
Karumees astus sammukese tagasi, patsutas oma tohutu kämblaga autokatust, andmaks märku, et tee on vaba, ja Sam sõitis edasi.
„Nii, ma ootan,” ütles Jolie vaikselt.
„Ta vajas tööd.”
„Ma arvasin, et ta on professionaalne maadleja ühes selles W-W-W asjas. Ja pealegi veel staar.”
„Oligi, kuni ta pea liiga mitu korda mõne teise mehe alla jäi. Nad võivad seal suuremat osa küll näidelda, aga võistlejad saavad siiski tihti viga. Karumees vajas tööd, mis ta segi pekstud ajusid liialt ei koormaks. Ja tal oli elukohta vaja. Minul õnnestus teda aidata, see ongi kõik.”
„Söötja hoolitseb oma probleemsete kaasmängijate eest?” pakkus Jolie naeratusega. „Kas Carroll … Karumees üldse lõpetas kooli? Ma ei mäleta.”
Sam peatas auto ringikujulise sissesõidutee keskel, otse kaarekujulise puitukse ees. Jolie teadis, et uks on nii paks, et peaks vastu ilmselt nii taraanile kui ka bazuukale. „Ei. Ta ei suutnud hindeid korras hoida. Pidas vaevalt ühe semestri vastu ja visati siis välja. Kuid me hoidsime sidet.”
„Rohkem kui saab öelda sinu ja nii mõnegi teise vana hea Temple’i ülikooli vilistlase kohta. Mitte et me oleksime olnud sama aasta üliõpilased. Mina kuulsin tol ajal ainult Sam Becketist, õpetlasest, söötjast, legendist!”
„Mida sa silmas pead?”
„Ei midagi,” vastas Jolie ja tegi turvavöö lahti. „Ma ütlen kõiki valesid asju. Ma matsin just oma isa, jumala pärast. Unusta, et ma üldse midagi ütlesin.”
Mees pani käe naise randmele, et takistada teda väljumast. „Ma olen sind igatsenud, Jolie.”
Naine vaatas alla mehe käe poole, soovides, et Sam selle ära võtaks ja käe tema ümber paneks. „Mitte piisavalt, Sam.”
Mees võttis käe ära. „Läheme sisse ja ma otsin sulle midagi juua. Otsin meile mõlemale midagi juua.”
Jolie ei oodanud, et Sam tuleks ümber auto ja avaks talle ukse, vaid astus ise välja nüüdseks juba sooja juunipäikese kätte ja vaatas maja, mida oli sadu kordi külastanud. Nad olid suuremas osas tubadest armatsenud. Täpsemalt kahekümne kolmes. Kaasa arvatud üks meeldejääv ametlikus võlvitud söögitoas aset leidnud vahepala, milleks nad olid kasutanud Tudori ajastu lauda, kaht jalapinki, madalal rippuvat küünaldega raudlühtrit ja kreemisaiau, mis olid mõeldud neile magustoiduks.
Seda need põhimõtteliselt olidki, kui järele mõelda…
Jolie põsed olid terve järgmise õhtu piinlikkusest õhetanud, kui ta sama laua otsas istus ja perenaist mängis. Sam lõbustas samal ajal nende külalisi: linnapead, kelle tagasivalimiskampaaniale ta õla alla pani, ja tema naist. Eriti punaseks muutusid Jolie palged siis, kui magustoitu serveeriti. Kreemisaiad. Sam oli silma pilgutanud, kui üks sai Rosenthali magustoidutaldrikul Jolie ette asetati. Siis oli Sam linnapeale rääkinud, et raudlühtrid olevat olnud tema kurikuulsa esivanema Ainsley Becketi omad, kes elas 1700. aasta paiku, kui laevade kaaperdamine oli veel vastuvõetav elatiseteenimise viis.
Ja miks ta ometi praegu sellest kõigest mõtles?
Jolie mobiil helises ja tõmbas ta välja kohatutest mõtisklutest. Naine oli vahelesegamise pärast tänulik ja hakkas kotist telefoni otsima.
„Hallo?” Jolie vaatas Sami poole ja maigutas: Jade.
„Mida te Jessicaga teha tahate? Ma tean, et keegi ei tea temast, aga mis on sellel pistmist – ma ei tea. Pean talt küsima. Kuid, kas teid ei jälitataks?” Ta kuulas hetke ja pööritas silmi. „Minu viga. Kuidas ma sain üldse kahelda, et võimas Jade Sunshine ei suuda lipsata käest … kuule, salapolitseinik Snoopy, ma ütlesin juba, et küsin talt. Anna mulle üks hetk, näri niikaua konti või midagi.”
Jolie surus avatud telefoni vastu rinda ja vaatas Sami poole, kes muheles. Talle meeldis endiselt kuulata Sunshine’i õekeste lapselikke nääklusi. „Jade ja Jess tahavad siia tulla, juttu rääkida võib-olla ka ööseks jääda, kuni viimased ajakirjanikud oma laagriplatsilt meie tagaõues lahkuvad. Ma ütlen neile ei.”
„Ei, ära seda küll tee. Kui press ikka veel teie maja piirab, tundub mõistlik siia laagrisse asuda ja jääda vähemalt üheks ööks. Tube on mul piisavalt.”
Jolie surus veel ka käe vastu telefoni kõlarit. „Aga ma ei taha, et nad tuleksid. Ütle ei, Sam! Ole paha inimene!”
Mees sirutas käe telefoni järele ja kuna Jolie hoidis seda oma rindade vahel ja kontakt oli veidi liiga intiimne, lasi naine mehel see ära võtta.
„Jade? Tere, siin Sam. Tore taas kord su häält kuulda. Ei ole midagi, keegi pidi seda tegema. Hüsteeriline?” Ta muigas Jolie poole, kes saatis vastu tapvaid pilke. „Ma ei ütleks päris hüsteeriline, aga tead ju küll milline ta on… jah, muidugi. Näeme siis!”
„Milline ta siis on?” nõudis Jolie, järgnedes Samile kolme madalat astet pidi eesukseni. „Milline ta on, Sam?”
Mees asetas pöidla väikesesse pilusse uksepiida puunikerduste vahel ja uks vajus hääletult lahti. „Aeg-ajalt natuke dramaatiline,”ütles Sam, kui Jolie suurte silmadega ust vahtima jäi. „Kuid see käib ilmselt näitleja elukutsega kaasas.”
Jolie osutas uksepiida poole. „See ületab tavalise paranoilisuse, Chester. Miks siis mitte juba võrkkesta kontrollida? Või ei tahtnud sa ülepingutatud muljet jätta? Jumal küll!”
„Ah, see äratab mälestusi. Chesteriks pole mind enam aastaid kutsutud. Ja turvasüsteemi