Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston Graham
ennist midagi, kolonel,” lausus Ross. „Võib-olla kuulsin ma valesti. Kas mainisite … kas kuulsin teid tõesti ütlemas, et te ei uskunud minunimelisi olevat rohkem kui kaks?”
„Kuulsite õigesti.”
„Miks mitte üks? Kes on teine? Kas ma saan siis ikka valesti aru?”
„Üldsegi mitte. Monmouthshire’i omade hulgas on ka üks Poldark. Nägin tema nime alles eile toitlustusnimekirjas. Mõtlesin korra, et otsin ta üles, aga te ju mõistate, et aega on olnud napilt.”
Ross vahetas jalga: ammune haav andis end viimasel ajal sageli tunda.
„Kas ta on selles armees?”
„Peab olema. Neljakümne kolmas kuulub Craufurdi kergejalaväerügementi. Peaksid paiknema kohe meist vasakul.”
„Kas kaugel?”
„Pool miili. Kas soovite temaga kohtuda? On ta teie sugulane?”
„Arvan küll.”
„Siis annan teile pärast õhtusööki ühe mehe kaasa. Loodetavasti õhtustate kõigepealt meiega?”
„Meelsasti.”
III
Nad olid söönud külma toitu ning õhtuvaikust häirisid üksnes tsikaadide sirin ja tuulevihin. Korra või paar kostis pimedusest torupilli hala, leinaline, otsekui homsete tapatalgute pärast itkev, ent seejuures ometi vaikselt ergutav hääl, ühtaegu nutulaul ja lahinguhüüd. Alt tasandikult kerkis trummipõrin. Prantslased paistsid lausa uhkeldavat oma jõuga – jõuga, mis oli kõigi teiste Euroopa armeede ridu kümnendiku võrra kärpinud –, et see teadmine halvaks vastase mõistuse ja tunded ning rööviks neilt enne päevatõusu vapruse. Inglased teadsid, et homme tuleb lahing, sest Wellington oli öelnud, et kaugemale nad ei tagane, ning kui Wellington kord juba midagi ütles, mõtles ta seda alati tõsiselt. Ainult et prantslased ei võinud teada, kas polnud pea kohal kõrguvatel nõlvadel laagrisse heitnud sõjavägi aru pähe võtnud ja enne hommikut minema hiilinud, jättes üksnes järelväe nende pealetungi aeglustama. Nõnda oli juhtunud viimastel aastatel sageli. See, et britid läinud aastal Talavera lahingu võitsid, polnud reegel, vaid erand.
Oli juba peaaegu kesköö, kui nad õhtusöögi lõpetasid, ning paljud mehed juba magasid, kui sõdur koos Rossiga läbi kaitseliinide läks – igatahes lamasid nad mantlisse mähituna maas. Kõik paistsid olevat täiesti riides, kõik teadsid, mida järgmine päev toob, ega lubanud endale suuremat vabadust. Mõnel pool lamati küünarnukkidele toetudes või kükitati rühmiti ja aeti vaikselt juttu. McNeil oli maininud Agincourti ning Rossile meenus Drury Lane’il nähtud näidend, milles kuningas oli lahingu eelõhtul oma sõdurite seas ringkäigu teinud. Tähelepanuväärne, et šotlasest sõdur oli suutnud sellest paari lauset tsiteerida. Ross mäletas, et tegelaste hulgas oli olnud ka üks Cornwalli mees. Ei-ei, hoopis kuningat oli eksikombel peetud Cornwalli meheks, kui ta ütles end olevat Leroy … Arvas siis Shakespeare, et Leroy on korni nimi?
Minna oli ikkagi üle poole miili ja lõpuks Ross juba lonkas. Viimasel ajal oli ta harjunud rohkem ratsutama kui kõndima. Kohapeal tuli küsida ja pärida, pimeduses lamavate kehade vahel otsida ning minna, kuhu osutas pöial või näitas sõrm. Rossi saatja liikus ühe rühma juurest teise juurde vilkalt nagu väike Šoti tuhkur. Lõpuks ajas üks mees end istukile ja lausus: „Jah, mina olen Poldark. Kes mind otsib?”
„Eks ikka veresugulane,” vastas Ross. „Kes muu?”
Kostis heitunud vandesõna ning üks kõhn mees ajas end jalule. Ta oli lamasklenud puu najal, selg vastu tüve ja mõõgatupp põlvedel. Ta uuris teist tähtede ähmases valguses.
„Helde looja! Onu Ross!”
„Geoffrey Charles! Poleks uskunud, et mul on õnne sind siit leida! Aga olen piisavalt ülbe arvamaks, et kogu Briti armees pole teist selle nimega inimest!”
