Bulgaaria – Sunny Beach. Fil
koos vastu seina.
Läksin siis alla korrusele tagasi. Kristjan tahtis, et keegi temaga mängiks. Kuna ülejäänud pere oli vajunud nutimaailma, hakkasin ise lapsega „tennist” mängima. Meil olid Eestist kaasa võetud puust, pinksireketitest veidi suuremad, reketid ja hästi pehmed, poroloonist pallid. 2-aastase lapsega tennise mängimine tähendab seda, et pead palli lööma tema suunas ja siis tema püüab pallist mööda lüüa. Vähemalt mulle küll on nii tundunud. Nii mõnigi kord viskasin ma sellise koha peale, kust oleks pallile kindlasti pidanud pihta saama… Samas, mõni teine kord, virutas ta ise sellise paugu palliga, et mul reageerimisaega vastu löömiseks sama hästi kui polnudki. Igatahes mängisime sedasi umbes pool tundi, kuni Kristjan ronis keset tuba oleva voodi peale ja kui ma sinna poole siis palli viskasin, sirutas ta, et sellele pihta saada. Pallile ta pihta ei saanud ja voodisse ka ei jäänud. Tuli pea ees voodist kolina ja mürinaga alla ja ikka nii hästi, et tema parem silm kohtus diivanilaua nurgaga. See kohtumine ei olnud eriti meeldiv. Ei pealt vaadata, ega ilmselt ka ise kogeda. Selline pauk käis, et ilmselt naabertoas olevad turistid oleksid ka pidanud seda kuuldes võpatama. Õnneks sel hetkel meie naabertubades kedagi ei olnud. Aga poiss nuttis küll korralikult Võtsin ta sülle, et teda veidi rahustada ja kõik vigastused üle kaeda. Jäin “imetlema” tema vasaku silma alla sekunditega kerkinud verevalumit. Ei osanudki muud midagi teha, kui küsisin: „Aga kuhu pall kadus?”
Hetkega nutt seiskus, laps vaatas oma vesiste silmadega mulle otse silma ja sirutas oma pisike käe mu sülest välja. Hoolimata kõigest oli ta palli kinni püüdnud ja enam seda lahti ei lasknud.
Mängimise käigus hakkas minulgi vesi mööda selga alla voolama. Ausalt öeldes tundsin end nagu tõsine sportlane, kes ainult seismisest higistab endal särgi läbimärjaks. Poiss oli muidugi nii läbimärg, et lisaks särgile oleks vabalt võinud teda ennast välja väänata. Igatahes läksin vannituppa ja jõin korraliku sõõmu kraanivett. Lapsele ei julgenud igaks juhuks seda anda, tema sai viimase tilga alles jäänud, Eestist kaasa ostetud, veest. Siis võis mäng jätkuda.
Järgmise pallivahetuse ajal lendas pall sama diivanilaua alla, mänguhoos jooksev laps kaotas korraks tähelepanu ja lõi oma väikese varba vastu laua jalga ära. Te teate, mis tunne on varbaga täiest jõust virutada vastu jäika, tahket, keha… Proovige järgi, kui veel ei tea!
Igatahes, sellega meie selle päeva tegevused lõppesid, võtsin lapse taas sülle ja lohistasin ta trepist üles, voodisse. Naisperega sai kokku lepitud, et kui Kristjan uinub, mängime rõdul veidi kaarte. Väljas oli küll kottpime, aga ikka veel väga soe.
Poja uinus suhteliselt kiiresti, vast 15-20 minutiga. Hakkasin siis trepist alla komberdama, kui avastasin poolel teel, et alumisel korrusel kõik magavad juba. Ma olin nagu viimne mohikaanlane, kes üksi keset tsivilisatsiooni ringi uitab. Läksin ja istusin mõne minuti “meeste korruse” rõdul. Oli ütlemata mõnus, kui soe ja vaevutuntav tuul puhus. Veidi hiljem viskusin ka ise voodisse. Rõduukse jätsin pärani lahti. Nii harjumatult mõnus ja soe oli. Uinusin peaaegu koheselt.
Üks meie rõdudest
2. päev
Öö jooksul ärkasin ma kaunis mitu korda. Kaunist polnud selles, muidugi, midagi. Rahutu uni ja pidev ärkamine sundisid ühel hetkel mind voodist välja tulema ja rõduukse kinni panema. Otse meie akna all oli hobuvankrite parkla või midagi sarnast. Igatahes oli väga kummastav linnainimesena ärgata üles hobuste kabjaplagina peale.
Hommikul kella 9 paiku oli äratus. Me kõik magasime ilma tekkideta, harjumatult soe oli. Esimesena helises minu telefoni äratuskell, mis käskis sööma minna. Selline uni oli! Peast käis läbi mõte: „Äratage end ise, kui tahate.” Kaks minutit hiljem helises Liisi telefoni äratus, mis samuti soovitas sööma minna. Ka see pandi tulemuseta kinni. Veel mõni minut hiljem helises Marge telefoni äratus. Ja seegi pandi tuimalt kinni. Kõik magasid edasi ja eirasid äratuskellasid. Umbes pool tundi hiljem loivasime siiski juba väga unistena ringi. Nuta või naera, aga hommikusöögi aeg oli käes. Unistena panime end riidesse ja läksime sööma. Ausalt öeldes, ma ei mäletagi, kuidas me söögisaali saime. Ilmselt ikka liftiga, aga päris kindel ei ole. Vaevalt keegi tõlla või kanderaamiga mind vedanud oleks. Seda oleksin siis kindlasti mäletanud. Võtsin alustuseks tassi kohvi, toetasin pea käte vahele, nagu oleks 3-nädalase läbu peavalu mind tabanud ja lürpisin seda musta vedelikku. Pärast teist tassitäit sain silmad lahti. Läksin uurima, mida head pakutakse. Valik oli nii suur, et mine või lolliks. Mõtlesin endamisi, et vähemalt pole pikk maa minna. Igatahes alustasin Belgia vahvlitest vedela šokolaadiga, siis ladusin oma taldrikule mingit imelikku ollust, mille kohta Liisi ütles, et see pannkoogi tainas tahkel kujul, aga oli selline õhuline omlett, nagu tavaliselt hotellides pakutakse. Seejärel otsustasin võtta kolm saia ja panna need rösterisse. Väljatulnud saiad olid küll soojad, kuid sama valged kui enne sooja masinasse sisenemist. Kuna sellesama rösteri järjekord oli pikk, otsustasin edasi minna või letti. Seda saia peale mäkerdades selgus, et saia temperetuur siiski ületas või oma ja viimane oli sunnitud sulama. Panin veel saia peale juustu ja mingit udupeent vinnutatud vorsti ning viskasin need saiad grillile. Täitsa pekkis, kui hea see lõpuks oli!
Söögisaalist lahkudes tuli kahe käega kõhtu kinni hoida. Sai vist veidi üle pingutatud. Lift igatahes suutis meid neljandale korrusele vedada, seega ülemäära palju ma selle söömaajaga juurde ei võtnud. Tuppa jõudes tegin meie hotellitoast kõikvõimalikest nurkadest pilte ja siis läksime randa. Seekord minu orienteerumise järgi. Kindluse mõttes märkisin telefoni gepsus hotelli asukoha, et me tagasi tulles ära ei eksiks. Võõras koht ikkagi. Randa minnes tuli küll väike ring sisse, aga kohale me ikkagi jõudsime.
Rannas olid kõik kohad lamamistoole täis. Võtsime enam-vähem esimesed vabad toolid sihikule ja hakkasime oma asju sinna laiali laotama. Mina ja Marge läksime varbaid pidi vette. Liisi jäi poisiga toolide juurde. Vaevalt saime varbad vette pista, kui Liisi oli ähmi täis meil selja taga ja käskis veest välja ronida. Olgem ausad, lainete kohin või õigemini müra, oli nii tugev, et ega ma ühestki sõnast aru ei saanud, mida 2 meetrit eemal olija lausus. Aga miimika oli Liisil nii konkreetne, et oli sõnadetagi selge, mida teha tuleb. Marge teda esiti ei märganudki. Astusin sammu talle lähemale, olime veidi alla põlve sügavuses vees, ja ütlesin, et ema kutsub meid. Samal hetkel, kui ringi keerasime, tuli laine, mis kattis meie mõlema kehad õlgadeni välja mõnusa, jahutava veega. Kuna olime juba seljaga mere pole, siis oli see nii ootamatu, et oleksime äärepealt mõlemad nägupidi vette maandunud. Jäime siiski jalgadele ja liikusime kaldale. Liisini jõudes selgus ka meie veest välja kutsumise põhjus. Nimelt pidavat need toolid kuuluma mingile hotellile ja nendel lesimine on kolmandatel isikutel rangelt keelatud. Juhuse tahtel olime just meie seekord need kolmandad isikud. Nojah, mis siis ikka. Astusime 10 meetrit kõrvale, viskasime oma rätikud rannaliivale ja… Elagu suvi!
Kõik asjad taas laiali laotatud, tahtsin uuesti vette minna. Haarasin seekord ka Kristjani kaasa. Paraku veeni me siiski ei jõudnud. Seekord ei tuldud ütlema, et see on keelatud ala või midagi muud sarnast. Kristjan lihtsalt keeldus vette minekust, sest lained tegid nii tugevat müra, et laps lausa kartis. Mis seal ikka, keerasime otsa ringi ja ma viisin ta süles ema juurde tagasi. Ise suundusin kohe kolmandale katsele. Saab siis lõpuks vette ja ujuma ka või ei?
Sain järjekordse huvitava kogemuse osaliseks. Nimelt, seistes põlvini vees, tulid lained ja peksid üle pea. Samal ajal, kui laine mind uputada üritas, tõmbas sama laine alumine osa jalgealuse ära. Sõna otseses mõttes iga lainega läks mere sügavuste poole ämbri jagu liiva kaasa ja kes selle liiva peal seisis, pidi ikka korralikult vaeva nägema, et selle vooluga mitte kaasa minna. See oli üheaegselt nii äge kui ohtlik. Rannavalve tegelane vilistas oma vilega kogu aeg ja kõik, kes üle põlve vette läksid, said kohe pragada. Kusjuures ta hoidis ise vilistamise ajal oma nimetissõrmedega kõrvu kinni. Ilmselt oleks muidu õhtuks kurdiks jäänud, samas ma ei usu, et see väga palju teda vaegkuulmisest päästis. Eemalt oli kka päris tore vaadata, kuidas mees hoiab näppe enam-vähem meelekohal ja siis vilistab. Nagu selline rannatola jalutaks ringi ja näitaks kõigile, et olete lollakad. Olgem ausad, need ujudatahtjad olid ka, terve rand kubises isegi punastest lippudest, mis keelasid üldse vettemineku.
Vee