„Püha taevas!” Hääl ja toon rõõmsalt elevil, embas Geoffrey Charles sugulast, põsk vastu põske, võttis tal siis tugevasti õlavartest kinni ning uuris lähemalt. „See tundub ju lausa uskumatu! Just nüüd, kui mõtlesin kodule, ilmub just nagu sõrmenipsu peale, otsekui vaim pudelist see, keda pean tollest kirevast seltskonnast kõige lähedasemaks ja hindan – üheainsa erandiga – kõige rohkem. Jumal hoidku! See ei saa olla võimalik!”
Ross rääkis ära oma kohaloleku põhjuse.
„Kas ei peaks sa siis minema sedamaid Wellingtoni juurde, selle asemel et raisata aega tähtsusetule sugulasele? Mine otsi üles Vana Douro3 ja kui ta on sinuga asjad joonde ajanud, puhun sinuga meeleldi juttu!”
Ross lõi korraks kõhklema, ta poleks soovinud oma tuleku põhjust täpsustada, sest kartis, et paari sõnaga seletatuna võiks see olla onupoja pojale vastukarva.
„Geoffrey Charles,” lausus ta siis. „Mind ei saadetud siia käskjala, vaid vaatlejana, ning usun, et kindral Wellingtonil on täna palju muud, millele mõelda. Mul pole teatada midagi niisugust, millest sõltuks homse lahingu saatus ning mida ei võiks talle edastada pärast seda.”
„Sa jääd siis siia?”
„Muidugi. Miski ei sunniks mind lahkuma. Kas vajaksid oma otsesesse alluvusse veel üht täpsuslaskurit?”
„Minu alluvusse, mon Dieu! C’est à ne pas y croire …4”
„Noh, nagu näen, oled sa nüüd kapten. Ja seega minust, kes ma olen nii pikalt erus olnud, kõrgema auastmega, mida olen valmis tunnistama.”
Geoffrey Charles turtsatas. „Onu, ära tee ennast maha: nagu ma aru saan, oled pidanud viimase kümne aasta jooksul ühe lahingu teise järel! Rääkimata juba sellest, et oled Westminsteri jututoa liige! Aga kui soovid osaleda minuga külg külje kõrval mõnes pisikeses tapluses, et võtta prantslastelt isu siia kõrgendikule ronida … noh, selle pakkumise võtan rõõmuga vastu!”
„Tore, oleme kokku leppinud.”
„Prantslaste laagrit all nägid?”
„Kolonel McNeil andis mulle selle võimaluse.”
„Siis tunnistad endale kindlasti, et sul ei pruugigi avaneda juhust oma sõnumit Wellingtonile edastada.”
„Selle riski lubab südametunnistus mul võtta.”
Ross polnud põrmugi kindel, et kindral teda avasüli tervitab. Tal oli küll kaasas volitus. Aga Wellingtonil oli üpris isiklik ja otsene side praeguse välisministriga, kes oli juhtumisi tema vend, ning võis nii ootamatult tema peakorterisse saabunud poolsõjaväelises tsiviilisikus näha ebasõbralikumalt meelestatud kabinetiliikmete esindajat. Ega see olnudki tõest teab kui kaugel, ehkki ei kajastanud Rossi enda meelsust.
Nüüd istusid mõlemad puude all pehmetel männiokstel. Tentsik tõi kuuma jooki, mis pidi täitma kohvi aset, ning nad ajasid lahedasti juttu nagu vanad sõbrad.
Viimased neli aastat polnud nad teineteist kordagi näinud, sest kui Geoffrey Charles A Coruñast naasis, oli Ross välismaal. Nüüd üllatas teda sugulases vahepeal toimunud suur muutus. Viimati nähtuna oli Geoffrey Charles olnud noor elurõõmus kadett, lusti täis vembumees, kes jõi ja mängis oma napi raha maha ning oli alatasa sekeldustes ja võlgades. Nüüd nägi Ross temas sitket ja karastunud meest; poisilikust ümarusest polnud enam jälgegi; nägu päevitunud ja tundlik, suujoon karm nagu sõjaväelastel ja neil, kes harrastavad rebasejahti, oli ta omamoodi nägus. Hulk lahinguid seljataga, oli Geoffrey Charles näinud nüüdseks rohkem sõda kui Ross. Ta polnud kasvanud isaga nii sarnaseks, kui aastate eest oli võinud arvata; erinevust rõhutasid tume vurrutriip ja iseäranis võib-olla lõuale tekkinud sälk.
„Oh sa püha ristivägi, nagu ütleks Prudie! Poleks osanud arvatagi, et oled pärast meie viimast kohtumist ikka veel minu vastu nii sõbralikult meelestatud, onu. Kas sa oled rikas? Kahtlen selles. Rikkaks saada pole Poldarkide loomuses,